Lätlaste Riia Uus Teater hoidis sõnatult enda kütkes
Kolm aastat tagasi oli OmaDraama festivali „erikülaline” Alvis Hermanise „Pikk elu”, mis portreteeris vaikselt, kuid detailirohkelt pensionäridest naabrite elu täis mälestusi ja… elu lõpuni elamist.
Äsja lõppenud Draama festival suutis Hermanise aukülalisena taas Tartusse tuua ning seda lausa eelmisest lavastusest tuttavate tegelastega.
Riia Uue Teatri „Vaikuse hääl” läheb ajas umbes 40 aastat tagasi, sama kortermaja samade elanike ellu, kui nad olid veel noored. 2003. aastal alguse saanud Hermanise „sõnatu teater” jätkub ka selles lavastuses, kus stseenidele annavad impulsi ja võtme duo Simon & Garfunkel laulud, millega kohati täidetakse isegi palju suuremat ruumi, kui seda teatrietenduses näha tahaks. Hermanisele sümboliseerivad need laulud aga 1960-ndate kõige romantilisemaid aspekte – enne seda, kui ühiskond kollektiivse õnne otsingul oma süütuse ja puhtuse kaotas.
Vaatajate ees avanevad lõbusad ja nooruslikud stseenid, mis peidavad endas tolle aja noorte märksõnu – keelatud muusika, lääneihalus, psühhedeelsus ja mõnuainetega eksperimenteerimine, seks, mood, hipid ja ülemaailmse rahu taotlus ning ka elu paratamatused.
1960-ndate noored
Lisaks muusikalisele narratiivile on lavastuses lihtne liin – noored tutvuvad, armuvad, lõbutsevad, avastavad-leiavad end ja üksteist, abielluvad, saavad lapsi. Selle peale üles ehitatud stseenid, mis on sündinud improvisatsioonide käigus, näitavad 1960-ndate Läti noori üsna sarnastena tolleaegsete Ameerika noortega, nii nagu nad tükk aega hiljem filmide kaudu raudse eesriide taha jõudsid. Ainult selle vahega, et elu suunavat muusikat sai kuulata vaid eriseadeldiste abiga ning salaja.
Selle ja eriilmeliste tegelaste (hipi, korralik tüdruk, prillidega poiss, popp tüdruk, pidutseja, ilueedi, tehnikahuviline, paksuke jne) kõrval annavad Läti tolle aja underground-noorte elust tõelist aimu lavastuses kasutatavad katkendid kohati sürrealistlikust filmist „Autoportree”, mille filmis Riias 1972. aastal Andris Grinbergs.
Nagu Hermanis on öelnud, tahab ta lavale tuua inimlikkust ja emotsioone ning nii ongi seekordne sõnatu lavastus eelkõige nostalgiline pildirida, mille leidlikke lahendusi ja seoseid muusika, lavaruumi ja rekvisiitidega ei seota nii väga ühiskonna kui kollektiivse suunaja, määraja ja vussi keerajaga.
