Leelo Tungal rännakul tagasi lapsepõlve
— Kui pikalt te mõtlete „Seltsimees lapse” sarja edasi kirjutada? Kas jõuate ka hilisemasse aega kui lapsepõlvemälestused?
— Eks täiskasvanu mäluga ole nii, et oma lapsepõlvest mäletame täpselt mõne raamatu lõhna ja maasikakõrre pikkust, aga kuhu hetk tagasi sai prillid pandud, seda ei mäleta. „Seltsimees lapse” kirjutamist alustades ei osanud ma arvatagi, et see lugu ei mahu ühe köite kaante vahele, aga elasin sellesse aega niivõrd sisse ja ootamatult tuli meelde sündmusi ja detaile, milleta kuidagi ei saanud.
Vahepeal näis, et raamat kirjutab ennast ise, ja siis tuli hetki, kui mõni algul ebaolulisena tundunud fakt sai takkajärele, täiskasvanu pilguga vaadates hoopis teise värvingu ja tekitas masendustki. Võib-olla ütleksid psühholoogid, et see oli mu enda jaoks mingi teraapia. „Sameti ja saepuruga” läks samamoodi: avastasin, et terve hulk huvitavaid inimesi ja sündmusi ei mahtunud raamatusse, nii et kolmas osa tuleb ikka ka. Tahaks lõpuks ometi Stalini ajast välja jõuda!
Kas ka hilisemast ajast kirjutama kipun, seda ei oska praegu öelda. Hiljuti tegi üks kena inimene ettepaneku, et ta võiks teha raamatu mu eluloost. Ma ei ole veel vastanud, aga arvan, et püüan ära öelda – ma ei ole ju mingi filmi- ega lavastaar...
Elu on küll olnud väga kirju, palju on olnud nii rõõmsaid kui ka kurbi üleelamisi ja huvitavaid inimesi, nii et materjalipuuduse üle kaevata ei saaks, aga tahaksin esialgu tegelda nende lapsepõlvesündmustega, mis on ühtaegu erandlikud ja samas siiski ka üsnagi tüüpilised kogu mu põlvkonna jaoks.
— Mis aastaga kolmas raamat lõpeks?
— Ise tahaksin lõpetada aastaga 1955. Aga tegelikult ei ole ühegi lugeja eesmärgiks lõppu teada saada. Ja üldse, mis on inimese elus lõpp? Ma ei ütleks isegi, et surm... Õnnelikke lõppe leiaks siin väga palju: ema tagasitulek, kooli lõpetamine, oma pere loomine ja kas või laulev revolutsioon koos Eesti Vabariigi taastamisega. Ja iga inimese eluloos on ka õnnetuid lõppe, vanemate ja lähedaste inimeste kaotusi, raskeid pettumusi...
Ühest küljest andis lapse vaatenurga kaudu kirjutamine vabamad käed, sest laps ei ole ju vastutav: laps on jälgija ja ka osaleja, kuid mitte tegija, muutja ega otsustaja.
Teisest küljest seab see ka piirangud, laps ei saa teistesse maailmadesse niivõrd lähedalt sisse minna ja nii ei olnud võimalik ema kogemusi-nägemusi eriti edasi anda. Ehk õnnestub seda teha kolmandas osas.
— Teie ema tuli tagasi 1955. aastal?
— Ema tuli, jah, tagasi siis, kui ma olin esimese klassi lõpetanud. Et ema ei saanud mind valvata ja kasvatada, käisin ma selle aasta väheke „metsikuna” koolis. Vähemalt isa on kirjas emale kirjeldanud, et tulin koolist tihti nii, et üks pats oli lahti, nina tindine ja nägu säras rõõmust. Isa oli ikka boheemlik kuju ja väga korda ei nõudnud. Aga ema oli algklasside õpetaja, see on see tõug, kes teab alati kõige täpsemini, kuidas midagi tegema peab. Eks tal oli algul minu ümberkasvatamisega kõvasti tegu.
— Kas on põhjust väita, et 1940-ndatel sündinutelt oleks justkui lapsepõlv röövitud?
— „Sametis ja saepurus” on sõna-sõnalt ära toodud mu tädi Nora kiri Siberist, kuhu ta koos tütardega saadeti. Ja tema tütred Külli ja Anne räägivad mulle praegu, kui ilus loodus oli Krasnojarski krais, kui uhke ja puhas oli lumi… Emal võis raske olla, aga lastel oli lihtsalt teistmoodi lapsepõlv. Väikelapsed ei pidanud veel ka nii väga palju Leninile oode laulma. Ja ka minu lapsepõlv oli mingil määral õnnelik.
Õnnelikuks teeb lapsepõlve see, kui on keegi, kes sinust hoolib. Tundsin emast suurt puudust, aga mul oli lisaks heale isale ümber veel palju häid inimesi. Sa võid palees elada ja olla kui tahes ropprikas, aga kui keegi sind ära ei kuula ja sulle vastu ei tule, siis on päris ükskõik, kas oled vaene või rikas. Nüüd, takkajärele saan aru, et meie olime enamasti vaesed, aga see oli pärast sõda maal üldine.
— Nii et oli ehk mõneti õnnelikumgi?
— Ma ütleksin, et meil oli keeruline lapsepõlv. Olen siiski mõelnud, et kui ema poleks minust peaaegu viis aastat eemal olnud, oleksin praegu võib-olla natuke enesekindlam ja julgem, võib-olla see töölaud poleks ka nii segamini… Väga loodan, et enamjagu inimesi läks tänu nendele aegadele natuke tolerantsemaks.
Onutütred ütlevad, et algul muidugi ei julgenud eestlased Siberi küla peal üksinda käia, muidu said kere peale. Aga pärast hakkasid nad venekeelses koolis nii hästi õppima, et teised kirjutasid nende pealt maha, siis hakati respekteerima. Eestlane on ju alati usin olnud ja kindlasti vanemad nõudsid seda. Aga need, kellele meeldib nuriseda, leiavad nurisemiseks põhjuse igal ajal, mis seal ikka.
— Mingit vimma te ka ei tunne, kas või kompartei või laiemalt venelaste vastu?
— Raamatust saab teada, et tegelikult olin ma vene keele suhtes mudilasena ikka täiesti allergiline. Sest ma olin seda kaks korda elus kuulnud, esimesel korral viidi püssimeeste vahel ära vanaema, teine kord viidi ema.
Aga hiljem, täiskasvanuna on olnud mõned elu mõnusaimad tööhetked vene luule – Ahmadulina, Tsvetajeva, Drizi ja Osteri – tõlkimisel, päris hea meelega tõlgiksin üht-teist tulevikuski.
Alatud on alatud, eks. Neid on alati iga rahva seas, suure rahva seas on rohkem halbu ja rohkem häid ka. Igasugune vimmapidamine ju kulutab inimest seestpoolt hirmsasti, kui see sisse jääb. Aga parteisse pole ma tõesti astunud, kuigi mitu korda püüti värvata.
— Aga komsomoli?
— No seda pidi. Ja pioneer olin ma väga tulihingeline, sel ajal olin ma tõeline seltsimees laps. Väikeses Ruila koolis oli nii tore mustanahaliste õiguste eest võidelda, kuigi elu sees polnud ühtegi näinud.
— Ja kommunistlik argoo oli kergelt omandatav?
— See oli samasugune „dialekt” nagu praegune kantseliit. Nii mõnigi kõne on ju ka tänapäeval niisugune, et kõik asjad on millegi põhised, kõike tõhustatakse ja nii edasi. Neid sõnakõlkse toodetakse ikka.
Aga arvan, et Nõukogude kaksikmoraal ei olnud hea, midagi ta meis ikka ära rikkus. Teisest küljest võis see olla ainus võimalus eestluse säilitamiseks. Kõik ei saanud metsa minna, igal pool ei olnudki neid metsi. Oli isegi üksikuid eestlasi, kes uskusid, et see oli kõige parem ja humaansem riik.
Järgmises raamatus tuleb juttu ka ühest vanaprouast, kellele Stalini surm oli tõesti niisugune šokk, et… Stalin pidi ju igavesti elama.
— Te avaldasite esimese teksti Pioneeris?
— Jah, kolmandas või neljandas klassis. Ja puhtalt tänu emale – olin luuletusi kogu aeg välja mõelnud, aga ma ei viitsinud neid nii korralikult ümber kirjutada, et toimetusse saata saaks. Siis ei olnud ju arvuteid, oli viisnurksulepea ja tindipott, kust võis sule otsa ka kärbselaip jääda. Mingeid parandusi teha ei saanud. Ema sundis mind vist kolm korda seda luuletust ümber kirjutama, küll ma olin ta peale vihane.
Aga siis sain kirjandusvõistlusel kolmanda auhinna, see koosnes raamatutest ja oli niivõrd innustav. Raamatud ei olnud küll kallid, aga ega sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt” üksikuid raamatuid nii kergelt kätte ei saanud. Seal oli „Saladuslik saar” ja „Insener Garini hüperboloid” ja „Amfiibinimene”… Oi, head raamatud!
Igal asjal on alati mingi põhjus. Nüüd korraldame siin Heas Lapses loominguvõistlusi, mille auhindadeks on mänguasjad ja raamatud. Ma tean, kuidas see tegelikult last stimuleerib. See ei ole ahnus, igaühel on hea meel, kui tunnustust saab. Enne oli meil ka Lego firmaga kokkulepe, et saime lastele ülesandeid anda, aga taanlased leidsid, et lastel on lihtsam kergetele talongiküsimustele vastata.
— Kas praegused Hea Lapse lugejad huvituvad üldiselt teistest asjadest kui Tähekeses, mille toimetuses pärast ülikooli lõpetamist töötasite?
— Meie lugejad on ehk veidi suuremad. Ja tollastes ajakirjades (Tähekese ja Pioneeri toimetus kuulusid algul kokku) oli rohkem täiskasvanute loodud ilukirjandust, meil rohkem laste endi oma.
Hea Laps sai loodud 1990-ndate alguses, sest kõik senised lasteväljaanded muutusid siis noorte omadeks. Töötasin vahepeal Ruila koolis ja tahtsin oma 6.–7. klassi töid kuhugi saata, aga avastasin, et Tähekese jaoks on need autorid liiga vanad, Põhjanaela jaoks aga liiga noored.
Algus oli ikka väga raske. Mõnedki asjamehed arvasid, et Miki-Hiir sööb meid niikuinii välja ja ei tasu… Öeldi ju ka, et eesti lastekirjandusel pole mingit mõtet ja pangu me parem pillid kotti. Aga nüüd tahab iga kirjastus rohkem laste asju teha, sest pikapeale lähevad need ikka kaubaks. Viieteistkümne aasta jooksul on suhtumine lastesse väga palju muutunud!
— Aga ikkagi, kas väärtushinnangutes on toimunud mingi murrang? Tarbimisühiskond ja…
— Midagi pole teha, nad on tarbimismaailmas sees, aga ma näen ka, kuidas need popid asjad tulevad ja lähevad. Kümme aastat tagasi oleks laps, kes ei teadnud, kes on Emma Bunton, ega tundnud kõiki teisi Spice Girlsi liikmeid nägupidi, olnud täiesti „aut”. Aga praegu – nimeta Spice Girlsi, ja lapsed kehitavad ükskõikselt õlgu…
Mänguasjadega samamoodi. Oli aeg, mil moodi tuli Tamagochi. Oi-oi-oi, kui palju saabus meile võistlustöid, kui oli lootust saada auhinnaks see imelelu! Siis oli veel vastupandamatu Furby, mis töötas patareidega, ütles „I love you” ja tegi puupsu. Moed on hakanud nii kiiresti pöörlema.
Aga on ka üksjagu lapsi, kes seisavad sellest natuke üle ja vaatavad ka juba muigega kõrvalt. Praegustel lastel on tugev irooniameel.
— Tähendab see kalkust?
— Irooniameel on okastega huumorimeel, need okkad on kaitseks. Elu on neid tõepoolest kalgimalt kohelnud kui 1950-ndate lapsi. Tänu eestiaegsetele vanematele oli meil lapsepõlv olemas – ka neil, kes käisid kolhoosis emal abiks, ja neil, kes elasid keldrikorrusel, kuhu vesi sisse tuli. Kui mänguasju polnud, siis ujutasid nad rentslis paberlaevu või… Ikkagi midagi tehti nendega koos.
Ka tolleaegsetel lastekodulastel olid kurvad, kuid ilusad minevikulegendid: nende armastavad vanemad olid sõja ajal või vangilaagris hukka saanud. Aga praegustel lastekodulastel on sees valus okas, et neid on maha jäetud, neid pole tahetud. Ja nad otsivad kogu aeg tõestust sellele, et nad on sellegipoolest kõvad mehed ja eriti fainid megabeibed. See enesetõestamine läheb teistele vahel tülikaks kätte.
Ma olen ka algusest peale, 17 aastat, Sten Roosi jutuvõistluse žüriis olnud ja laste loodud muinasjuttude muutumist näinud. Vahepeal oli periood, mil oli hästi palju muigega ja iroonilisi kirjutisi poliitika ja pankade kohta. Nüüd hakkavad kirjutajad jälle klassikalisemate teemade poole minema. Eks näis, mis tuleval aastal saab, kas nüüd tulevad masuteemalised jutud, lapsed reageerivad üsna kiiresti.
— Mis teid lastekultuuri juures häirib?
— Kui vägivallast rääkida, siis kardan küll, et tapmist ja tagaajamist on multifilmides liiga palju – olgu nende kunstiline tase kuis on, aga päris hane selga vesi pole lapse jaoks ükski film ega raamat. Kunagi olid ääretult popid näiteks mootorratturhiired, kes keetsid oma vaenlasi sulamalmis.
Uute, seejuures mudilastele mõeldud põnevike eripära on, et hirmsaid tegusid ei tee ainult negatiivsed kujud – ka heal tegelasel on õigus tappa, tegutseda eetiliste piiranguteta, kuna ta on „hea”. Või ta on ilus. Või kuna ta on lihtsalt peategelane. Kõigis muinasjuttudes on muidugi vägivalda, aga lõpuks aetakse asi ei tea kui hirmsaks, et ta eelmist ikka ületaks.
Mind häirib ka see, et laste huvitegevust ei osata küllalt hinnata. Igas lapses on peidus mingi anne – ning see ongi võluvõti, mis avab ukse huvitavasse ja sisukasse ellu. Kõik ei pruugi olla kirjalapsed – mõni on hea joonistaja, mõni andekas sportlane, võimekas muusik või osav meisterdaja, ning kõigi nende huvialadega tegeldes võib kohtuda ja suhelda omasugustega ja leida tunnustust, mida vajab laps ehk rohkemgi kui täiskasvanu. Oma vaba ajaga omapead jäetuna püüab ta võimalikult kähku täiskasvanuks saada (või sellena näida), ja muidugi ei jää siis probleemid tulemata...
— Kas käite Ruila lapsepõlvekodus praegu ka?
— Seal ma elangi. Tütardega oleme kõik tegelikult kooliõed kah, kuna nemadki on Ruila kooli lõpetanud. Vahepeal elasime Tallinnas. Moonakamajast, millest ma „Seltsimees lapses” kirjutasin, polnud mu isal-emal võimalust pääseda, ja nõnda hakkasime abikaasaga tasapisi oma maja ehitama. Raimo oli küll helilooja, aga talle meeldis alati oma kätega ka midagi reaalset teha.
Ehitamine võttis üsna kaua aega, nagu see Nõukogude ajal käis, ja kahjuks jõudis ainult ema sooja ja valgesse tuppa kolimise ära oodata, isa mitte...
Aga nüüd elan sama moonakamaja kõrval, koolimaja lähedal. Sellepärast ongi mul seda raamatut praegu kerge kirjutada, keskkond on sama.
— Näen Head Last lehitsedes, et püüate näpuotsaga ka isamaalist kasvatust anda.
— Ikka. Niisugust padu-pealesundimist ei tohi teha, aga tuleb ikka meeles pidada, kes me oleme. Seda ma küll ei taha, et lapsed hakkaksid mõtlema, et me oleme teistest paremad, kuna oleme eestlased. See on juba üks tee skinheedluse poole. Sünnilt oleme kõik, kes me oleme, see ei anna kellelegi õigust käituda nagu uue aja multifilmitegelased – kui oled peategelane, võid teisi sulamalmi sisse lükata.
Muide, meil on ajakirjas päris mitu kogemust, kus vene rahvusest lapsed, kes õpivad vene koolides, on järsku hakanud luuletama eesti keeles.
— Positiivseks näiteks on ilmselgelt laulupidu?
— Vaat jah, seda ma tahaksin küll, et kõik lapsed käiksid seal ära. Mu viimane lasteraamat „Naljatilgad lähevad laulupeole” kõneleb muide ühe väikese tüdruku laulupeol käigust. Tütar Kirke meenutas seda illustreerides oma lapsepõlves tuntud laulupeotunnet – ühtehoidmise ja imeliselt kõlava laulmise tunnet.
Mõnedki kritiseerisid viimast laulupidu, et miks lastekoorid võtsid esinemisaega ära, selle asemel oleks võinud suured inimesed mitu korda „Kungla rahvast” laulda. Aga laulupeoseeme tulebki inimesesse külvata maast-madalast, sest järjepidevus on nii kerge kaduma. Ma ei tahaks, et tekiks uusi pajuvenelasi, ebaküdoonia-ameeriklasi ja kadakasakslasi. Laulupidu on koht, kus sa näed, et ei pea oma rahvust häbenema. Seda, et ei mäletata enam, mis reha nimi on, küll ei tahaks.
Muidugi ei tohi silmi hardusest pahupidi ajada, lapsed tunnevad nii hästi ära, kui hakatakse õõnsa häälega ülipateetilist juttu ajama. Mõned asjad on pühad, kuid iseenda üle tuleb ka natuke naerda. Aga mitte kurjalt ja ennast ning teisi piitsutades.
— Kas ise valdate mõnd instrumenti?
— Mu isa oli kõigi asjade iseõppija ja mängis kõiki pille, nagu käed peale sai.
Muusikakooli-võimalust minu lapsepõlves ei olnud, aga isa käe all ikkagi õppisin akordionit, klaverit ja natuke mandoliini kah. Akordioniga käisin isegi kunagi rajooniülevaatusel esinemas. Vanasti sai hästi palju lauldud, teie põlvkond laulab palju vähem. Teil makid mängivad, on igasugune hea tehnika, meie ajal lauldi ise.
Aga praegu lähen ainult salaja klaveri juurde, pärast seda, kui abiellusin heliloojaga ja kodus käisid sellised külalised nagu Randalu ja Rannap, ei julge klahve katsudagi.
Emale õpetati seminaris koorijuhtimist ja ta juhatas mitut koori. Kui memm tuli Siberist tagasi ja sai jälle kooli tööle, otsis temas rakendust mingi kaua allasurutud energia: lisaks muule rajas ta kooli koduloomuuseumigi. Mõni võiks öelda, et see oli nüüd kollaboratsionism. Aga elu läheb edasi, õpetaja mõtlemine sunnib teda lastega tegelema.
Õpetajate seminar andis talle mingi erilise varda sisse, mis aitas teda ka vangilaagris nii vapralt vastu pidada. Ta ütles, et õpetaja põhitõde on see, et kui klassi lähed, tuleb kõik oma elumured ukse taha jätta.
— Mis väärtuste järgi teid üldiselt kasvatati?
— Meie põlvkonna vanemad olid ju eestiaegsed, arvan, et Eesti ajal oli mingil määral inglaslik kasvatus: mõnest asjast on parem üle olla ja mööda vaadata. Džentelmen ei hakka alatu inimesega sõnelema, vaid teeb oma asja edasi. Või nagu oli leksikonis „Peen mees”: džentelmen ei hakka skandaalitsema lokaalis, kus teda halvasti teenindati, vaid vahetab lokaali. Ausus, sõnapidamine, töökus, abivalmidus ja teiste inimeste respekteerimine kuulusid enesestmõistetavalt iga tsiviliseeritud inimese juurde.
Praeguse aja õnnetus ongi ehk see, et igati korralikud inimesed hakkavad omavahel kemplema. Niikuinii teab igaüks, et tema on parem kui teine, sinna ei saa midagi teha, igaüks mõtleb enda kohta „mina” ja teiste kohta „nemad”. Aga las need teised olla ka olemas, seni kuni nad paha ei tee.
— On teie laule tsenseeritud ka?
— Tudengipõlves tegin Valter Ojakäärule lauluteksti „Maalaps”. Maalt linna sõitsin kogu aeg bussiga ja rebitud bussipiletid olid alati taskus. Seal laulus oli ka selline kujund, et „ära antud on järved ja metsad, jäänud pihku vaid katkine pilet”.
Ilus laul oli, Marje Aare laulis – ja äkki keelati see ära. Mind, noort tudengit, kutsuti kultuuriministeeriumisse ühe väga range daami juurde, kes uuris mu poliitilisi vaateid ja… Et me teame küll, mis siin ridade vahel on (ütles „me”, kuigi ta oli kabinetis üksinda). See pilet pidi siis tema arust olema parteipilet ja kommunistid olid need, kes olid järved ja metsad maha müünud. Ma ei ütle, et ma oleks neisse sümpaatiaga suhtunud, aga ilusasse laulu ma küll ei tahtnud mingit piletiga kommunisti panna.
Millalgi 1980-ndate lõpus tõlkisin soomlanna Pia Perkiö raamatu „Õnnelaps”. Tal oli seal paaris luuletuses nimetatud inglit, ühes veel jumalatki. See oli tsensuuri arust kristlik propaganda, ja juba töösse läinud luulekogus tuli nädala jooksul kolm luuletust asendada. Soome viisat mul polnud ja helistaminegi oli tollal väga keeruline, kuid õnneks oli sõber Lepo Sumeral ees Helsingi-sõit, nii et ta tõi mulle autorilt uusi, „inglivabu” luuletusi, mille tindimärjad tõlked raamatu päästsid. Kuraditest võis tollal kirjutada, aga jumalast ja inglitest mitte.
— Mis mõtted teile Ruilas raamatut kirjutades pähe tulevad?
— Mul on väga kahju, et väiksena kõiki asju üles ei kirjutanud, mida ema rääkis. Vanemast peast ta enam ei rääkinud, küllap tahtis unustada. Õnneks pidas ta enne ja pärast vangilaagrit pidevalt päevikut ja ka kogu kirjavahetuse hoidis alles.
Tegelikult peaks iga pere selliseid asju üles kirjutama. Kui oleme noored, siis me ei hinda seda, sõbrad ja tuttavad on palju huvitavamad kui enda pere. Näib, et ühte ja sama juttu on kogu aeg kedratud, see ei tundugi millegi erilisena, aga äkki avastad, et kui tahad täpsemalt teada, ei olegi enam kellegi käest küsida... Vanu ajalehti uurides näed, et need on hoopis midagi muud täis.
Nende raamatute kirjutamine on mul aidanud pead püsti hoida… Noh, praegugi ei saa öelda, et oleks muretu aeg, ehkki 1990-ndate algus oli meiesugustele intelligendikestele raskem. Aga kui meenutad seda rasket aega, mille oled üle elanud (kuigi see justkui polnudki inimlikuks elamiseks mõeldud), ja mõtled, et ka siis säilis kuskil diivani sees sinimustvalge ja ka vaesuses aidati ja toetati üksteist…
Okupatsioonimuuseumis käies vaatasin õudusega vangikongide raudseid uksi – kui jube mõelda, et mu väike ema oli ühe niisuguse ukse taga. Ema ütles, et ukseragin oli eeluurimise ajal üks õudsemaid hääli.
Ma usun, et kui suutsime üle elada need rasked ajad, siis elame praeguse majandussurutise ka üle, kindlasti kohe elame. Peaasi on see, et inimeste omavahelised suhted ei läheks nende raskuste pärast sassi.
Kes ta on?
Leelo Tungal
kirjanik
•• Sündinud 22. juunil 1947 Ruilas
•• 1965 ilmus esikkogu „Kummaliselt kiivitajad kurtsid”
•• 1972 lõpetas Tartu ülikooli (eesti filoloogia)
•• 1973–1975 ajakirjade Täheke ja Pioneer nooremtoimetaja
•• 1975–1981 ajakirja Täheke kaastööline
•• 1981–1984 Eesti Riikliku Nukuteatri kirjandusala juhataja
•• 1984–1990 vabakutseline kirjanik
•• 1991–1995 Ruila põhikool, emakeele õpetaja
•• 1994–1996 ajalehe Eesti Maa kultuuritoimetaja
•• 1994–1995 ja alates 1996 ajakirja Hea Laps peatoimetaja
•• Lapsed: Maarja Kangro (tõlkija ja luuletaja), Anna-Magdaleena Kangro (kultuuriteoreetik), Kirke Kangro (skulptor)
•• Helilooja Raimo Kangro lesk
