Lapini naer ehk Kes viimasena naerab, naerab paremini


Leo Lapin hoiab elava inimese, mitte süsteemi poole. Naeru, mitte depressiooni poole.
Leo Lapin hoiab elava inimese, mitte süsteemi poole. Naeru, mitte depressiooni poole.Foto: Stanislav Stpashko

Eesti kunstiklassikute sarja näitus „Tühjus ja ruum” Kumus on suurejooneline ja märgiline sündmus.

Leonhard Lapin on ligi viiskümmend aastat osalenud aktiivses kunstielus. Selle aja jooksul on vahetunud nii mõnigi poliitiline kord ja valitsus, on teisenenud riiklik ideoloogia ja kunstiteaduse dominantne teooria. Vaatamegi veidi, mis saab siis, kui kunstnikku ümbritsev teooria pendeldab vastandite Kanti ja Marxi vahel, kunstnik aga peab nagu laevakapten juhtima oma loomingu läbi mitmesuguste tuulte ja tormide.

Lapin manifesteerib sõltumatut kunstnikupositsiooni. Barthes’i lugenud kunstiteadlaste jaoks kerkib siit kohe küsimus: kas meie ees seisab autor väikese või suure algustähega? Kui Lapin on Autor, siis tähendab see praeguse kunstiteooria järgi naeruväärset geenius-avangardkunstniku ambitsiooni. Kui Lapin on autor väikese algustähega, siis viitab see sotsialistlikule ja heaks kiidetud demokraatlikule kõik-on-võrdsed poliitikale. Seevastu 1960-ndatest 1990-ndateni olid väärtushinnangud täpselt vastupidised – Autor tähendas huvitavat isiksust, autor (väikese tähega) epigooni, kellele ei jätkunud tähelepanu.

Praegu võib öelda, et Lapin on üle elanud kommunistliku partei nuhid ja nõukogude aja arhitektide liidu ja kunstnike liidu ametnikud, ju ta elab üle ka tänapäeva radikaalfeministid.

Austus

Lapini monograafiline väljapanek võtab Kumus sisse ajas küpsenud enesekindla hoiaku, ent nii, et säilib ka inimlik soojus ja huumor. Näituse vaikimisi sõnum on tegelikult vastupidine ajaloolise avangardkunsti taotlusele.

Ja nimelt – ajaloolise avangardi taktika oli teha revolutsiooni, seega keelduda eelkäijate austamisest, olla geenius-Autor, kes seisab üksi mäe peal ja saab inspiratsiooni taevast.

Praegusel näitusel kannab mitu tööd sellist pealkirja: „Bachi ülistuseks”, „Händeli ülistuseks”, „Puuseppade ülistuseks”, „Paganini viiul” – ülistuse- ja kiituseteemalisi töid on näitusel väljas rohkemgi.

Teistele austuse osutamine pole nõrkuse tunnus, see näitab tugevust, õpetab meile Lapin.

Sama joon jätkub Lapini meedia-intervjuudes. Neid saab näitusel vaadata-kuulata omaette ruumis kuuelt ekraanilt. Seal kuuleme kunstnikku hea sõnaga rääkimas oma vaimsest emast, kunstiteadlasest Helmi Üprusest, nagu ka oma abikaasast Kristelist. Lapini sõbrad ja võitluskaaslased saavad aeg-ajalt avaliku tunnustuse osaliseks, rääkimata varasematest kunstnikest ja meistritest nii Eestis kui maailmas.

See pole eesti keeleruumis kuigi tavaline olukord. Radikaali ja mässajana tuntud kunstniku rinnus tuksub suur süda, mis on täis harukordset soojust ja aupaklikkust. Teistele austuse osutamine pole nõrkuse tunnus, see näitab tugevust, õpetab meile Lapin.

Õpetus

Niisiis võtkem Lapinit kui õpetajat. Ta on välja andnud mitu raamatut oma õpetamissüsteemist, käsitledes ka seda kui oma kunsti osa või eraldi loomingut. Teist sellist kunstnikku ei teagi.

Lapini kunstiõpetuse alus on „tühjus ja ruum”, see kombineerib zen-budismi ja Bauhausi mõjutusi. Tema loodud süsteem on tema õpilaste kaudu jõudnud juba tavakooli kunstitundi ja praeguste teismelisteni. Oma värviõpetuse põhjal on Lapin välja andnud värvikoodide õppematerjali, ka on ta selle põhjal loonud monumentaal-õppematerjali ehk seinamaali Kivistö metrookompleksi Soomes (2014). Näitus võiks õpetada noortele kunstnikele järjepidevust, mitte ajaloolisele avangardile omast katkestuse kultuuri. See tähendab austust nende vastu, kes seda väärivad, ja austuse avalikku tunnistamist.

Radikaalsus

Lapini töödest saaks teha päris mitu sama suurt, aga täiesti erinevat näitust. Praegu on tema poliitilised tööd esindatud, ehkki küllalt leebes võtmes. Kui Eestis mindi nõukogude poliitiliselt korralt üle iseseisvusele, maalis Lapin aeglaselt ja pika aja jooksul ühtainust üleni valget maali, et inimesena puhastuda ja korrastuda. See toimus 1990-ndate alguses. Praegu on näitusel väljas küll teine üleni valge töö, graafiline leht.

Foto: Stanislav Stpashko

Milles seisneb siis Lapini radikaalsus? See pakub analüüsiainet. Nõukogude periood paistabki vastuoluline igas mõttes, praegu mõtestatakse seda ümber – juba mitmendat ringi. Akadeemilisel tasandil nimetab kirjandusteadlane Epp Annus seda aega kriitiliselt „nõukogude koloniaalsuseks”, meelelahutuse tasandil žongleerib esinduskooli direktor rõhutatult positiivsete tähendustega, mõned kunstiteadlased püüavad doktoritöös vabaneda hea-halva binaarsusest ja otsida kolmandat teed.

Lapin ei ole aastakümnete jooksul oma seisukohta muutnud. Ta hoiab elava inimese, mitte süsteemi poole. Uut loovate, mitte loovust maha suruvate inimeste poole. Naeru, mitte depressiooni poole.

Naer

Loe veel

Tundub, et naer aitabki kunstnikul endaks jääda. Oma varajases popilikus litograafias „Jänku suudlus” (1970) kehastub ta jänkuks ning naerab, et lapin tähendab prantsuse keeles jänkut. Luuletustes ja raamatutes esineb Lapin tegelaskujuna, kelle nimi Albert Trapeež, vahel aga karakterina, kelle nimi hoopis Lui.

Praegusel näitusel tundub Lapin esitlevat end naervate budakujukeste kaudu, mis istuvad reas ja muudkui naeravad. Vanarahvaski teab, et kes viimasena naerab, naerab paremini.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare