Lätlanna poeetiline loits

Ühte ja sama kirjandusteost saadavad tihti üksteisele risti vastu-käivad tunded. See, mis ühele on kerge, lendutõstev ja õhuline, annab nii-öelda hingamist, võib teisele sugereerida raskust, süngust ja ahistust. Mis on ühele valge, paistab teisele must. Inimkogemuse piire kompavate nähtuste puhul paistab see eriti selgelt kätte. Üks selliseid nähtusi, mis seob endaga eriti tugevaid tundeid, on surm. Reaktsioonid surmast kõnelevatele teostele on tihti üllatavad.

##Lätlanna Nora Ikstena romaan “Elu pühitsus” elustas mälus ühe seiga. Kui mõni aasta tagasi ilmus Paul-Eerik Rummo tõlkes T.S. Elioti “Ahermaa”, mis minu meelest tabab väga ausalt inimese olemuslikku meeleseisundit – ja teeb seda võimsa emotsionaalse laetusega – , ei leidnud ma sedamoodi arvates endale eriti mõttekaaslasi. Ühe tuttava jaoks kujutas see poeem mõistetamatult rasket ja koledat elupildistust, mis ei kajastanud muud kui ühe äravaevatud ja meeleheitesse langenud hinge kaeblemist oma viletsuse pärast.

Nora Ikstena kirjutab surmast, T.S. Eliot tegi seda samuti, viljeldes – küll kõhklemisi – arusaama, et teadmiseta surmast, surma paratamatusest pole elul tõelist väärtust. Elu saab pühitsetud ainult surma palge ees, surma kaudu.

Naivistlik lihtsus

Kahe teineteisest näiliselt kaugel seisva autori kõrvutus võib tunduda kunstlik, kuid läti autori romaan kannatab hüpoteetilise võrdluse poeemiga “Ahermaa” välja küll, sest on sama keeletundlik, komplitseeritud ja kujunditihe. Erinevus on ennekõike Ļanris. Kuigi ka Ikstena stiil läheneb rohkem poeesia kui proosa omale, sest sel puudub proosale omane konkreetsus ja sidusus.

T.S. Elioti luuletuses “Tuhkapäev” on matus suremise ja sünni vastasseisu paik, mil algab paast ja kannatusaeg ja kus tuhk sümboliseerib patukahetsust. Ikstena romaan hakkab hargnema samas tonaalses võtmes, jõulise poeetilise loitsuna. Lahkunut meenutavad seal seitse leinajat, kes loevad kirstu juures rituaalselt psalme ning kogunevad õhtul jutustama oma mälestusi surnud Eleonorast.

Vähemalt ühte ilusat psalmi, mida matuselised Eleonora puusärgi juures lugesid, tasub meenutada: “Inimene on udu, mis maha vajub, ja kaste, mis kuivab. Ta on tuulepuhang ja valgus, mis haihtub, ja vari, mis kaob, ja vikerkaar, mis haihtub, ja suits, mis ühineb taevaga, ja lõokeselumi, mis sulab. Hetk on lühike ja häving kiire. Ainult kannatused on pikad. Olgu pilk helgem, enne kui me lahkume ja meid ei ole enam.”

“Lugedes palvetekste, on tunne, nagu vaataks naivistide maale,” on öelnud Ikstena ise. Naivismiks nimetatud konservatiivne lihtsus osutub Ikstenale siiski tähtsaks. Eks aimab temagi, et sealtkaudu läheb ainus tee surmahirmust vabanemise juurde.

Hämar ja rahvapärimuslik

Ikstena puhul on ettevaatlikult räägitud ka maneerlikkusest. Lugejale, kes hindab süžeelist selgust, jääb tema tekst ilmselt võõraks. Nauditav on tema stiil sellele, kes eelistab poeetilist vabadust, assotsiatsiooniderohkust, fragmentaarsust, unenägude ja tegelikkuse põimumist, hämarat õhkkonda, kus tähendused jäävad õhku rippuma. Täit rõõmu pakub “Elu pühitsus” neile, kes tunnevad läti rikkalikku rahvapärimust ja oskavad väärtustada sealt pärinevad motiive.

Metafoorsed pitsid tekstuaalsetes rägalademetes, eksistentsiaalsed kontsentraadid – selliseid termineid tarvitab Ikstena proosa kohta raamatu järelsõnas tema kaasmaalne Guntis Berelis, kes muuseas avaldab kahtlust, et äkki on sellise fantaasiamaailma autoris surnud paadunud narkomaan. Võrdlus pole just väga pieteeditundeline. Samas nimetab ta Ikstena romaani läti kirjanduse üheks võimsamaks romaaniks surmast.

Kriitik näikse tundvat end ebakindlalt, on aimata seda ebamäärast kaitseseisundit, mis tekib siis, kui pind jalge all pole päris kindel. Nagu oleks laevaga merel, kui väljas tormiks kisub. Kõigud sinna-tänna, libised aeg-ajalt kuskile nurka, siis oled jälle kahe jalaga keset põrandat. Nii kogu aeg – kuni meresõit kestab. Kas Ikstena on siis hea kirjanik või mitte? Ei tea, on kõige ausam vastus.