Leedus tuntud reklaaminägu

Neljapäeval Vanemuises esietendunud Andrus Kivirähu ja Mati Undi koostöös valminud lavastuses “Romeo ja Julia” mängib Tambet Tuisk romantilist karjust, kes armub kitseneiusse.

Filmisõpradele võib Tuisk olla tuttav paari aasta tagusest lühimängufilmist “Pääsemine”, kus tema kehastatud retsidivist põgeneb vanglast sibiauto tsisternis. Teatris on ta endale nime teinud särava rolliga lavastuses “Roberto Zucco”.

Leedus on Tuisk koos näitlejatest kolleegide Margus Jaanovitshi, Veikko Tääri ja Tanel Saarega tuntud reklaamnägudena, kes esitavad juhmivõitu, kuid sõbralikke eestlasi.

Paari aasta eest alustas Leedu suurimaid õlletootjaid Utenos Alus reklaamikampaaniat, kus Tuisk ja Co kehastavad eestlasi, kelle nimed on reeglina Tanel ja Marko. Leedus seigeldes satuvad nad oma pikaldasuse tõttu tihti naljakatesse olukordadesse, kuid õlu lahendab alati nende probleemid ja lõpuks ollakse jälle sõbrad nii omavahel kui ka leedukatega.

Utenose telelõikudes aitavad eestlased Leedu eurolauljal võidu koju tuua, jõulude ajal ajasid nad asju jõuluvanaga. Veel hiljuti jooksis Leedu teleekraanidel lugu, mis kujutab Tambet Tuisu kehastatavat eestlast Markot, kes ei suuda ka kohtamisele minnes vastu panna kiusatusele enne üks õlu hinge alla panna. See põhjustab naljakaid vahejuhtumeid.

“Salamisi imetlen näitlejaid, kes oma töö kõrvalt ei tegele reklaamide tegemise või muu tööga,” sõnab Tuisk. “Mina ise sellesse seltskonda ei kuulu. Olen väga rahul, et olen sattunud Vanemuise teatrisse, kus olen saanud teha palju erinevaid rolle. Kuigi jah, kuskilt tulevad piirid ette. Lauluhäält mul ei ole ja seega muusikalinäitlejat minust ei saa. Aga muusikalid on vist Eestis praegu natuke lastehaigus, põetakse läbi ja suur vaimustus kaob ära.”

Retside ja sarimõrvarite mängimise kõrval oskab Tuisk hästi inimesi naerutada. Seda ka teleekraanil. Kahe aasta eest võitis ta koos vanemuislaste Margus Jaanovitshi ja Riho Kütsariga TV3-s eetris olnud teatritevahelise võistlusmängu Bläkkpoks.

“Teatris nimetatakse minusuguseid tegelasi mõnikord naerukajakateks. Mõni näitleja saab tõsise näoga ajada ükskõik mis juttu, mina pean küll vahel publikule selja keerama, et mitte naerma pahvatada.”

Tuisul on ka ammusest ajast huvi ka kinokunsti vastu. “Filmitegemise puhul vaimustab mind asjaolu, et inimesed tulevad kokku ja keskenduvad kõik ühele eesmärgile, millekski muuks lihtsalt aega ei jää,” ütleb ta.

Näitleja käest on alati tore naiivse küsimusena küsida, et kas on ka mõni roll, mida ta siiani pole mänginud aga hirmsasti tahaks.

“Tahaks mängida ühte Fjodor Dostojevski vendadest Karamazovitest, “ ütleb Tuisk. Ja hakkab naerma. “Aga ma ei ütle millist. Igatahes, kui veel mõni aasta möödub, siis ma saaks juba ühte teist venda ka mängida.”