Lastekirjandus annab pallile pihta


Lastekirjandus annab pallile pihta
----

Sirvides vähem või rohkem tuntud lasteraamatuid, leiab Jaak Urmet, et lastekirjanike lemmikspordialaks on jalgpall.

Täiskasvanute kirjanduses ei ole sport populaarne teema. Pigem huvitab täiskasvanutele kirjutavaid autoreid indiviidi valuline suhe kollektiiviga või maailma ängistav mõju loovisikule.

Sport on aga auväärse koha leidnud lastekirjanduses. Ja siin omakorda troonib Kuningas Jalgpall. Hiljutise MM-i valguses ongi põnev libistada pilk üle jalgpallist lastekirjanduses.

Vahvalt kirjutab Lev Lagin sotsialistliku lasteulme ühes värvikamas jutustuses “Vanake Hottabõtš”: “Jalgpallivõistluste päevil jagunevad kõik Moskva elanikud kahte leeri. Ühes leeris on jalgpalli-entusiastid. Teises – mõistatuslikud inimesed, kes on selle huvitavaima spordiliigi suhtes täiesti ükskõiksed.” Ka peategelased, pioneerid Volka ja Īenja on kirglikud vutihuvilised. Nende kummaline, aastatuhandetevanune sõber dĻinn Hottabõtš, kes jalgpalli näeb esimest korda elus, ei saa arugi, kui on juba sellest sisse võetud.

Volka ja Ženja hoiavad pöialt Meislile, kuid dĻinn asub kaasa elama Meisli vastastele, tunnistades oma võlukunsti võimetust sportliku kire ees: ““Paraku ei ole mul oma tegude üle või-mu,” vastas Hottabõtš kurvalt ja suured pisarad veeresid mööda ta kortsulist nägu alla. “Ma kangesti tahaks, et Seib võidaks...””

Jalgpalli ainesele on ehitatud terveid jutustusi, eriti usinad on siin olnud ida-euroopa lastekirjanikud. Rumeenia autori Virgil Chiriac’i ““Rakett” ja selle viis kaptenit” jutustab vutihuviliste poiste rasketest võitlustest kalli (rahaliselt palju maksva) palli soetamise, oma meeskonna loomise ja võitude saavutamise nimel. Jutustust pingestavad positiivsed, negatiivsed ja ümberkasvavad tegelased, keerulised kooli- ja koduprobleemid. Autor jutustab mõnusalt ja humoorikalt, vutilahingute kirjeldused on võimsad ja sütitavad.

Ka tšehhi kirjaniku Bohumil Nohejl’i raamatus “Õnnelik Ferda”, kus poistele nii kallis jalgpall koksikorvi kukkudes hävib, on jutustuse teljeks uue palli hankimine. Tõlkija Leo Metsar kirjutab raamatu järelsõnas: “Ilma näpuga näitamata koorub jutustusest välja mõte, mida ka Ferda tunnetab, et oma tegude puhul tuleb arvestada ka teisi, et me kõik elame kollektiivis, et me kõik oleme üksteisega seotud.” Tõlkija toonitab, et jutustust läbib idee: raskustele ei tohi alla vanduda.

Tšehhi kirjaniku Eduard Bassi “Klapzuba meeskonnas” moodustavad jalgpallikoondise ühe isa 11 poega, ja saavutades ühe uskumatu võidu teise järel, pälvivad lõpuks koguni MM-tiitli!

Richard Janno lastejutuka “Vutimehed” pealkiri räägib enese eest ise. Holger Puki jutt “Postipoiss” (kogus “Seitseteist vaprat”) asetab selle spordiala äärmiselt huvitavasse konteksti. Nimelt kasutatakse selles loos jalgpallimängu teadete ja kirjade vahendamiseks natside käes vangistuses vaevlevatele kommunistidele. Okastraataia läheduses mängu lahti löönud poiste jalast lendab pall “kogemata” valvatavale territooriumile ja palli tagastavale vangile libistatakse pihku ülioluline kiri.

Holger Puki loos “Kuulus spordimees” näidatakse lugejale, et loorberid tuleb ise välja teenida, lisaks annab välja lugeda ka kriitikaalgeid staaritsemise pihta. Väike Vello häirib oma palliga majahoidja prahikorjetöid ja õigustab ennast: “Häh. Mul polegi vaja käituda. Ma olen kuulus jalgpallimees. Ma... ma olen Murumäe. Sina ei tea sellest midagi!” Kuid järgnevalt astub väravast sisse kuulus jalgpallur Murumäe isiklikult ja Vello vale tuleb ilmsiks. Küll siis poisil on piinlik!

Et suurte tulemuste nimel tuleb ise tööd teha ja vaeva näha, selgub ka usbeki kirjaniku, komsomoli preemia laureaadi Hudaiberdõ Tuhtabajevi raamatust “Võlumüts”. Noor peategelane Hašim-džan leiab võlumütsi ja asub selle abil oma soove teoks tegema. Olles juhitud üllast eesmärgist tuua inimestele kasu ja panna kõik temast rääkima, lahkub Hašim-džan kodukišlakist ja siirdub laia maailma õnne otsima.

Loe veel

Muuhulgas satub ta jalgpalliväljakule. Poiss lööb nähtamatuna mängus kaasa, aitab oma kodumeeskonnal võita ja heietab mõttes: “Siin ootab mind edu ja kuulsus. Siin toon inimestele kasu.” Kuid seejärel virutab keegi mängijatest talle, teda nägemata, jalaga matsu roietesse ja poiss jääb vigastatult murule lebama. Lõpuks mõistab nooruk, et kohe ei saa kõike, isegi võlumütsi abil, enne on tarvis palju õppida.

Jalgpall on koha leidnud ka prantslaste Sempé ja Goscinny väikese Nicholas’ juttudes, mille seas on koguni kaks “Jalgpalli”-nimelist! Esimeses tahavad vutti taguda poisid ise, kuid pärast jagelemist selgub, et pall on koju unustatud. Teises asuvad lõpuks platsile poiste isad ja mäng lõpeb paraja kaosega. Poistel endil on kogu aeg muidugi jube lõbus.

Isad elavad jalgpallile ühiselt kaasa ka Z. Érgle suurepärases, haaravas, põnevas jutustuses “Meie õue lapsed” ja selle järjes “See oli alles suvi!”. Jäähokimatšis matavad ühe Riia õue lapsed maha vaenukirve naaberõue lastega ja jalgpallis provintsliku kaluriküla lastega. Läbi spordi sünnib sõprus.

Andrus Kivirähki raamatus ”Sirli, Siim ja saladused” unistas isa lapsepõlves: “Kui mina mängu läheksin, lööksin ma sellise paugu, et väravavaht lendaks kus see ja teine!” Kuid kuna väravavaht oli tema hea sõber, siis ta siiski ei liitunud jalgpalluritega, vaid tõi aknalauale oma supi, vaatas mängu ning sõi.

Kirjeldatud moel lõi värava hoopis Ivan Olsen, hüüdnimega Kummi-Tarzan Ole Lund Kirkegaardi “Kummi-Tarzanis”. Alguses oli Ivan jube hädapätakas, ei osanud midagi. Kui poisid and-sid talle palli lüüa, võttis Ivan hoogu, virutas... ega saanud pallile pihtagi! Palli löömise asemel lõi ta suures kaares jalaga õhku ja kukkus selili maha. Asi paranes, kui Ivan nõia käest arstirohtu sai. Siis läks ta taas platsile ja virutas palli väravasse koos selle kinni püüdnud väravavahiga – trahh!

Sarnaselt juhtub Vladimir Beekmani “Aatomikus”. Sattudes oma suurte tegude tuhinas spordiplatsile ja nähes seal pallureid, tekkis nimikangelasel endalgi isu peale lüüa. Alguses polnud mängijad nõus, kuid siis lasid väikemehe ikkagi jaole. Aatomik lõi – ja lõi nii, et pall vuhises tähtede keskele.

Kriitiliselt suhtus jalgpalli Sipsik: “Viimasel ajal olid ilmad kangesti ilusad ja Mart käis iga päev poistega palli mängimas. Ise ta rääkis, et sport on väga kasulik asi, karastab inimest ja tugevdab tervist. Sellepärast arvas Anu, et Sipsik peaks ka ennast karastama ja sporti tegema. Ühel päeval läks ta koos Sipsikuga välja ja siis nad vaatasid mõlemad, kuidas poisid jalgpalli mängisid. Aga Sipsik arvas, et temast küll head jalgpallimängijat ei saa, sest pall on tema jaoks liiga suur ja veereb liiga kiiresti.” Anu otsustas Sipsiku viia hoopis basseini ujuma, sest: “Ujumine on kasulik sport ja karastab rohkem kui mõni jalgpall!” Ent ujumisestki ei tulnud midagi välja – Sipsik vajus põhja, sai läbimärjaks ja viidi nöörile kuivama. Seal avastas ta tuule käes õõtsudes endas hoopis võimeka riist-võimleja.

Feminiinsele Sipsikule oponeerib meie võluvaimate poisteluuletuste autor Ralf Parve, näiteks kõrval ära toodud luuletuses “Pallilahing”.

Jalpall on lastekirjanike lemmik, sest tundub olevat sobivaim spordiala stereotüüpse poisilikkuse väljendamiseks. Nõnda saab see ala mõnigi kord poisilikkuse või spordi ja sportlike eluviiside sümboliks/üldistuseks tervikuna.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare