Laupäev ja pühapäev Pimedate Ööde filmifestivalil
Vanglafilm, mis ei lõpe kaunilt
R (Taani 2010)
R: Michael Noer, Tobias Lindholm
27. nov Tartu Cinamonis, 29. nov Kinomajas
Vanglafilmidele on enamasti juurde süstitud mõningane heroilisus, ent taanlaste tänavune vangladraama „R” ei paku midagi, mida võiks natukenegi eelmainitud omadussõna alla liigitada. Filmi peategelasteks on kaks Taani vanimasse vanglasse sattunud pisikurjategijat, kes peavad ellujäämiseks leidma võimaluse koostööks nii omavahel kui ka vangla autoriteetidega. Tavaliselt järgneb sellele tegelase areng juhtlausega per aspera ad astra. Ent taanlased võtsid rolli täitma mitmeid endisi vanglaasukaid ja vangla-ametnikke. Selles teoses jääb nõrgem lihtsalt alla ja katse mõistusega ja manipuleerimisega end elus hoida lõpeb krahhiga. Film on sulgudega tehe, kus esmalt pead lahendama sulgudes asuva võrrandi ehk taanlase Rune loo ning seejärel minema võrrandi ülejäänud poole ehk araablase Rachidi poole, ent lõpptulemuseks saad ikkagi täiesti vale vastuse.
Dannar Leitmaa
Veel üks vägivaldne vangifilm
Koerapuur (2010, Prantsusmaa-Kanada)
R: Kim Chapiron
27. nov Sõpruses
Noor Prantsusmaa filmilavastaja Kim Chapiron pistab kolm erineval põhjusel seadusega pahuksisse sattunud noort kurjategijat Ameerika noortevanglasse ning lastakse neil seal hakkama saada. Tavapärasest vanglafilmiklišeest puuduvad filmis retsidivistidest vanglavalvurid, kuid teist samapalju on neil samadel valvuritel probleeme enda eluga. See omakorda ei lase neil alati märgata ka vangla asukate vahel tekkivaid pingeid ja kui nad isegi märkavad, siis põrkutakse vaikimismüüri taha. Kolm noort peavad vanemate õiguse vastu koos võitlema hakkama, kuna muidu võiks mõned loetud kuud karistust muutuda väljakannatamatuks, ent Chapiron ei lase neil isegi ebaõiglusele vastu astudes lõpptulemusena võidukalt väljuda. Nimelt näitab Chapiron, et halvale teele sattunud inimest ei saa pärast parandusasutusse sattumist enam parandada – isegi, kui kõik osapooled seda väga tahaks.
Dannar Leitmaa
Väike poiss ei mõtle, ta tunneb
Varjupaik (Bulgaaria 2010)
R: Dragomir Sholev
27. nov Artises, 30. nov Kinomajas
Teismeline poiss Radostin jätab nädalavahetusel koju tulemata ja paanikasse aetud vanemad pöörduvad politseisse. Oma hubasesse korterisse naastes leiavad nad võsukese kodust koos äraneeditud, ent ilusa ja viisaka Courtneyga, lisaks saabub välisuksest saabastes ja tagis kaak Tenx koos alkoholi täis topitud kotiga. Nõutud vanemad kutsuvad veidrad külalised lõunasöögile, ent maailmavaate, vanuse ja elustiiliga seotud hõõrumised pole kaugel. Seda võiks vist nimetada kaltsakproletariaadi ja kodanluse kokku-põrkeks. Selliseid metalliga kaetud inglikesi ja mohikaaniharjaga tolguseid leidub vist igas maailma nurgas ning ka perekond koosneb tüüpilistest, usutavatest ja omal moel sümpaatsetest ning õrnalt naljakatest karakteritest. Tenxi mängiv nais-näitleja Irena Hristoskova petab vaataja täiesti ära. Soovitatav vaatamine nii alaealistele punkaritele kui ka nende murelikele vanematele.
Kaarel Kressa
Sigmund Freudi veider unenägu
Taevalaul (Eesti 2010)
R: Mati Kütt
28. nov Solarises, 3. dets Vene teatris
Tänavune Animated Dreams oli eesti vanameistrite uute teoste poolest vaene, mis teeb Mati Küti äsjasest esilinastusest eriti olulise sündmuse. Nii lõputiitrites kui ka teose pildikeele ja sisus endas tehakse sügav kummardus Freudi, Dalí, Hitch-cocki ja vist ka Buñueli suunas. Arvestades, et Kütil on hullumeelse fantaasia ja geeniuse käed, siis mingid järeldused võib siit teha, ent seda sümbolite ja sündmuste virvarri peab lihtsalt oma silmaga nägema. Peategelaseks on üksildasel teekonnal Kuu poole kulgev postiljon Rain, ekraanil näeb teiste seas oma mässulise ajuga diskuteerivat Freudi ja lapsi lõbustavat Hitchcocki, rääkimata muudest kultuurilistest viidetest, mis on veidrasse ja ainult veidi rahutuks tegevasse kokteili kokku keeratud. Muusika tegi Tõnu Kõrvits, näitlejate valik ulatub Taavi Eelmaast ja Kadri Jakobsonist Jaan Ruusini välja. Homme kell 16.15 algaval linastusel osaleb ka autor.
Kaarel Kressa
Maausuliste elujaatav rõudmuuvi
Tsiitsitajad (Venemaa 2010)
R: Aleksei Fedorchenko
28. nov ja 3. dets Solarises
„Tsiitsitajad” on tõeline poeetiline pomm Venest. Varblase moodi, ent kirevama sulestikuga laululinnud tsiitsitajad on tegelasteks rõudmuuvis, kus kaks soliidses eas härrasmeest sõidavad G-Mercedesega mööda Venemaa põhjamaiselt karget maastikku, auto pakiruumis surnud naise keha. „Tsiitsitajad” on matusefilm, härrasmehed on teel kohta, kus kavatsevad lahkunu iidse soomeugrilaste merjade hõimu kombe kohaselt põletusmatuse kaudu teisse ilma saata. Kaks vene meest, kes peavad ennast merjadeks ja püüavad kogu hingest merjade moodi elada. Suured mõisted võivad luua vastandlikke tähendusi ja nii ka see surmast ja matustest jutustav film on tohutult elujaatav. Nii poeetiliselt kujutatud inimest ja tema elu pole kinolinal pikka aega näha olnudki. Lisaks kõigele on filmis oma poliitiline konks. Maausuline kiidulaul elule teeb ninanipsu õigeusu kirikule ja kõmisevale patriotismile.
Andres Laasik
Haige, haige, väga haige film
Prügikargajad (Suurbritannia-USA 2010)
R: Harmony Korine
27. ja 30. nov Von Krahlis, 5. dets Athenas
Tõeline ööfilm, mida kaine peaga ehk vaatama minna ei tasuks. Teos näitab halastamatu järjekindlusega, kuidas kolm vanurimaskides ja asotsiaalina rõivastatud peategelast, kellega vahepeal liitub ka väike vastik paks prillidega poiss, jauravad mööda oma rõvedat kodulinna ringi, joovad, lõhuvad asju, joovad veel ja üritavad prügikastidele ning linnahaljastusele taha keerata. Sobiv film neile, kelle jaoks „Beavise ja Buttheadi” tegelased on liiga intellektuaalsed ja „Trailer Park Boysi” omad liiga kodanlikud. Samal ajal võib näiteks stseen, kus väike paks poiss kilgates kirvega plastnukku lõhub, mõjuda korralikuma maitsega inimesele sääraselt, et ta kaebab PÖFF-i moraalsete piinade eest kohtusse. Paaris kohas ei suutnud ma naermata jätta, saamata hästi aru, miks.
Kaarel Kressa
