Lee Milleri 20. sajand fotodel
Elizabeth Miller sündis 1907. aastal Poughkeepsies New Yorgi osariigis jõuka ärimehe peres. Kui tüdruk oli seitsmeaastane, vägistas üks peretuttav ta ära ja nakatas teda gonorröaga. Ravi oli sedavõrd valus, et kuuride ajaks tuli ta vend kodust ära viia, et too õe karjeid ei kuuleks.
Jõledale katsumusele vaatamata sai Millerist enesekindel kaunitar ja kui ta oli 19-aastane, jäi ta New Yorgis silma ajakirjamagnaat Condé Nastile. Elizabethist sai Lee ja algas üliedukas modellikarjäär. 1929. aastal läks ta Pariisi, kus hakkas fotograaf Man Ray õpilaseks, kolleegiks ja armukeseks.
1932. aastal avas Miller New Yorgis ateljee ning tegi USA Vogue’ile reklaami- ja moefotosid. Tema teoseid näidati Julien Levy galeriis ja ta oli skulptor Joseph Cornelli lähedane sõber.
1934. aastal abiellus Lee Aziz Eloui Beyga, kes juhtis Egiptuse raudtee-, telegraafi- ja telefoniministeeriumi. Kommertsfotograafiast tüdinud Miller hakkas taas pildistama ja tulemuseks on väidetavalt kõige originaalsemad fotod Egiptusest.
Miller kolis 1940. aastal Londonisse kunstniku Roland Penrose’i juurde. Ta asus Briti Vogue’i fotograafina jäädvustama pommirünnakuid, ja sellest ajast pärinevad irooniliste pealkirjadega tööd nagu foto purunenud kirjutusmasinast pealkirjaga “Remington Silent” (1940) ja “Ööelu tänapäeval – territoriaalteenistuse õhutõrjemeeskond Londonis” (1943).
Sõja mõju all
1944. aastal sai temast USA Vogue’i sõjakorrespondent, kes kajastas Normandia haiglaid, lahinguid St. Malos, Dachau ja Buchenwaldi koonduslaagreid ning Hitleri korterit Münchenis.
Pärast sõda abiellus Miller Penrose’iga ja 1947. aastal sündis poeg Antony.
Kuigi Miller tegi mõnda aega Vogue’ile tööd, jäi tema viimaseks seeriaks 1953. aastal ilmunud “Töötavad külalised”. Miller elas elu lõpuni Inglismaal maamajas, kus ta võõrustas näiteks Max Ernsti, Pablo Picassot ja teisi kunstimaailma suurkujusid. Sõja mõju oli aga ränk ja ta ütles hiljem, et “mul ei õnnestunudki Dachau lehka sõõrmetest välja saada”. Elu lõpus alkoholismi küüsi sattunud Miller suri 1977. aastal vähki.
Milleri mitmekesisest loomingust on raske midagi esile tõsta, sest ta oli ühteviisi andekas nii reporteri, portretisti kui ka joonistajana. Ta oskab tabada hetki igapäevaelus, mis on nii visuaalselt kui ka emotsionaalselt mõjusad.
Aga erinevalt näiteks Robert Doisneau nunnust olmekoomikast annab Milleri olustikufotodel tooni tema sürrealistlik taust. “Jardin du Luxembourg” (1930) kujutab tokkide ümber põimunud õisi sinitaeva taustal, mis jätab esialgu helge mulje. Tokkide viltune nurk annab aga ootamatult agressiivse üldpildi, mis tuletab meelde “Stalini orelit” ehk Punaarmee raketiheitjat.
Tema portreed varieeruvad ilmselgelt sätitud piknikust (1937) kuni peaaegu kohkunud Charlie Chaplinini (1931). Koomiku pärani silmade pilk on kuidagi kaitsetu ja ehmunud. Kui Henri Cartier-Bresson ootas “otsustavat hetke”, mil pildistatav on “iseendaga omavahele jäänud”, siis Milleri portree Chaplinist on lausa jõhkralt sissetungiv.
Miller lõi ka vapustavaid akte, mida on kirjeldatud kui naisetorso falloseks muutmist. Tema fotot äralõigatud rinnast eeskujulikult kaetud laual peetakse viiteks suhtumisele naistesse kui asjadesse.
Tähendusrikkad
Tema fotodel jääb alati midagi tabamatuks ja on aimata sedasama eemalolevat muiet, mis oli ta enda näol peaaegu kõigil piltidel. Kuigi ta pealkirjad on iroonilised ja naljatlevad, otsustas ta siiski jäädvustada selliseid olukordi, mille tähendusrikkus ei saanud talle märkamatuks jääda.
Lisaks Dachau kanalis hulpivale surnud valvurile on Milleri sõjafotodest kuulus ka pilt temast endast, mille tegi ta armuke, Time’i korrespondent David E. Scherman. Foto kujutab Münchenis Hitleri korteris vannis istuvat Millerit, kes end Führeri nuustikuga küürib. Hitleri vannis kümblemine on justkui Lee Milleri sõja kulminatsioon.
Liitlasvägedega Saksamaal edasi liikudes tekitas temas raevu kohalike käitumine. “Mind solvatakse pidevalt lipitsevate õhtusöögikutsetega,” kirjutas ta vihaselt. “Kuidas nad julgevad käituda, nagu nad oleksid vabastatud, mitte vallutatud?” Hitleri vannis käimine on justkui viimane võit – vaenlaselt on võetud tema intiimsfäär. Tema “era” on tehtud avalikuks ja naeruväärseks. Seda illustreerib ka Hitleri korteris pikutav USA ohvitser, kes loeb “Mein Kampfi” ja lobiseb Hitleri eraliinil.
“Töötavad külalised” (“Working Guests”) kujutab lõbusaid stseene kuulsatest külalistest, kes on Milleri ja Penrose’i kodus Farley farmis tööle rakendatud. Näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumi asutaja Alfred H. Barr juunior söödab sigu ja teised kuulsused pügavad peenraääri. Sarja lõpetab foto diivanil tukkuvast perenaisest, kes naudib igas mõttes välja teenitud puhkust.
The Art of Lee Miller
Victoria ja Alberti muuseumis Londonis 6. jaanuarini
