Lapsena küüditatute mälestustes on nii aedmaasikasuurusi muulukaid kui ka emade nuttu
Rakvere, Jõhvi, Tapa, Kehra, Ülemiste, Keila, Risti, Haapsalu, Paldiski, Jõgeva, Veriora, Tartu, Elva, Keeni, Puka, Võru. Kui need 16 Eesti raudteejaama saaksid rääkida loo 1949. aasta märtsist, ei oleks seal midagi ilusat. Just nendest kohtadest viidi alates sama aasta 25. märtsist külmale maale üle 20 000 inimese.
70 aastat hiljem kirjutatakse need 16 kohta ajalukku kunstiprojektiga, mis luuakse küüditatute mälestuste põhjal. „Siberi lapsepõlvest” saab üks logistiliselt laiaulatuslikumaid kunstiprojekte, mis Eestis tehtud. Praegu elab veel inimesi, kes mälestusi jagada saavad – need on Siberi lapsed. Need inimesed olid küüditamise ajal verinoored või sündisid Siberis.
Siberis käikudest ning kunstiprojekti taustast räägivad 2017. ja 2018. aasta suvel ekspeditsiooni juhtinud antropoloog Marika Alver ja kunstnik Ave Taavet. Nemad on osa rühmitusest SLED, kunstiakadeemias kohtunud kunstnikest, kellega koos käisid vastuolulisi mälestusi tulvil lapsepõlveradadel ka kuus küüditatut.
Mõte projektist sai alguse ühest telefonikõnest. 2016. aastal helistas Marika Alverile toonane okupatsioonide muuseumi varahoidja Külli Jaakon. Muuseumisse oli sügisel tulnud materjali kahe küla kohta, kus küüditatud eestlased 1950-ndatel elasid. Jaakon arvas, see võiks huvitada Marika Alverit. Ta ei eksinud. Materjali hulgas olid kirja pandud mälestused, päevikukatked, külades elanud eestlaste nimekirjad, joonistused ja fotod elust Siberis. „Külli oli oma töös väga põhjalik, tahtis teada, kes on inimesed neil fotodel. Ta jõudis nii kolme küüditatuni, kellega ta intervjuu tegi ja kes ütlesid, et nende suurim unistus oleks minna tagasi lapsepõlvekülasse ja näha, kuidas see praegu välja näeb.”
Esimese hooga see soov üllatas Alverit, sest kooliõpikute põhjal oli küüditamisest jäänud mulje kui üdini valusast kogemusest. „Minu jaoks oli väga huvitav aru saada, kui palju erinevaid tahke küüditamisnarratiivis tegelikult on. Tundus, et peaksime minema koos küüditatutega Siberisse ning uurima, kuidas kohamälu avaldub ja millised mälupildid seal viibides jooksma hakkavad,” selgitab Alver. Ta kohtus kolme naisega ja 2017. aasta suvel toimuski esimene ekspeditsioon nende lapsepõlvemaale.
Intervjuusid tehti ka nende Siberi lastega, kes ei saanud ekspeditsioonile kaasa tulla, ent kes olid samadesse kohtadesse küüditatud. „Kolmel korral oleme Siberi ja Eesti vahel ka videotervitusi vahetanud. Ühed Siberisse jäänud eestlased leidsid siinsete sugulastega kontakti, aga nemad ei räägi eesti keelt ja eesti pool ei räägi vene keelt, nii vaatasid nad Skype’i teel lihtsalt üksteisele otsa,” meenutab Taavet.
Siberi ekspeditsioonidel kaasas käinud inimestest neljal on veel üks ühenduslüli. Nimelt olid Tiiu Trisberg, Asta Tikerpäe, Karin Nelke pere (sündis Siberis) ja Elvi Tammemets seotud sama raudteejaama, Kehraga. Nad kõik olid 1949. aastal ühe rongi peal, aga eri vagunites. Ka maha kamandati nad hiljem eri kohtades. Seega kohtuvadki nad alles nüüd näituseprojekti raames.
Erakordselt olulised ongi olnud küüditatute hilisemad kokkusaamised, kus saatusekaaslased mälestusi jagada saavad. „See ühendab tugevalt. Paljud on öelnud, et lapsed ja lapselapsed ei taha neid jutte kuulata. Sageli on teemad ilmselt liiga valulised,” ütleb Alver. Väljastpoolt tulevatele uurijatele on oma lugusid kergem rääkida. Taavet täheldab, et seejuures on küüditatute staatus kohati justkui pärandatav. Ta toob näiteks projektis osaleva kunstniku Katarina Meistri, kelle vanaema Siberisse küüditati. „Paljud projekti osalistest tundsid tema vanaema. Kui Katarina nendega ühendust võttis, oli näha, et tema sõna maksab ja teda tahetakse aidata.”
Kunstiprojektis, mis välitööde tulemusel sünnib, püüavad tegijad praeguseks institutsionaliseeritud pilti mitmekesistada, avardada ja mälestuste paljusust esile tuua. Küüditatute seas oli kolm põlvkonda – vanavanemad, naised ja lapsed, sest isad olid sageli surma saanud või vangilaagrisse saadetud. Hiljem pääsesid mõned neist küll vangilaagrist tagasi pere juurde. Kõigi kogemused erinevad. Seda asjaolu ei ole seni kuigi palju kajastatud.
Kõige raskem oli emadel, sest nad pidid kandma mõlema vanema rolli. Lastel on aga Siberist erinevad mälestused. Selle puhul on üks peamisi tahke vanus. „Näiteks 12–13-aastased ei saanud seal sageli koolis jätkata, sest külas ei pruukinud olla üle neljaklassilist kooli. Nad pandi kohe rasket tööd tegema ja nende mälestustes on enim võrdlusi tööorjusega, sest neil ei olnud valikut,” räägib Alver.
Teine mõjutaja oli sotsiaalne olukord. Kui küüditati näiteks nelja väikese lapsega üksikema, siis nende laste meenutustest tuleb esile nälg, kitsikus ja ema nutmine. „Aga kui peres olid vanaemad, kes tegid näputööd ja said Eestist pakke, oli esimest aastat mõnevõrra lihtsam üle elada, elu normaliseerus kiiremini,” sõnab ta. Laste mälestused sisaldavad sageli vastuolulisi tundeid. „On neid, kes ütlevad, et lapsepõlv oli õnnelik, ümberringi oli palju lilli ja aedmaasikasuuruseid muulukaid. Nad said palju ringi joosta. Ent ometi tajusid nad emade raskust,” kirjeldab Alver.
Ehkki küüditamises positiivset pole ega saagi olla, ei saa mööda vaadata sellestki, et Siberis oldud ajaga on siiski seotud ka nii mõndagi edaspidist elu rikastavat. Pärast amnestiat Eestisse naasnud perede lapsed eelistasid eestikeelse kooli asemel nii mõnigi kord venekeelset, sest eesti kirjakeel oli jäänud konarlikuks. „Kakskeelsus oli hiljem abiks töö leidmisel. Peale selle jookseb intervjuudest sageli läbi see, et loodust ja taimi tunti väga hästi. Aga küüditatutele on omane ka eluterve huumor, nii mõnedki suudavad kogemuse üle tagantjärele nalja heita,” toob Ave Taavet näiteid.
„Üks daam ütles näiteks seda, et ei tunne enam hirmu. Inimesed on öelnud, et kui nad on juba küüditamise üle elanud, siis saavad nad ka kõige muuga hakkama,” mainib Alver. Ei maksa unustada sedagi, et küüditatu olemine on küll üks osa inimeste identiteedist, aga see ei ole määrav. „On huvitav, kui erinevalt nad kogemust mõtestavad, kuidas isiksus, sotsiaalne staatus ja ajalooline saatus on põimunud,” märgib Taavet.
Aga miks otsustati kunstiprojekt teha just 16 raudteejaamas? Sest muuseumid ja galeriid tundusid tähtpäevaga seotud kunstiprojekti jaoks liiga suletud kohtadena, arvavad korraldajad. Seega otsustas antropoloogidest ja kunstnikest koosnev rühmitus SLED viia projekti sinna, kust paljusid elusid igaveseks muutnud teekond alguse sai. „Avalikus ruumis on võimalik teha kaasavaid üritusi, lisada näitusele sotsiaalne tasand,” selgitab Taavet. Näituste kaudu uurivad nad mälu erinevaid avaldusvorme. Mälestused on seotud muu hulgas nii kohtade, esemete, maitsete kui ka lõhnadega. Raudteejaamad on siin otsesed mälutähised.
