Lavastus „Hiilgav!” jookseb hiiglama kergelt
Naine, kes ei oska laulda ega pea viisi, müüb välja Carnegie Halli peaaegu 3000 kohta. Tal on mitmeid kuulsaid austajaid ja ta on ääretult enesekindel ning veendunud, et oskab laulda paremini kui mõni kuulus sopran. Muidugi tekitab see kõik uudishimu ja annab ka süžee üsna paljulubavale näidendile (mida on lühikese ajaga lavastatud enam kui 20 riigis). Seda enam, et tegemist ei ole väljamõeldisega.
Florence Foster Jenkins tegi karjääri 20. sajandi alguses. Vanemad suhtusid ta lauljaambitsioonidesse kriitiliselt ning alles nende surm ja pärandus lubasid Florence’il tõeliselt esinema hakata. Ta salvestas mitu plaati ja andis valitud seltskondadele silmapaistvates kostüümides kontserte. Sellest seltskonnast ei kuulnud ta naeru ega pilkeid, vaid ainult aplausi (ja mitte sellepärast, et naeru ja pilkeid ei oleks olnud). Ta pidas end koloriitseimaks sopraniks, mida ei saa ka päris valeks pidada – oli ta ju tõesti vägagi värvikas.
„See [näitemäng] on kirjutatud lihtsalt lootuses meelt lahutada ja rõõmu valmistada,” leidub kavalehel autor Peter Quilteri tunnistus. Nii rõkkabki naerust ka Draamateatri saal.
Florence’i klaverimängija Cosme McMoon (Jan Uuspõld) hoiab publiku huvi kõrgel lavastuse algusest – esialgu nagu kõik teisedki kriiskavate toonide peale nägu krimpsutades, naeru, imestust ja halbu sõnu (või pigem ausust) tagasi hoides – lavastuse lõpuni, kui hakkab elurõõmsat naist austama.
Ita Ever annab Florence’i tegelaskujule palju soojust juurde, tema häälele aga omamoodi kähiseva kriiskava kõla, mis kuidagi laulmisega ei sarnane. Kontrast Ita Everi näideldud oskamatuse ja tõelise oskamatuse vahel on just see, mis ühtaegu nii teeb kurvaks kui ka ajab naerma. Kui lõpuks Florence’i tähtis päev käes on ja publik näeb teda oma „Inspiratsiooni ingli” kostüümis Carnegie Halli lavale astumas, kuuleme salvestust ehtsa Florence’i lauluoskusest – kuidas ta Mozarti „Võluflöödi” Öökuninganna aarias nii kaunilt mööda paneb.
Lihtne ja soe komöödia
Alati elurõõmsaks nimetatud Florence’i ümbritsevad näidendis värvikad tegelased, kes on loodud vaid ajalooliste vihjete najal. Joviaalne, kuid edutu näitleja St. Clair on Guido Kanguri kehastuses nagu üks Draamateatri komöödiate sambaid – napsitamiskalduvusega, heasüdamlik, valju hääle ja naeruga.
Florence’i sõbranna Dorothy (Ülle Kaljuste), kellel on imelikes poosides puhata armastav puudel ja hea näputööoskus, on lauljannale jäägitult pühendunud (kiitus kunstnik Riina Degtjarenkole, kes on loonud Ülle Kaljustele imelise linnupesa-kübara). Ning Florence’i enda sõnul toob nende ellu veelgi värvi Frida Kahlo näo ja volüümika kehaga mehhiklasest majapidajanna Maria (Britta Vahur).
See teeb kokku ideaalse seltskonna loomaks nii halenaljakaid, koomilisi kui ka südantsoojendavaid situatsioone. „Hiilgav!” ongi lihtne ja soe komöödia, mille aluseks on päriselu. Nii võibki see ka päriselus inspireerida elama nii, et ei lastaks millelgi oma õnne häirida.
Peter Quilteri „Hiilgav!”
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Ita Ever, Jan Uuspõld, Guido Kangur, Ülle Kaljuste,
Britta Vahur, Maria Klenskaja
Esietendus 3. oktoorbril 2009
Eesti Draamateatris
