Lapsmõrtsuka ema pihtimus – kas julmus saab olla kaasasündinud?
Kui ma Lionel Shriveri mahuka romaani lugemisega algust tegin, oli see lihtsalt üks väga hästi kirjutatud, kuid õõvastava sisuga raamat. Lugemisajale langenud koolitulistamise tragöödia Kauhajoel muutis teose temaatika hoobilt veel valusamaks, olulisemaks ja lähemaks.
Lionel Shriver – tegelikult küll Margaret Ann Shriver – on selles romaanis sisse elanud lapsmõrtsuka ema rolli – ja teinud seda vägagi veenvalt. Kirjades, mis ta oma poja isale kirjutab, otsib naine vastust painavale küsimusele: miks tappis nende poeg oma lemmikõpetaja, seitse klassikaaslast ja sööklatöötaja? Ja vastust otsib ta põhjalikult, lahates enda ja oma mehe elu juba enne lapse planeerimist, enne rasedust, enne sünnitust…
Liigne turvalisus hukutab?
Poeg Kevin, mehe jaoks ihaldatud järeltulija, naisele pigem kohusetundest ja mehe soovidele vastutuleku korras sünnitatu, on eriline juba titeeast peale. Näiteks põlgab ta ära ema rinna ning eelistab pudelitoitu, sedagi üksnes isa pakutuna. Imik röögib vahetpidamata – aga ainult emaga olles. Kuigi mitmes muus mõttes oma vanusest ette arenenud, keeldub see laps potil käimast, nautides ema alandamist, kui see teda kasima peab. Väikese õe sünd vallandab Kevinis uusi, aina sadistlikumaid jooni – kuid ehkki ema on poisi süüs veendunud, ei õnnestu tal seda isale tõestada. Esiteks suhtub mees oma pojasse n-ö ahviarmastusest pimestatuna, teiseks on Kevin osav manipuleerija. Mida edasi, seda haaravamaks naise kirjad muutuvad, nii et raamatut on raske käest panna, ehkki meelelahutus pole see ei süžee ega ka mitte täit tähelepanu nõudva kirjutamislaadi poolest. Küll aga tekitab raamat rohkesti küsimusi igaühes, kes vähegi vaevub kirjanikuga kaasa mõtlema.
Kas loo autor, kes Kevini teo kõrval mainib ka paljusid Ameerikas tõepoolest aset leidnud koolitulistamisi, oskab meile öelda, kes on süüdi, et lapsed on millekski nii uskumatuks võimelised? Shriver vihjab, et vanemlik armastus loeb kindlasti – Kevini puhul isa poolt liialdatud annustes ning ema poolt keskmisest vähem kogetuna. Oma pihtimustes nendib minajutustaja sageli, et sellist tunnet, mis pimestaks oma lapse puuduste suhtes, tema oma poja vastu tundnud ei ole. Ja mõtiskleb, kas poissi võis ajendada soov ema tõelist tähelepanu pälvida, teda vapustada. On see ema süü – või on too laps tõesti sündinud erakordselt julma, iseka olendina, geenihälve kurje tegusid elulukku ette kirjutamas?
Kõige muu kõrval vaeb kirjanik kriitiliselt nüüdisaegse eduühiskonna – Ameerika unelma – puudusi ja pinnapealsust. Võimalik, et just laste ülim turvamine ning igapäevaelu äärmiselt mugavaks muutmine koos töösõltlastest vanemate ajapuudusest tingitud pinnapealsusega on foon, mis soosib lapsmõrtsukate arengut. Tunne, et enam paremaks minna ei saa, et polegi, millest unistada, mille poole püüelda… Ja muidugi meedia tähelepanu, kõmu ja kuulsus, mis koolitulistajale – kurjategijatele üldse – arenenud ühiskonnas osaks saab.
Kevinile, paistab, saab vanglast vabanedes viimaks ikkagi osaks emaarmastus, kõigist koletuist tegudest hoolimata.
Me peame rääkima Kevinist
Lionel Shriver
Tõlkinud Triin Tael
Varrak
2008
