Läti diplomaatia esileedi kuulub ka Eestile
JA SIISKI NII LÄHEDAL Anna Zhigure
Tõlkija Ita Saks. Olion, 1999
Anna Zhigure kõneleb oma äsja eesti keeles ilmunud mälestusteraamatus peamiselt oma perest ja iseendast. Ometi on "Ja siiski nii lähedal" esimestest lehekülgedest alates raamat kogu läti rahva saatusest.
Läti rahva saatuselugu algab juba Anna esivanematest. Mitme põlvkonna vältel, rohkem kui saja jooksul on see suguvõsa andnud väikerahva olulisi kultuuritegelasi. Vanavanaisa Andrejs Sterste – jurist, luuletaja tõlkija, keelemees, agraarpoliitik (siis umbes nagu C. R. Jakobson meil?). Vanaema Elza Sterste ja vanaisa Edvarts Virza – mõlemad luuletajad, meie nooreestlaste kaasaegsed. Virza oli sealjuures läti rahvusluse peamine laulik (võrreldav meie Visnapuuga?), vene okupatsiooni ajal keelatud ja põlatud. Vanaema Elza Sterste lätlaste poolt väga armastatud poetess (nagu Under?) Ema Amarillis, noor naine, kes valis Läti, mitte elu võõrsil. Isa Janis Zhigurs, kirjanik ja eesti kirjanduse tõlkija. Ja Anna Zhigure ise – kultuurivahendaja, tõlkija, suursaadik. "Ta on teinud väga palju läti rahva heaks," ütles mulle mõni aasta tagasi üks läti ajakirjanik.
Raamat on kirjutatud soome lugejale (esmatrükk ilmuski soome keeles Otava kirjastusel). Anna tunneb oma teoses suurt muret selle pärast, et Soomes tuntakse Lätit liiga vähe. Nüüd teatakse Lätist kindlasti palju rohkem – tänu Zhigurele, kes oli populaarsemaid suursaadikuid Helsingis, kaunis ja arukas naine, soome ajakirjanduse ja TV lemmik. Lõpuks oli ta koguni diplomaatilise korpuse vanem ja tantsis Soome Vabariigi aastapäevapeol president Mauno Koivistoga.
Aga Zhigure on oluline ka Eestile – tema teekond maailma algas Tartu Ülikoolis professor Paul Ariste ja dotsent Paula Palmeose käe all. 1960. aastate Tartu oma Eesti-aegsete õppejõudude ja noores põlvkonnas tärkava vabamõtlemise vaimuga oli kindlasti hea kujunemiskeskkond kõigile tolleaegsetele üliõpilastele, mitte ainult Lätist saabunud Annale.
Sellestki kirjutab ta oma raamatu meeldejäävatel lehekülgedel. Tal on palju sõpru kõikjal Eestis, ta on tõlkinud läti keelde eesti kirjandust, laulva revolutsiooni ajal vahendas ta Eestit lätlastele ja Lätit eestlastele. Mäletan teda kaasa elamas meie loomeliitude pleenumile aprillis 1988 ja kahetsemas, et Lätis ei olnud toimunud midagi sarnast. Zhigure oli ka Läti Vabariigi esimene suursaadik Eestis.
Kahju, et kirjastus Olion ei tellinud raamatut tutvustavat kaanekirja mõnelt eestlaselt, vaid on selle tõlkinud soome väljaandest. Soomlase jaoks on loomulikult olulised autori suhted Soomega, kuid eesti lugejale oleks tulnud rõhutada Zhigure Eesti-sidemeid. Sedagi, et ta oli suursaadik ka Eestis, mitte ainult Soomes. Ja tema elutargast tõdemusest, et Eesti ja Läti vahel on küll taas piir, kuid tegutseda tuleb seejuures siiski ühiselt.
Zhigure abikaasa, soome ajakirjanik Jukka Rislakki on tsiteerinud üht Anna sõpra: "Ma ei tunne kedagi, kes armastaks oma maad ja rahvast nii nagu Anna". See on just see peamine tunne, mis jääb ka Zhigure raamatust.
