Lastesaate Buratino kolis koos sõpradega telerist raamatusse
Lastesaade „Buratino tegutseb jälle” on endale igal juhul kindlustanud koha Eesti Televisiooni igavesel autahvlil. Pole mingit kahtlust, et veel aastakümneid käiakse televisiooni juubeli puhul asjaosalisi intervjueerimas – et kuidas ikka säärane kultuslik seriaal sündis ja milliseid lõbusaid juhtumisi te võtteplatsilt meenutada oskate.
Priit Võigemast, Maria Soomets, Karol Kuntsel ja Anti Reinthal peavad ikka ja jälle mõnes jutusaates kokku tulema, et koos nendega vananenud publik saaks kodus diivanil kätte mõnusa nostalgialaksu – issake, nemad ju ongi need meie lapsepõlvelemmikud! Oh kui vanaks nad on jäänud! Aga näed, ikka on neil veel naerusäde silmis ja Karol Kuntsel oskab endiselt teha Artemoni häält ja – no nüüd tuleb tõesti heldimusest pisar silma! – isegi laulusõnad on neil veel peas! „Kes küll poleks kuulnud miskit kuldse võtmekese loost…” kõlab nelja veterani suust endises hääduses.
Ei maksa otsida neis ridades irooniat – minu jaoks kõlavad näiteks siiani kütkestavalt „Mõmmi ja aabitsa” või „Kõige suurema sõbra” tunnusmeloodiad. Leopold, Äpu ja Postikana on endiselt persoonid, kellel on kindel koht minu mälestustes. Ega Ken Saan ilmaaegu tahtnud Leopoldist hard-core-naljasaadet vändata. Temagi on oma aja laps ega pääse kunagisest karvasest iidolist üle ega ümber.
Sääraste kultusseriaalide puhul kipub aga paratamatult veidi varju jääma stsenaristi isik. Ikka näitlejad on need, kes meelde jäävad, seda enam, et nii „Kõige suurem sõber” kui ka „Buratino tegutseb jälle” jätsid ekraanil mulje pidurdamatust improvisatsiooniparaadist. Tundus, et kamp hästi kokku töötanud ja oma karakterites kõrvuni sees istuvaid artiste tuleb kokku, kaamera pannakse käima ja siis muudkui antakse tuld. „Kõige suurema sõbra” sünniloo kohta ei tea ma midagi öelda, aga Buratino lugudel on autor igatahes täiesti olemas. Selleks autoriks on Wimberg ja otsekui tõestamaks, et tema osa kuulsa seriaali sünniloos pole sugugi tähtsusetu, on ta nüüd välja andnud 15 valitud seeria käsikirjad. Kokku on Buratinol aga koguni 83 osa, mis näitab, et Wimberg on tõesti hoolsalt valinud ning soovib lugejale pakkuda vaid piima pealt riisutud parimat koort.
Tänuväärne fännikaup
Neid käsikirju lugedes selgub üllataval kombel, et improvisatsiooni polegi nii palju, kui arvata võinuks. Olen oma noorima tütre kõrvalt viimastel aastatel Buratino lugusid tõesti vägagi suurtes kogustes nautima pidanud – ikka üks kassett sisse ja teine välja – ja nii mõnedki seeriad on mul täiesti peas. Nii võisingi ma nüüd raamatut lugedes näpuga järge ajada ning leida: tõesti, klapib küll. Pilt tekib otsekohe silme ette, näitlejate tuttav intonatsioon kumiseb kõrvus. Loed – ja justkui vaataksid televiisorit.
Stsenaariumide trükis avaldamisega on nii ja naa. Ühelt poolt on muidugi raske neile suurt lugejamenu ennustada, sest millegipärast on juba maa-ilmas asjad sedasi seatud, et enamik inimesi pole võimelised näidendina vormistatud teksti lugema. See kohe käib neil üle jõu. Või ei viitsi nad lihtsalt proovida?
Wimberg ise avaldab ees-sõnas lootust, et need tekstid võiksid leida tee kooliteatrite lavale. See on muidugi võimalik, ehkki Buratino lugude puhul on suurimaks väärtuseks just nende hulk: see, et meil oli võimalus iga nädal kord juba omaseks saanud tüüpide kööki piiluda ja näha, mida nad seekord teevad. Nagu luuraks oma koloriitseid naabreid.
Sama fenomen iseloomustab parimaid tõsieluseriaale – seal pole tapmist ega tagaajamist, suurt tragöödiat ega lõikavat farssi, kuid on olemas värvikad tüübid ja lihtsad, elulised situatsioonid ning meil on mõnus seda jälgida. Kuidas mööduvad selle pundi jõulud, mida nad teineteisele sünni-päevaks kingivad, mis juhtub siis, kui keegi neist ootamatult armub…
Oluline on järjepidevus, ühe eraldiseisva osa lavastamine kooliteatris jääb ehk mõju poolest napiks. Aga kahtlemata võib see teisalt pakkuda tänuväärset tööd noortele parodistidele, sest eeskujud on ju kõigil silme ees. Või vastupidi – noortele pühaduseteotajatele, kes tavasid eirates kogu loo pea peale pööraksid.
Igal juhul on Buratino raamatu kujul tegemist tänuväärse fännikaubaga. Paadunud Buratino-huvilisel on kindlasti põnev näha, kuidas tema lemmikute seiklused päris algfaasis välja nägid. Ja kes siis ikka nii väga teab, kuidas vormistatakse telesaate stsenaariumi? Sedagi on huvitav vaadata.
Ning ärme unustame Wimbergi värsse, sest „Buratino tegutseb jälle” on sedasorti seriaal, mis on andnud meile muu hulgas, n-ö kauba peale, terve hulga väga häid lastelaule, Wimbergi sõnadele ja Tauno Aintsi viisidel. Need on läinud juba rahva hulka ja küllap lauldakse varsti ka laulupeol. Nende laulude sõnu leiab samuti siit raamatust, nii et kui viis on meeles, siis võib igaüks neid nüüd kodus laulda.
Wimberg
Buratino
tegutseb jälle
Pegasus 2010
