Läti Henriku päranduse kallal: eestlased polnud ristisõjas sugugi süütud kannatajad

 (91)

Ajaloolased on 700-aastase orjaöö, Ümera jõe ja Madisepäeva lahingu ning Lembitu tähtsuse ammu kriitiliselt üle vaadanud, kuid ilukirjanduse toel on need legendid rahva teadvuses endises elujõus. Ajaloolased Sulev Vahtre ja Linda Kaljundi purustavad taas trükist ilmunud Henriku kroonika loodud müüte.

Läti Henrikuks nimetatud mehe poolt 13. sajandi alguses kirja pandud “Liivimaa kroonika” on üks vähestest allikatest, mille järgi eestlaste muistsest vabadusvõitlusest teatakse, kuid mille motiivid 19. sajandi rahvusromantism ülearu ilusaks maalis.

700-aastane orjaöö

Kuna Henrik oli eeskätt missioonil olnud kroonikakirjutaja, siis on ta andnud edasi traagilised aastaarvud 1208–1227. Igal ristisõjal peab ju olema algus ja lõpp. Tegelikkuses ei muutunud elukorralduses pärast 1227. aastat kuigi palju.

Sõda jätkus väiksemate vahedega veel aastakümneid ning Saaremaalt on teada mitu sakslaste ja saarlaste sõlmitud lepet, mille tingimused polnud kohalikele sugugi ebasoodsad. Ka kohalik eliit polnud vabadusvõitluses täiesti hävitatud. Muist eesti soost perekondi omandas siin lähikonnas üsna suure mõjuvõimu, kuid sulandus hiljem sakslaste sekka.

Oluliste vasallidena on mainitud Villelempi ja Clemens Esto ning Like ja Daube perekondi, kelle tähtsus hakkas vähenema 14. sajandil. Ka mõjukaim baltisaksa perekond Maydell on selgelt eesti päritolu, kuigi ei ole seda kunagi tunnistada tahtnud. Samuti näitab kohalike vanemate tähtsuse säilimist asjaolu, et isegi veel Poola ülemvõimu ajal kasutati väiksemate haldusüksuste juhtidena eestlasi.

Madisepäeva lahing ja Lembitu

Sageli sõltub ajalugu juhustest. Arvatavalt oli Lembitu üks neist vanemaist, kes vabadusvõitluse algusaastatel peetud rüüsteretkedel ka Henriku varanduse suurust üksjagu kergendas ning tema vastristitud koguduse liikmeid nottis. Sellest tollal piisas, et Henrik ta deemoniks kuulutaks ja eestlaste juhiks tõstaks.

1217. aastal peetud Madise-päeva lahingut on peetud muistse vabadussõja murdepunktiks. Lembitu koondatud eestlaste ühendväed löödi puruks, ta ise hukkus, ning seda on nähtud ka rahva murdumise põhjusena.

Henrik ilmselt liialdab siin arvudega ja tähtsustab sündmusi üle, sest juba lähema paari aasta jooksul löövad eestlased ometigi sakslased Lõuna-Eestist enamjaolt välja ja lubavad sõdida “kuni kas või põlvepikkune poisikegi elus on”.

Eestlaste üks süda ja üks hing

Henrik püüab näidata eestlasi kui ühtset vaenuväge, kes hambaid kiristades ja Taarat appi karjudes üritas kõiki Riia kristlasi maa pealt minema pühkida. Temalt ka huvitav väljend, mida tavaliselt kasutati kristlike algkoguduste puhul, et eestlased olevat tõotanud “kui üks süda ja üks hing” sakslaste vastu võidelda.

Tegelikkuses on tollaste eestlaste liidusuhetest vähe teada, kuid kõnekas on fakt, et sõjamehed ei pidanud paljuks rüüstata ka oma naabreid, kui selleks võimalus oli. Nii tegid saarlased pärast venelaste sõjakäiku Harjumaale omakorda sealsetes külades puhta töö ning Lõuna-Eesti vanemad ei pidanud paljuks viia oma mehi koos sakslastega põhjapoolseid maakondi laastama.

Saaremaa sõjamehed

Henriku silmis olid saarlased hirmuäratavad kõrilõikajad, kes kristlasi kõige enam kiusasid ning kes pidevalt teisi eestlasigi üles olevat ässitanud.

Tegelikult on raske võrrelda saarlaste sõjakust mandrimeeste omaga, kuid saarlaste kirjeldus vastab üsna paljus tollasele piraatide kujutamisele Euroopa kirjalikus traditsioonis. Et Saaremaa oli looduslikult raskemini ligipääsetav, siis laienes neile kaugetest maadest pajatamisel kasutatud kirjeldus, mille järgi olid saarlased kõige verejanulisemad ja ebausklikumad barbarid, kelle alistamine 1227. aastal tähistab ristisõja lõppu.

Ümera triumf

Kui eestlased 1210. aastal väiksema sõjasalgaga piiriäärseid alasid järjekordselt rüüstama tulid, oli hirm muidugi suur. Rüütleid oli veel vähe ja Riia linn nõrk. Ebaõnnestunud linnustepiiramise järel võtsid eestlased õnneks neid jälitama rutanud vaenuväe ning Henrik püüdis seda näidata paganate suure triumfina, sest teade võidust olevat “saadetud igasse Eestimaa nurka”.

Sellel võidul polnud kindlasti ajalooliselt määravat, eestlased ühendanud sündmuse kaalu. Tõenäoliselt oli tegu piiriäärse kokkupõrkega, millesarnaseid juhtus pidevalt.

Sõja põhjused

Loe veel

Rahvusromantilise ettekujutuse järgi elasid eestlased kuni 13. sajandi alguseni rahulikult metsades ja harisid põlde, kuni ühinenud võõrväed neile ühel koledal päeval kallale sööstsid. Henrik üritab sõda näidata riialaste üritusena kaitsta vastristitud liivlasi.

Õigem oleks sõja põhjuste hulka lugeda samuti üsna agressiivsed Eesti mereröövlid, kes muutsid Läänemerel liikuvate kaupmeeste ning naabermaade rannaäärsete linnade elu põrguks.

Kommentaar

Muinasaeg on idealiseeritud

•• Ilukirjanduses ja rahva teadvuses elab ikka edasi arusaam, et 13. sajandi alguses tulid Eestisse sakslased, sõdisid meiega kakskümmend aastat, tapsid meie vanemad ning pärast seda algas 700 aastat pimedat orjaaega. Teaduslikus käsitluses on see arusaam juba kummutatud.

•• Sõjas on alati kaks poolt ja mõlemad oma arust õige asja eest väljas. Et meil on vaid ühe poole ülestähendused sellest ajast, siis on väga raske hakata lõhkuma väljakujunenud arusaama tollastest sündmustest.

•• Bornhöhe “Tasujat” uskus mitu põlvkonda lausa sõna-sõnalt, kuid on selge, et Jüriöö ülestõu-sus sakslasi nottinud eestlased polnud ise mingid inglid. Ka märgid, nagu Madisepäeva lahing ja võit Ümeral on murranguliselt liiga absoluutseks aetud.

Sulev Vahtre, ajaloolane

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare