TV3 pressiesindaja Annely Adermann annab järgmised andmed: „Esimesel hooajal käis eelvoorudes neljas linnas – Pärnus, Tallinnas, Jõhvis ning Tartus – kokku ligi 1500 inimest. Teisel hooajal kokku ligi 2400 inimest ja kolmandal eelvoorudes neljas linnas – Pärnus, Tallinnas, Rakveres ja Tartus – kokku ligi 1500 inimest.” Seda on palju!

Noore ja andeka inimese enesehinnang imetakse kohemaid inflatsioonipöörisesse: „Ema, isa, lauluõpetaja ja parim sõber – miks te mulle valetasite?” Kas nad vastavad: „Selleks, et sa sinna saatesse läheksid ning meid lõbustaksid!” Mis võiks olla magusam kui teine eestlane, garneeritud häbiga?

Millega seletada seda pingviinide paraadi, mis igas eelvoorus toimub? Kust koorist tuleb too hiirehäälega neiu, kes oma kitsast kõrist mahlakat gospelit žüriile kõrva niristada proovib – no ei tule ju!? Kes lubas tollel kitarriga lõngusel Pirogovi platsilt plehku panna? Ja miks arvab solaariumipruun neiu, et napid riided teevad temast Beyonce’i, kuigi ta viisi ei pea? Rääkimata iga-aastasest jõhvikast kasatšoki-Jürist.

Kohtunik Rein Rannap sõnastab saate mõtte sootuks teisiti: „Superstaarisaate mõte on, et andekamad saaksid edasi ja meil on hea meel, kui oleme kohtunikena valinud inimesed, kes suudavad hiljem, pärast saate lõppu juba omaenda tiibadel lennata.”

Tuleb tunnistada, et superstaarisaatel on praegu uute lauljate leidmise ja tutvustamise monopol. ETV-s alates 1970-ndate algusest üle paari hooaja toimunud noorte lauljate võistlussaade „Kaks takti ette” pani pillid kotti kohe pärast „Eesti otsib superstaari” esimest hooaega. Kusjuures „Kaks takti ette” laenas üsna palju uuenduslikke elemente just superstaarisaatelt. Ja nii ta viimase võitja Margus Vaheri luigelaulude taktis välja surigi.

Miks, selgitab ETV peatoimetaja Heidi Pruuli: „Kuigi Eestis on noorte lauljate järelkasv muljet­avaldav, ei jätku avastamata talente mitmele samasisulisele võistlusele. Noori muusikaandeid võib otsida ja leida mitut moodi.” ETV-l on selleks praegu laste lauluvõistlus „Laulukarussell”, konkurss „Eesti laul” ja muusikavideote edetabel „Eesti Top 7”.

Superstaarisaade seevastu kosus kiiresti. Võitjale ei pakuta seal mitte lihtsalt au ja kuulsust, vaid karjääri. Edu, nähtavat ja käega katsutavat edu. Saade, see on – vähemalt idee järgi – alles algus. „Aga ainult siis, kui läbid kadalipu,” seisab reglemendi ridade vahel rasvaselt. Sest kui saade käima läheb, tuleb tähehakatisel lisaks tavapärasele võistluspingele taluda ka tõika, et tema eraelu on nüüdsest kollase meedia lugejate lõbu. Ning sada üks inimest arvab asjadest alati ühtemoodi: „Idioot, õpi laulma ja pane end normaalselt riidesse! Pea võiksid ka ära kammida!” Antidepressantideni (ja sellesisulise uudisnupuni) on siit üks samm.

Ja sinna kadalippu tormatakse lausa hulgi!

Nii tulebki keskmise superstaarisaate hooaja kohta üks võitja, üks andekas laulja, kes võinuks hoopis ise võita, kaks-kolm päris huvitava lähenemisega looduslast, žürii lemmik ja publiku peksualune (või vastupidi) ning lõpuks ülejäänud, kelle tegemistest teinekord „superstaari-” eesliitega algavaid uudisnuppe toodetakse. Ja ära ei maksa unustada ka toda talenti, kelle läbikukkunud prooviesinemine koos žürii näomiimikaga Youtube’is hitiks saab.

Muusikatööstuse taimelava

Superstaarisaade on muusikatööstuse peavoolutasandi järelkasvu taimelava. Kolme autoriteedi eest käib läbi hulk talendihakatisi, kellest lõpuks ühega põhjalikult tegelema hakatakse ning ülejäänud peavad lihtsalt lootma, et jäid ka kellelegi silma.

Kui vaadata noore laulja seisukohast, on superstaarisaade tegelikult tänuväärne võimalus end laiemale publikule tutvustada. Vaatajaarvud on kuuekohalised ja algavad kahega, viimase saate ajal ka kolmega. Lisaks kõik need lehelood. Kui muud kanalid – Eesti oludes enamasti mõned internetikeskkonnad ja Raadio 2 õhtuse vööndi žanrisaated –  tutvustavad alustavat artisti ikkagi mingile kindlale nišile, siis superstaarisaade on pealetung kogu rinde ulatuses Leningradist Stalingradini. Laulvad lauljad saavad tööpakkumisi – galakontserte ja muusikale ning loovatel lauljatel on võimalus oma loomingule laiemat tähelepanu tõmmata.

Malcolm Lincolni solist Robin Juhkental meenutab ja hindab: „Eestis võib selline asi olla hüppelauaks. Võid teha edasi seda, mida tahad. Ma küll olulisi auhindu ei noppinud ega olnud esirinnas, aga see andis väga hea põhja. Enne arvasin, et olen tunduvalt tugevam, kui ma tegelikult olin.”

Ott Leplandi asjaajaja Danel Pandre (Ott ise on loo kirjutamise ajal Austraalias esinemas  – M. N.) hinnangul on Juhkental hea näide sellest, et kui artistil on ikka selge ettekujutus, mida ta teha tahab, siis pohlad sellest konkursist. „Kuigi konkurss on kahtlemata hea koht enda näitamiseks,” lisab ta.

Raadio Elmar peatoimetaja Owe Petersell teab, et superstaarisaates osalenute lugusid on kuulajad kärmed küsima: „Suurem nõudlus tekib ikka pärast saadet, kuid alati leidub paar uhket live-versiooni, mida telesaates kuuldi ja küsima hakatakse. Eredaim näide selles osas on Jana Kask lauluga „Laula mu laulu helisev hääl”.”

Samas pole superstaarisaates osalemine igavene indulgents. „Enamik saates osalenutest on ju hiljem mitmeid singleid välja andnud, aga ainult mõnedest on saanud hitid,” lausub Petersell.

Täielik fenomen on tema sõnul Ott Lepland: „Kõikidest Oti ilmunud singlitest said Elmaris hitid, mida tõestab ka see, et aastahiti valimisel konkureeris esikümnes lausa kolm Oti esitatud laulu. Samuti valisid Elmari kuulajad just Oti aasta 2010 parimaks uueks tulijaks. Praegu on ülipopulaarne Ott Leplandi ja Lenna Kuurmaa duett „Sinuni”.”

Natuke teistmoodi edulugu on rääkida Kene Verniku bändikaaslasel Paul Lepassonil. Kui seni pigem sõprade seas tuntud magamistoabändi solist esineb edukalt superstaarisaates, siis:  „Meie puhul on üks tähelepanek, et Kene fännid ja Mimicry fännid on tihtipeale kaks eri asja, kuigi suur osa on esimesest teiseks muutunud ka. Tähelepanu hulk kasvas muidugi plahvatuslikult. Pluss peale „Superstaari” tuli „Eesti laul” otsa.” Paul täpsustab, et tegelikult hakkas Mimicryl ka ilma saateta, paaril põrandaaluse popkultuurielu strateegilisel peol esinemise järel, umbes samal ajal hästi minema. Läheb tänapäevani.

Ka Marten Kuninga ansamblile Leegitsev Sidrun andis saade hoogu: Marteni sõnul tuli saade tema bändi tegemisele kasuks: „Pärast saadet sai Leegitsev Sidrun esinemiskutseid rohkem kui kunagi varem. Jaanuar-veebruar oli tihedalt täis pakitud. Ma soovitan noortel bänditegijatel saadet „ära kasutada”. Ideaalne võimalus keldrist päevavalgusesse astumiseks.”

Ka esimesel hooajal Birgit Õigemeele järel teiseks tulnud Luisa Värk lausub, et ilmselt on nii mõnedki kampalöömiskutsed tulnud talle tänu saatele. Peterselli hinnangul on Luisa täiesti pildil, nagu ka mullune teine Birgit Varjun. Kadunud on aga Jana Kasega võistelnud Arno Suislep.

Žüriiliige Mihkel Raud võtab asjad kokku ühe lausega: „Saade toob inimesed välja, see, kuidas nad seal vastu peavad, sõltub neist endist.”

Võitjate puhul sõltub palju ka meeskonnast nende taga. Kuna me oleme spordirahvas, siis saame mõnuga tulemusi võrrelda. Lähtume tõigast, et meelelahutustööstuses loeb ka kiire tegutsemine, hetke ärakasutamine. Seda enam, kui mängitakse peavoolutasandil. Ja mida laiapõhjalisem publik, seda lühem on nende kollektiivne mälu. Niisiis sõltub superstaari edu stardikiirendusest.

Juunis 2007 võitis esimese hooaja Birgit Õigemeel. Tema esimene singel „Kas tead, mida tähendab…” ilmus viis kuud hiljem, 12. novembril. Omanimeline esikalbum jõudis poelettidele jaanuaris 2008, seitse kuud pärast saatevõitu. Sama aasta lõpus ilmus Birgitil jõululauluplaat „Ilus aeg”. Kolmas ketas „Teineteisel pool” valmis novembris 2009.

Teise hooaja võitis juunis 2008 Jana Kask. Temagi võiduplaat pidi valmima Alar Kotka käe all. Singel „Leaving You For Me” ilmus viis kuud hiljem, albumi väljaandmine venis. Asjaosalised andsid meedias nappe ja põiklevaid kommentaare. Lõpuks lõi Kask käed hoopis Ivar Mustaga. Kotka tehtud kauamängiv „Face In The Mirror” ilmus 11. detsembril 2009, poolteist aastat hiljem.

Detsembris 2009 võitis kolmanda hooaja Ott Lepland. Tema esimene singel „Otsides pean sind leidma” ilmus vaid päev pärast finaalsaadet. Aprilliks olid väljas veel kaks singlit ja laulja esikalbum „Ott Lepland”. Samal ajal mängis Ott nukuteatris populaarses „Keskkoolimuusikalis”. Edasi tulid suvetuur koos The Suniga, koostööprojektid Tõnis Mägi, Rein Rannapi, Ivo Linna, Lenna Kuurmaa, Inese ja paljude teiste artistidega, sügisel juba uued singlid järgmiselt albumilt ja lühike raamat senisest elust. 2010. aastal oli R2 Aastahiti, Raadio Uuno ja Raadio Elmari esimese kümne loo sees kolm Ott Leplandi lugu. Kõik see juhtus kaheteist kuu jooksul.

Faktid kinnitavad, et kõige superstaarilikumalt on läinud Leplandil. Järgneb Õigemeel ja tüki tühja maa tagant paistab tuultes räsitud Kask. Samal ajal pole superstaaride lähtepositsioon päris võrdne: kahtlemata on Oti asjaajaja Danel Pandre märksa tänapäevasema mõtlemisega  mänedžer-produtsent kui Birgiti ja Janaga tegelenud Alar Kotkas.

Miks nii ja mis vahe sel on, kes superstaariga tegeleb? „See on ilgelt äge formaat ja lõppeb nagu noaga lõigatult. Terve eesti rahvas elab kaasa, valib ja otsustab. On omad lemmikud ja õudne poleemika ja kuu aja pärast ei suuda keegi meenutada, mis seal toimus,” selgitab Pandre. Mehena, kes on harjunud tegutsema – eks räägib ka The Suni kaheksa-aastane karjäär mõndagi tema tegutsemistahtest – marssis ta tootjafirmasse ning pakkus oma ettekujutust, mis tugines rahvusvahelisele kogemusele: „Näiteks Soomes ja paljudes teistes riikides tehakse samamoodi, et mõlemal finalistil olid singlid olemas ning sõlmitud eelkokkuleppeid erinevate heliloojatega. Esimene singel, teine singel, plaat! Ma läksin Ruutu (saate tootjafirma – M. N.) konkreetse plaaniga, kuidas asjast asja saada.”

Birgiti tankimine tähelennuks toimus sootuks teises tempos: „Pärast saate lõppu sain kokku inimestega, kes hakkasid minu albumit tootma ning seal arutasime pikalt, kuidas sooviksin jätkata. Kuna minu soov oli teha popmuusikat ja ainuke muusikaprodutsendiga kokkupuude oli Alar Kotkaga ja tema töö mulle ka meeldis, siis otsustasin esimese albumi luua koos tema tiimiga.”

Pandre jääb sellise tööstiili suhtes kriitiliseks: „Kuidas saab tulla esimene lugu pool aastat hiljem, kui on möödunud terve igavik ajast, mil inimesed pool aastat telerite ees oma lemmikule kaasa elasid ja SMS-e toksisid? Selle aja peale on „homsed uudised” juba peale tulnud ja kogu töö hakkab sisuliselt otsast peale.” Leplandi „käivitamise” ajal oli pildil püsimise plaanis ka õnnelikke ajalisi kokkusattumisi ja juhuseid. Kas või „Keskkoolimuusikali” jäämine plaadi ettevalmistus- ja reklaamiperioodi.

Oti jõuline start paneb Rein Rannapi aga pisut kõhklema: „Kui inimesed sattuvad nii noorelt muusikatööstuse masinavärki, täispööretel rattasse jooksma, ei jää neile aega isiksuseks kujuneda. Näiteks Joala oli üliandekana võimeline laulma kõiki stiile, aga ta unistused, millest ta veel algul ka tuttavatele rääkis (näiteks teha rokki, lausa Hendrixit), jäid vaid uitmõteteks, sest kommertsratas hoidis teda jõuvarude piiril pöörlemas. Loodan, et Otiga ei lähe samamoodi – kuigi ka tema haarati juba nii noorelt täispööretega rattasse... Kas tal jääb aega mõelda, kes ma olen, mis ma ise tahan, mis on mu omapära? Kas ta leiab selleks mahti hetkekski rattalt kõrvale astuda? Või jääbki – kommertskaalutlustest lähtuvalt – vaid kõige madalam kuulajaid ühendav ühisnimetaja ta pärisosaks?”

Pandre leiab, et superstaarisaate võitja esimene plaat on kindla eesmärgiga ettevõtmine: „Siin ei saa kohtumõistmist olla, kas Oti esikplaadi musa on just täpselt see n-ö tema ise. Tulebki nii teha, ma leian, et proovid erinevaid stiile ning koostööd erinevate autoritega ja seda kõike ka reaalses elus testides. Väljundivabalt sahtlisse kirjutamisega ei saa sa iialgi teada, mida soovib publik, kuidas on lugusid laval esitada ning mida teha järgmiseks. Kui kuus senist singlit olid pikalt juhtivate raadiote mängukavas, siis järelikult väga valesti ei teinud. Ja kui küsida, kas selline kommertseesmärk oligi, siis jah. Selle ettevõtmise puhul siiani küll. Väidan, et nimeka artistina aega maha võtta on võimalik alati, erinevalt tundmatu tegelasena oma eripära otsides.”

Tõsi, et Leplandi ja ka Õigemeele plaadid on müünud korralikult. Samal ajal ei ole kriitika kummagi esimest helikandjat eriti hellitanud, põhjuseks suuresti just seesama ootuspärasus, mingile standardile vastamine. Ning Kase ketas jäi muusikaajakirjanikel üldse kahe silma vahele. Vana tõde ütleb, et kui kõmu laulja isiku ümber on otsas, otsustavad tema eluõiguse üle tema laulud. Ja seda mõlemal – nii publiku kui ka kriitika – tasandil.

Enim on selles valguses kriitikutele kõneainet pakkunud Birgit Õigemeele kolmas plaat „Teineteisel pool”. „Jah, eelarvamused on kerged tekkima, aga „Teineteisel pool” pole enam ei ballaadidest nõretav pseudorokk ega ka haigutama ajav eurovisioonijuust,” kiitis kriitik Siim Nestor albumit.

Eraldi märgiti arvustustes alati ära, et „Teineteisel pool” materjali kirjutasid Meelis Meri ja P. Julm ehk eesti tantsumuusika suurima ekspordiartikli Rulers Of The Deep liikmed. Peavool panustas põrandaalustele. „Nad tegid must naise,” kuulutas õhevil Õigemeel veebruaris 2010 Eesti muusikaauhindade jagamisel albumi eest aasta naisartisti tiitlit vastu võttes. See oli ka esimene kord, kui žürii saate võitjale muusikaauhinna usaldas anda.

Kuu vaadis, vaat kuu peal?

Karussell pöörleb ja peatuda enam ei saa. Pühapäeval toimus Pärnus hooaja esimene „mihklipäev”. Adermanni sõnul on saatesse seekordki registreerunud üle tuhande noore, kuid ikka tullakse lõpuks ka niisama, ilma ankeeti täitmata, proovima. Kas tuleb kolm tuhat täis? Võimalik.

Seekord käib mäng veelgi kopsakama panuse peale. Võitja saab lisaks 10 000 eurole ka lepingu rahvusvahelise plaadifirmaga Universal. Saate võitja karjääriga tegeleb Danel Pandre, mees Ott Leplandi ja Tanel Padari selja taga.

Kuid kas superstaarisaate võitjad on ka päriselt superstaarid? Mujal maailmas otsitakse sama formaadi raames enamasti popiidolit. Superstaari mõistega tähistatakse neid, kes on omal alal laialt tuntud, tunnustatud ja edukad. Ja see on juba pikem protsess kui paar plaati. Superstaarisaade annab võimaluse, kuid pikemas plaanis võib publik alati oma otsuseid muuta ja tähed tuhmuma jätta. Nagu moeski, on hooajakaubad ning igihaljad lõiked.

Niisiis, küüniku vaatepunktist toodab pühapäeval eelvoorudega alustanud superstaarisaade ennekõike kõrgendatud enesehinnanguga noori töötuid ja kõmuportaalide kangelasi. Aga idealisti vaatepunktist annab superstaarisaade arvestatava panuse eesti popmuusika järjepidevusse. Võta nüüd kinni, mis ta tegelikult on. Aeg näitab.

Superstaarisaates osalejad arvudes ja muusikas

Eesti on 36. riik, kus formaat käivitati.

•• Žüriisse kuuluvad (ja on kuulunud): Mihkel Raud (muusik ja saatejuht), Rein Rannap (helilooja ja pianist), Heidy Purga (kaks esimest hoo­aega, Raadio 2 peatoimetaja) ja Maarja-Liis Ilus (poptäht alates lapsepõlvest).

Esimene hooaeg:

•• Finaalis võistlesid Birgit Õigemeel ja Luisa Värk. Lõpphääletuses osales ligi  88 200  inimest, Birgiti poolt oli 56,2%.

Teised võistlejad muusikas pärast saadet:

•• Luisa Värk – singel „It’s Never Too Late” ansambliga Traffic (2008), singel „God Inside Your Soul” koos Margus Vaheriga (2008), album „Tunnete allee” koostöös Elmar Liitmaaga (2009), singlid „Lahkumise päev” ja „Kui sa vaid teaks” (2008) ning singel „Võõras” (2009)

•• Taavi Peterson – singel „Question Man” (2008), album „Down Under” koos ansambliga Ydi (2008).

•• Raimondo Laikre – singel „Suveaeg” (2009)

•• Anna-Liisa Supp – singel „Bigger Than Everything” (2008)

•• Mihkel Ratt – singel „Teeskluse veetlus” (2008), singel „Kes me olime varem” (2009). Teeb bändi koos Elmar Liitmaaga.

•• Rivo Kingi – teeb nime Gash Mo all elektronmuusikat ning pani kokku elektrorokkansambli Epordwerk (2009), mis võitis Jägermeister Rocki liiga bändikonkursi (2010).

Teine hooaeg:

•• Finaalis võistlesid Jana Kask ja Arno Suislep. Lõpphääletuses osales ligi 70 000 inimest, Jana poolt oli 52,9%.

Teised võistlejad muusikas:

•• Taavi Immatalo – kutsuti laulma ansamblisse Shanon, laulab bändi albumil „Üksinda” (2009).

•• Timothy Jarman – singel „You And Me” (2009).

•• Norman Salumäe – laulab poisterokkbändis August Hunt, mõned singlid (2009–2010) ja muusikavideo „Thomas Malthus on surnud, mu arm” (2010), mis võitis ETV eesti muusikavideote tipp-50 hääletuse.

Kolmas hooaeg:

•• Finaalis võistlesid Ott Lepland ja Birgit Varjun. Lõpphääletuses osales ligi 100 000 inimest, Oti poolt oli 63%.

Teised võistlejad muusikas:

•• Anis Arumets – singel „Kaunis vampiir” (2010) koostöös Hendrik Sal-Salleriga

•• Getter Jaani – singel „Parim päev” (2010), singel „Grammofon” (2010) ja EP „Parim päev” (2010) koostöös Sven Lõhmusega

•• Birgit Varjun – singel „Sinuta end elusana tunda võin” koos Birgit Õigemeelega (2010) ja singel „Maailma valitsejad” koos ansambliga Terminaator (2010)

•• Marten Kuningas – osales koos ansambliga Mahavok „Eesti laulul”, looks „Oota mind veel” (2010), album „Laulev revolutsioon” koos oma ansambliga Leegitsev Sidrun. Juhib ETV muusikavideote edetabelisaadet „Eesti Top 7”.

•• Kene Vernik – osales oma ansambliga Mimicry „Eesti laulul”, looks „New” (2010), millele vändati ka suurejooneline video. Soolosingel ja muusikavideo „Päevast päeva” (2010). Kene ja Mimicry osalevad tänavu „Eesti laulul” looga „The Storm”.

•• Jaanus Saago – laulab raskerokkansamblis Crucial Attack (2008) ja mängib Drivenis kitarri (2010). Mõlemad ansamblid on üllitanud singleid. Laulis Eurovisionil Malcolm Lincolnile tausta grupis Manpower 4 (2010).