Lasteraamat „Tommi” tõmbab pinnale ununenud asjad
Anne Grave esimene lasteraamat „Tommi” tõmbab pinnale paljud ununenud asjad. Peresuhted, lihtsamad ja keerulisemad, lahendatud ja lahendamatud olukorrad, sõprade leidmise, lemmikloomalood, kodu, koolid jne. See oli aeg, kus keegi teine tegi otsuseid ja laste sünniga ei tulnud manuaal kaasa. Anne kirjutatuna aga viitavad kõik lood ühele – Tommist ja tema sõpradest kasvavad tublid mehed-naised. Ka nende lapsepõlves on asju, mis jäävad kandma. Kes siis ei mäletaks oma esimest luumurdu või ühe vanema eemaldumist.
Väikese poisi Toomase arutelud oma päritolu üle ajavad tema noore ema vahel segadusse. Nii ju ongi, et küsimused tulevad alati siis, kui neid ei oota. Ja tulemata need ju ei jää. Mäletan ka oma lapsepõlvest, et hoopis vanavanemad olid need, kes lihtsamini ja muretumalt vastuseid andsid. Nii on ka peategelase vanavanematega. Tommil on julgust küsida ja soov elu üle aru pidada. Tagasilöögid ja õnnestumised käivad vaheldumisi. Autoril on õnnestunud igapäevaelu: koolielu, laste mänge, vanemate suhteid, kodutööde jaotust ja muud kirjeldada hinnanguid andmata, mis jääb lugeja teha. See on „Tommi” suur võlu – üle lugedes leiad jälle midagi uut ja mõtlemapanevat.
Mõtliku joonega lood ja pildid
Peatükid on paraja pikkusega, nii et lugev laps ei tüdine ja ka ettelugemiseks on need just paraja mahuga. Manida tasub ka Anu Kalmu illustratsioone. Mul oli võimalus selle raamatu valmimise ajal mõnda peatükki autori enda etteloetuna kuulda ja nii tekkisid Tommi elust omad pildid. Kui raamatu kaant raamatupoe kodulehel esimest korda nägin, siis oli üllatus suur – kõik oli hoopis teisiti, kui ette kujutasin. Läksin samal päeval poodi ja raamatut avades sain aru, et kunstnik on täpselt Anne Grave loodud tegelasi ja situatsioone tabanud. Need on samasuguse puhta, kirjeldava ja mõtliku joonega edasi antud, nagu Anne loodki.
