„Märter” on pealtnäha lugu religioonist, ent võimukriitika kumab läbi. Mayenburgi näidend tundub Venemaa konteksti hästi kanduvat. Eesti on religioosselt leige riik, ka võimuhierarhia on erinev. Kas ja kuidas võiks lavastus kõnetada siinses kontekstis? On selles teie jaoks midagi universaalset, mis puudutab kõiki kõikjal?

Ei tea, kuidas hakkab kõlama, sest ma tean tänapäeva Eesti kohta vähe. Me tegime lavastuse eesmärgiga näidata, mis toimub Venemaal ja tegelikult ka kogu maailmas. Lähtudes lavastusest ja filmist, mis osteti peaaegu kõikidesse riikidesse, teevad inimestele muret just sellised küsimused: fanatism, väärtuste võltsimine ja inimestega manipuleerimine ideede abil, mis on võetud isegi pühadest raamatutest, aga on siiski suunatud hävitamisele, teiste inimeste tapmisele või nende vastu vaenu õhutamisele.

Igal juhul on need 20. sajandi ideed. Selle järgi, mida olen kuulnud Eesti kohta, riigi kohta, mis soovib elada 21. sajandi moodi, tundub mulle, et siinsetel inimestel on huvitav vaadata, kuidas näeb välja 20. sajandi agoonia, selle retsidiiv.

Teie samal näidendil põhinev film „Õpilane” jookseb ka Eesti kinodes. Miks tõite loo nii kinolinale kui ka lavale? Millised eelised/puudused kummalgi kunstivormil on?

Need on täiesti erinevad esinemiskunsti liigid. Teater töötab alati vaataja kujutlusvõimega ning tal on vaja selleks head koostööpartnerit ja kaasautorit – vaatajat. Filmikunstis on vastupidi, see asetab meid teise reaalsusse ja esitab seda üliväikeste üksikasjade kaudu. Sellepärast on filmi- ja teatrikunsti loomise viisid risti vastupidised. Need on täiesti erinevad meediumid ja erinevad mehhanismid, mis vaataja teadvuses käivitatakse.

Veniamini-taolisi „märtreid”, manipuleerijaid, provotseerijaid leiame nii poliitikas kui ka usuelus. N-ö tõejärgses ühiskonnas näib seda tüüpi inimestel üha rohkem võimu olevat, sest loogika ja faktid loevad justkui üha vähem, emotsioonid üha rohkem. Mis jääb üle – mõista, hukka mõista, lihtsalt olukorda teadvustada?

Raske öelda. Mul pole vastust küsimusele „mida teha?” ja ma ei pea end selles vallas eksperdiks. Ma pole poliitik ega politoloog. Ma püüan suhtuda võimu – ja sellesse, mis võimust tuleneb – nagu ilma. Teine asi on see, kui ilm muutub kliimaks. Siis sõidavad inimesed ebasoodsa kliimaga kohast ära. Äkki selgus, et võimulolijaid ei ole võimalik mõjutada. Sedasi on korraldatud ühiskonna ja võimu omavahelised suhted 21. sajandil. Ühelt poolt on demokraatia ja valikuvõimaluse illusioon, aga me teame siiski, et võimulolija võib võimule jäämise nimel kõike teha. Ta võib teha mida iganes, et petta inimesi ja esitada end muutununa, ümbervalituna, aga tegelikult jääb kõik samaks. 21. sajand nõuab võimu ja rahva kooseksisteerimiseks põhimõtteliselt uusi seadusi.

Kas „Õpilases” on ka isetäituva ennustuse potentsiaali – kasvõi USA presidendivalimiste tulemuse kujul?

Sellega me kindlasti ei tegelenud. Keegi ei arvanud, et Trump hakkab Valges Majas valitsema.

Kas lavastaja/režissöörina arvate, et kunsti võimuses on ümbritsevat elu muuta? Peaks see üldse eesmärk olema?

Üldiselt ei tasu kunsti mõjust tegelikkusele rääkida, sest siis see tundub olevat mingi keemiline „putukapulber”, mis peab tegelikkust mürgitama. Justkui mingi keemiline koostis, mis peab tegelikkust valgeks hõõruma või muutma soomustläbistavaks taraaniks või piikvasaraks. Kunst on väga habras asi. Kõik esinemiskunsti liigid loovad üliõhukesi mateeriaid, mis on suunatud inimeste teadvuse muutmisele ja nende kujutlusvõimega töötamisele. Aga muutunud inimesed, kelle kujutlusvõime on hakanud teisiti töötama ja kelle pea hakkab olema üles ehitatud muul viisil, saaksid mõistagi ka reaalsust muuta.

Millised on teie järgmised plaanid? Kas tulemas on mõni lavastus või film, millest peagi kuulda võime?

Uuel aastal on mul on suur A. S. Puškini teostel põhinev lavastus „Väikesed tragöödiad” Gogoli keskuses, Aleksandr Gribojedovi teosel baseeruv „Häda mõistuse pärast” ja Aleksandr Manotskovi muusikal põhinev ooper „Tšatski” Helikon Operas ning ballett „Nurijev” Suures Teatris. Need on plaanid Venemaal. Teie naaberriigis Lätis, kus ma sageli Rahvusteatris töötan, hakkan lavastama Leedu autori Marius Ivaškevičiuse näidendit „Lähim linn”.

Äsja toimus Gogoli keskuses minu viiele luuletajale pühendatud tsükli „Täht” järgmise lavastuse esietendus: Ahmatova. „Kangelaseta poeem” koos Alla Demidovaga. 22. detsembril toimub projekt „Stalini matused”, mis räägib 20. sajandi tragöödiate õppetundidest.

KOMMENTAAR

Elmo Nüganen: Serebrennikov ei jäta ükskõikseks

"Kirill Serebrennikov pole enam tõusev täht, vaid teatriorbiidil juba mõnda aega tiirelnud suur täht. Ta on lavastanud pea kõigis suuremates teatrites nii Venemaal kui ka välismaal ja teda peetakse tänapäeva Vene avangardlavastajate esinimeks.

Serebrennikovi lavastused üllatavad ootamatu ja isikupärase lähenemisega, nii klassikaliste kui ka tänapäevaste tekstide puhul. Iseäranis on tema klassikalistel tekstidel põhinevate lavastuste lahendused väga ootamatud ja põnevad. On selge, et Serebrennikovi ei suhtuta ükskõikselt. Seejuures jagunetakse kaheks: on Serebrennikovi tulised poolehoidjad ning mahategijad, nii kriitikute kui ka teiste vaatajate seas. Siiski hoitakse tema lavastustel terav pilk peal ja oodatakse põnevusega uusi."