Lavastus, mis paneb endale otsa vaatama

„Libahunt” paneb mõistma tänapäeva käitumismalle, mis olid juba sada aastat tagasi meie esivanemate osa.

Ei ole esimene kord, kui Eesti ühe tüviteksti tõlgendamise tagant leiame hoopis välismaalase. Seekord siis jakuudi šamaani pojapoja, lavastaja Sergei Potapovi. Kuidas suudab meie rahva dramaatilist lugu jutustada keegi nii võõras ja kauge?

Tuleb välja, et ta mitte lihtsalt ei suuda, vaid on hakkama saanud väga veenva ja ausa peegelpildiga meist endist.

Tammarude perekond on elanud põlvest põlve ühes suletud ringis, abielludes ja soetades lapsi ainult omast verest kaasaga. Erinevalt Tammarudest on libahundi verd Tiina äärmiselt vaba ja kõike ümbritsevat armastav. Tema vabadus hirmutab perekonnaliikmeid, sest Tiina teeb asju teisiti ning ei ole nagu nemad.