Lauri Vahtre argimütoloogia

 (2)

Vaht­re raa­ma­tu žan­ri on ras­ke mää­rat­le­da. Ma võrd­lek­sin se­da Ma­ti Un­di ar­gimüto­loo­gia sar­ja­ga: sa­ma ha­riv ja vai­mu­kas lu­ge­mi­ne.

Es­malt läh­tub ta le­vi­nud ste­reotüüpi­dest: „Ees­ti nai­ne on he­le­dap­äi­ne kau­ni­tar, kes toi­dab me­he ja seit­se last, õmb­leb, ko­ris­tab ja ti­kib, ta­li­tab loo­mad ja teeb süüa ning õpe­tab õhtul ket­ra­mi­se kõrval lap­sed lu­ge­ma.” Ees­ti mees on aga „Ka­le­vi­poeg, kel­le­le on an­tud Paul Ke­re­se mõis­tus ja Ar­no Ta­li tun­de­li­su­s”.

Ste­reotüüpe ja ar­gimõis­tu­se sei­su­koh­ti kum­mu­tab Vaht­re oma eru­dit­sioo­ni­ga kõvas­ti. Sel­gub, et esi­me­ne ees­ti­keel­ne luu­le­ta­ja pol­nud­ki Krist­jan Jaak Pe­ter­son, ja üld­se saab lu­ge­ja tea­da, kes olid min­gil alal esi­me­sed eest­la­sed. Ka teab Vaht­re, miks mees on ras­kem kui nai­ne, miks poiss on ula­kam kui tüdruk, miks sõdur an­nab au, mis asi on õie­ti lips jpm. Mi­na küll ei tead­nud, miks sõdu­rid nii­moo­di au an­na­vad. Sel­gub, et see pä­ri­neb kes­ka­jast, ko­gu nä­gu var­ja­va kiiv­ri ajas­tust.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare