Lapsepõlvel kriips peal

Eesti viimases kino-ajas saavad lapsed kohe multifilmi titast "seebikate" täiskasvanuks, sest tõelisi lastefilme pole näidatud juba aastaid. Lapsepõlvel on kriips peal, kinos peab muutuma väikeseks vanainimeseks, et nautida ameerika jaburaid kogu-pere-komöödiaid.

Tallinna Kinomaja ja Tiina Lokk peavad aga Taani lastefilmide nädalat, mis saab Taani Kultuuriinstituudi toetusel mööduva aasta üheks suursündmuseks - see on esimene lastefilminädal kinos.

Lastefilme näidatakse Tallinna Kinomajas 17.-21. detsembrini, loodetakse, et mõni film tuleb kordamisele ka 6.-12. jaanuarini. Vahepeal rändavad mõtlemapanevad lastelood Narvas ja Tartus. Filme saab tellida ka koolidesse (pedagoogide kõnesid ootab Filmimax telefonil 443 436).

Eesti lastekirjanikel on ammu möödas see kohutav aasta, kui ei ilmunud mitte ühtegi lasteraamatut ja mil tundus, et ka lastekirjandusel on kriips peal. Lapsed olgu ja elagu, kuidas soovivad! Täiskasvanutesse see ei puutu, sest järeltulijatel on ometi issi kompuuter ja oma mõttelagedad arvutimängud, kus kogu "mõte" seisneb tagaajamises ja kellegi klohmimises.

Arvutimängud võõrutavad kinost

Tiina Loki sõnul on väga raske panna lapsi vaatama ehtsaid lastefilme, kui nad on harjunud vaid arvutimänguliste kinojaburustega. "See on raske, aga äärmiselt vajalik," rõhutas Tiina Lokk pressikonverentsil enne Taani lastefilmide nädalat. Loomulikult ei tohi lapsed jääda lõplikult ilma lastefilmideta, samuti nagu oleks kuritegu laste ees, kui nad peaksid üles kasvama ilma lasteraamatuteta.

Algust on hea teha just taani lastefilmidega, sest põhjamaade lastefilmid on kogu maailmas kuulsad. Kinno on oodatud kasvõi kolmeaastased, sest multifilmis "Samson ja Sally" on vaalapoeg Samsoni ja vaalatüdruk Sally vallatud seiklused ookeanis küllap neilegi mõistetavad (rezhissööriks Jannik Hastrup). "Dzhungli Jack" (Jungledyret Hugo, autorid Stefan Fjeldmark ja Flemming Quist Moller) on heaks üleminekuks ameerika multikatelt euroopalikule multifilmile.

Vahukooreta väärtfilmid

Väärtfilmid "Anton" ja "Jääkarude tants" meenutavad aga seda aega, kus Eestis oli kõmuline vene kuulus lastefilm "Hernehirmutis". Need on filmid, mis räägivad laste tegelikest ja väga olulistest argiprobleemidest. Filmis "Anton" (rezhissöör Aage Rais) on omaette väärtuseks ilmekad noored osatäitjad (Jacob Oliver Krarup, Sofie Marie Ahlgren, Fie Kruse). Selles filmis ei ilustata midagi ja ometi on film ilus oma tõepärasuses ja probleemiderohkuses. 10-aastane Anton saab alles filmi lõpul jagu oma kaotusevalust, sest ta isa on lennuõnnetuses hukkunud hävituslendur. õigupoolest on see film veel märksa enam kogu pere jaoks kui ameerika pealiskaudsed ja meelelahutuslikud kogupere-filmid.

Ja õnneks peavad taanlased siiski meeles arukat tõde, et lastefilmi lõpp võib olla optimistlik ka väärtfilmil.

Filmi ei tee väärtuslikumaks laipade ja verehulk, kuigi mõrvarohkus võib loomulikult rekordiliselt suurendada publiku hulka. Seda näitab kasvõi kinomaja kassafilm "Neetud sugupõlv" ("The Doom Generation", USA-Prantsusmaa, 1995, rezhissöör Gregg Araki). Ja justkui kontrastiks niisugusele stiilselt ja totaalselt lastevaenulikule noortelemmikule pakub Tallinna Kinomaja lõpuks ometi tõelist lastefilmide nädalat.

Mis jääb peale, kas lastevaenulikkus või lastearmastus? Veel on võimalus valida. Valigem siis ja süüdistagem pärast üksnes iseennast.

REET KUDU