Legend Lembitust

 (35)

1993. aastal mängis Ulfsak Agatha Christie romaanil põhinenud telelavastuses „McGregori juhtum”. Pildil koos Carmen Mikiveriga.
1993. aastal mängis Ulfsak Agatha Christie romaanil põhinenud telelavastuses „McGregori juhtum”. Pildil koos Carmen Mikiveriga.Foto: Heidi Maasikmets (ERR-i arhiiv)

Lembit Ulfsaki hiilgetööks jäi Thijl Ulenspiegeli roll Mosfilmi 1970-ndate suurfilmis, mis tegi ta armastatuks kogu Nõukogude hiigelriigis.

Esimene assotsiatsioon, mis mul Lembit Ulfsakit meenutades tekib, on Rebase-Rein ETV õpetlik-meelelahutuslikust seriaalist „Mõmmi ja aabits”. Aga seal polnud tal peas oma nägu, vaid rebase koon – mis sellest, et seegi üsna sümpaatne.

Järgmises rollis, mis meelde tuleb, oli Ulfsak juba oma näoga. See oli Usbekfilmi „Need meie aastad!” (1981), kus ta kehastas ühte kahest peaosast. Sattusin seda Tallinnas täiesti juhuslikult kinos vaatama – ilmselt afišil olnud tuttava nime tõttu. Žanrilt oli tegu nõukogude rahvaste sõpruse teemalise märuliga. Ulfsaki tegelaskuju väitis, et tema suguvõsas olevat vähemalt 12 rahva esindajaid – eestlastest uiguurideni – ja temal polevatki enam muud rahvust kui nõukogude. Teine peategelane seevastu oli puhas usbekk ja alati, kui pahad tegelased (kah usbekid) talle molli andsid või ära tappa tahtsid, tuli Ulfsak vahele ja lõi korra majja, ilma et ise kriimugi külge oleks saanud. Vaevapalgaks sai ta naiseks piltilusa saleda blondiini, vist tehasedirektori tütre, kelle ta samuti päästis – vägistajate käest. Usbekk pidi leppima usbekitariga.

Nagu selgus, oli Thijl Ulenspiegeli särav isiksus, kelles rõõmsameelsus seguneb heroismiga, Ulfsaki talendi jaoks nagu loodud.
Samal teemal:

Mingis mõttes seisis Lembit Ulfsak siis oma võimete tipus (sai samal aastal 34). Ent kunstilise väärtuse ja ühiskondliku mõju poolest jäi Ulfsaki hiilgetööks veidi varasem nimiosa Aleksandr Alovi ja Vladimir Naumovi teleseriaalis „Legend Thijlist” (1977). Nagu selgus, oli Thijl Ulenspiegeli särav isiksus, kelles rõõmsameelsus seguneb heroismiga, väikesed vallatused suurte kangelastegudega, iseloomu murdumatus ajastu verise ebaõiglusega, Ulfsaki talendi jaoks nagu loodud. Mõnedki Thijli ütlemised oleksid justnagu Ulfsaki enese karakteri ja maine osaks saanud ja jäänud.

Nele: „Luba, et sa pead ennast korralikult üleval.”

Thijl: „Ei mingil juhul!”

Muidugi ei tohi seda Ulfsaki suursaavutust ainult tema arvele panna. Nagu tõendab ka Viljandi lavatudengite praegu Rakvere teatris etendatav „Thijl Ulenspiegel”, on selle heroilise, lustliku ja julma loo peaosa õnnestumiseks tema kõrvale tarvis ka suurepärast Lamme Goedzakki. Seriaalis oli selleks Vene publiku seas juba pikemat aega tuntud ja armastatud (tragi)koomik Jevgeni Leonov. Ja muidugi oli vaja ka väga head lavastajat, kes Ulfsaki üldse välja valis ja niimoodi mängima pani. Thijl on ju ühtaegu nii väga romantiline kui ka kibedalt eluline kuju.

„Mõmmi aabitsas” kehastatud Rebase-Reinuga sai Lembit Ulfsak tuttavaks mitme põlvkonna mudilastele. Foto: Ülo Josing (ERR-i arhiiv)

Neljast seeriast koosnevat, kokku üle viie tunni pikkust „Legendi” näidati Kesktelevisoonis parimal saateajal määratule auditooriumile. Seega sai Ulfsakist kogu hiigelriigi armastatud kangelane. Thijl võitles ju vabaduse eest, ülekohtuse ja vägivaldse režiimi vastu. See kontekst tuli nõukogude inimestele üpris tuttav ette. Nii et erinevalt mitmest teisest Nõukogude filmides mänginud Eesti näitlejast ei kandnud tema fašisti kuvandit, pigem vastupidi.

Leivanumbriks bravuurikad tüübid

Ulfsaki leivanumbriks jäidki bravuurikad ja iseseisvad tüübid, kes pingeid õigel ajal naljaga maandasid, aga kui vaja, ka rusikad käiku lasid. Kaklusteta linateoseid Nõukogude kinopublik lihtsalt ei aktsepteerinud. Ulfsak ei olnud tavaliselt puhas koomik, aga ka mitte sügava sisemaailmaga kibestunud õilishing. Kui „Kevade” tegelastega spekuleerida, siis ei olnud ta kindlasti Arno, vaid Toots. (Ehkki lavakoolis õppimise ajal mängis hoopis Kiirt.) Eks Rebase-Reingi mahub põhimõtteliselt uljaspea kuvandi alla.

Ulfsak mängis kaalukat rolli Eesti ühes kentsakamas mängufilmis „Mu naine sai vanaemaks” (1976), mis oli mõeldud üleliidulisele vaatajaskonnale ENSV kultuurilist, jõukat ja läänelikku elulaadi demonstreerima. Süžee on selles vaatefilmis rohkem mördi või mõne muu sidusaine eest. Sealgi on Ulfsakil üsna bravuurikas roll: noor isa, kes end oma uuest olukorrast raasugi häirida ei lase (erinevalt vanaisast). Nii et peale laulupidude, Tallinna vanalinna, kohvikute, sirelitesse uppuvate eramajade ja diskotantsu kuulus liiduvabariigi reklaamvitriini ka Ulfsak.

Peale laulupidude, Tallinna vanalinna, kohvikute ja diskotantsu kuulus liiduvabariigi reklaamvitriini ka Ulfsak.

Eesti filmidega Ulfsakil ei vedanud. Kas olid tüübid liiga verevaesed, skemaatilised („Ukuaru”, „Tulivesi”) ja ebaolulised või – nagu kahjuks kõige sagedamini juhtus – film ise säherdune jama, et näitlejal ei saanudki märkimisväärset motivatsiooni tekkida. Ka lastefilmid oma paratamatu primitiivsusega ei muutnud üldpilti. Ja kui lõpuks film ise oligi väga hea – Elmo Nüganeni „Mandariinid” –, tuli roll Ulfsaki jaoks liiga hilja. Seal on ta juba vana ja väsinud. Paradoksaalsel kombel ma keskealist Ulfsakit ei mäletagi, ehkki ta on ise sel teemal filmi teinud. Oli tavalisest pikemat aega noor ja siis korraga vana. Võib olla, et see liiga järsk eluea muutus on rõhunud teisigi Eesti meesnäitlejaid, sest ikka kipuvad nad kuidagi ebaõiglaselt vara surema. Ka tänavu kevadel.

Niisiis võib öelda, et kohalikku filmikunsti rikastas Ulfsak eeskätt režissöörina, sest „Keskea rõõmud” ja „Lammas all paremas nurgas” kõlbavad mõlemad praegugi vaadata. Ja mitte ainult kultuuriloolise dokumendina või lavastaja mälestamiseks, vaid ka sisemise vaimukuse poolest. Tegelikult mängib ta neis mõlemas ka ise kaasa.

Kinos kindral, teatris sõdur

Kinos kindral, teatris sõdur – nii on teda tabavalt iseloomustatud. Film on teatriga võrreldes illusoorne, kuid füüsiliselt tunduvalt lähedasem, vaatajat rohkem ja alatumalt pettev kunst. Ega Lenin asjata öelnud, et kõigist kunstidest kõige rohkem vajab nõukogude võim filmikunsti. Ju siis sobis Ulfsaki kunstnikuomadustega suurem ja peidetum petmine paremini.

Ulfsak on 15. juunil 2012 Maalehele öelnud: „Enesekindlusega pole ma kunagi silma paistnud. Teater on kuratlikult raskem toiming kui film. Kinos saab alati teha teise duubli või seitsmeteistkümnenda, nagu omal ajal Bruno Oja. Teatris lähed lavale, ja ükskõik kas esimene lause läheb (nimetab koha, kuhu) või ei lähe (kordab), pead edasi mängima.”

Mart Kivastiku lühifilmis „Isa” (1998) oli kaks tegelast – Ulfsaki mängitud isa ja tema poeg (Silver Sepping). Foto: erakogu

Teatrist mäletan teda kõige eredamalt Von Krahli Tšehhovi/Smedsi „Kajakast”, kus ta mängis väärikat vanadaami Arkadina Treplevat. Tänu lavastaja Kristian Smedsile ja Trepleva poega mänginud Juhan Ulfsakile sai sellest üsna kummaline, kuid siiski kütkestav roll. Mis sellest, et naiseriided – isegi pikk must kleit nagu selles lavastuses – Ulfsakile eriti ei sobinud. Ta oli rohkem esimese armastaja või heas kehalises vormis liidri tüüp, sihvakas ja mehelikult nurgeline. Mõni armas paksuke oleks väliselt tundunud märksa orgaanilisem. Aga sisu ja emotsiooni poolest mõjus Lembit Ulfsak neist ahelatest hoolimata parimal tasemel.

Nägin ka Ulfsaki viimast rolli Draamateatri „Kaardis ja territooriumis”. Siis oli ta vist juba päris haige, aga lavasarm polnud kuhugi kadunud.

Sõnateatri esimene trubaduur

Ka Eesti muusikasse on Lembit Ulfsak oma jälje jätnud ja mitte ainult selle lauluga, kus hüppab pall, lendab pall, kuigi jalgu pole all. Nimelt tegutses 1972. aasta paiku lühidalt, kuid eredalt kolmest noorest näitlejast koosnev Amor Trio, kelle põhihitiks sai „Marta”. Trio juht ja mootor oli küll Juhan Viiding, kuid ka Ulfsaki ja Tõnis Rätsepa panus oli asendamatu. Võib öelda, et sellest aastast alates hakkas Eesti sõnateater laulma, sest varem tegid seda peaaegu eranditult muusikateatri jõud. Professionaalse näitekunsti ühendamine ajaviitemuusikaga osutus üllatavalt perspektiivikaks, eeskuju kannustas ja nüüdseks on Amor Trio üürike tähelend innustanud püünelt kõõrutama juba terveid põlvkondi draamanäitlejaid.

Amor Trio juht ja mootor oli küll Juhan Viiding, kuid ka Ulfsaki ja Tõnis Rätsepa panus oli asendamatu.

Ulfsaki perekonnanimega surmateade on mind juba kord varem traumeerinud. Sattusin nimelt ühes vanas Spordilehes Juhan Ulfsaki nekroloogile. Õnneks selgus, et tegu oli praeguse samanimelise näitleja vanaisa ja Lembitu isaga. Aga kui siit mõte spordi juurde suunata: mis spordiala esindajana oleks Lembit Ulfsak võinud kõige paremini läbi lüüa? Mulle tundub, et võrkpallurina. Füüsilised eeldused (pikkus, kehaehitus) olid olemas. Korvpall oleks olnud tema jaoks liiga kurnav ja närviline. Individuaalalad välistaksin, sest nii filmis kui ka teatris tuleb alati teha meeskonnatööd, ole sa kui tahes suur staar. Ulfsak muidugi oli ja tegi. Nii et ta oleks võinud 1968. aastal Kalevi meeskonna koosseisus isegi NSV Liidu meistriks tulla.

Aasta tagasi suri samuti 69-aastaselt David Bowie. Kumb jõudis selle ajaga oma maale ja kunstile rohkem anda: kas Bowie Briti popmuusikale või Ulfsak Eesti filmile ja teatrile?

Mõttetu küsimus – aga ilus.

„Kohtume taevas Jumalaga nagu kaks vaba meest.” Seda ei öelnud Thijl, vaid tema isa enne tuleriidal põletamist. Millegipärast olen kindel, et ka Lembit Ulfsakil on taeva haldajaga sama suhe. Kuid et millega maisemaga lõpetada, tsiteerin veel kord Thijl Ulenspiegelit: „Võrukael oli pühapäevarõivais päris tore poiss.”

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare