Lehmad lämmatavad maailma
Tõepoolest, õhku saastavad mõlemad, kusjuures lehm rohkemgi kui maastur. Land Roveri sõiduk ei ole siia näiteks võetud mitte mingi tagamõttega, vaid lihtsalt seetõttu, et Briti ajalehes Daily Mail toodi võrdlus sellega. Nimelt on mõõtmistes selgunud, et nii-öelda keskmine sealne lehm toodab päevas 4000 grammi süsinikdioksiidi ekvivalenti, samas kui Freelander paiskab tagant välja 3419 grammi keskmise päevasõidu ehk 33 miili (53 kilomeetri) jooksul.
Auto, selle ehitus ja heitgaaside tekkimine pole eriti selle jutu teema. Küll aga lehm. Nii et see on alustuseks ehk tõesti väga lihtne, et mitte öelda lapsik seletus linnainimesele, kes tunneb autot rohkem kui lehma (ja koolis õpitut meenutada ei suuda).
“Talvel söövad lehmad laudas kuiva heina. Aga värske rohi maitseb neile paremini. Kui lehmad kevadel esimest korda rohumaale lastakse, siis nad hüppavad ja kargavad suurest lustist. Söövad siis kõhu rohtu täis ja heidavad maha ja nende suu hakkab niimoodi liikuma, nagu oleksid nad kusagilt närimiskummi saanud. Asi on selles, et algul hammustab lehm rohukõrred hammastega läbi ja neelab rohu tervelt alla. Hiljem aga tuleb see rohi talle suhu tagasi. Nüüd mälub lehm rohupudru peeneks ja neelab uuesti alla. See mäletsemine võtab kaua aega, aga selle eest on lehmal varsti udar piima täis. Ja siis ta hakkab kõva häälega ammuma ja karjanaisi kutsuma, et nad lüpsma tuleksid.” (R. Saluri “Koduloomad”, Tallinn, 1978)
Lehmast happevihmani
Olgu karjanaistega tänapäeval kuis on, aga “rohukõrred alla, uuesti välja, peeneks ja taas alla” süsteem toimib endiselt. Ja just see ongi probleem, sest kuigi lehm paiskab gaase välja mõlemast otsast, langeb peamine osa siiski mäletsemise arvele. Mäletsetud taimne materjal täidab taas mao, kus see seedub mitmesuguste mikroorganismide abil, mis tekitabki gaase.
Ning kõige hullem pole mitte eralduv süsihappegaas, vaid metaan – väidetavalt 23 korda tugevam gaas kliimasoojenemisele kaasa aitamise mõttes. Lisaks metaanile eritavad maailma miljardid lehmad ja muud mäletsejad kümneid teisigi gaase, sealhulgas koguni kaks kolmandikku kogu maailmas tekkivast ammoniaagist, mis on üheks peamiseks happevihmade põhjustajaks.
Ega päris täpselt küll ei olegi teada, kui palju see lehm metaani õhku paiskab. Osa eksperte arvab, et sada kuni kakssada liitrit päevas, teised pakuvad, et isegi kuni viissada. Igal juhul on seda aga palju ja tõesti võrreldavalt auto heitgaasidega. Nii ongi näiteks Suurbritannia puhul välja arvestatud, et lehmade arvele langeb kolm protsenti kogu Briti kasvuhoonegaaside emissioonist, kuid metaani vallas on lehmade toodangu osakaal lausa 25–30 protsenti. Hullem veel on olukord Uus-Meremaal, kus karjakasvatus on väga oluline majandusharu. Seal langeb kõigist kasvuhoonegaasidest mäletsejate arvele mitte kolm protsenti, vaid koguni kolmandik.
Aga kui lehmad on tõesti nii suured süüdlased õhusaastes ja kliimasoojenemiseski, mida siis ometi teha? Nad ei saa ju mäletsemata elada!
Siiski-siiski. Üks variant oleks piirata oluliselt karjakasvatust, mis on saastav ja keskkonda kurnav muuski mõttes peale gaasitootmise. Näiteks kuluvat liitri piima tootmiseks ligi tonn vett. Intensiivse karjakasvatusega piirkondades on reostunud nii maa kui ka vesi.
Teine variant oleks uurida, kas lehmade gaasitootmist saab piirata. Ja seda tehaksegi kahes suunas – ühest küljest püütakse välja selgitada, kas rohi, mida nad söövad, saaks olla vähem gaasetekitav, teisalt aga otsitakse, kas mingi aine või lausa ravim aitaks gaase vähendada.
Nii näiteks on Walesis käimas uuringud, kas küüslaugu lisamine loomasöödale aitab vähendada metaani teket. Loomi peetakse plastist tunnelites, kus on võimalik mõõta erituva metaani ja muude gaaside kogust. Lõplike tulemusteni pole veel jõutud, kuid esialgsed andmed näitavad, et tõepoolest vähendab küüslauk metaani poole võrra, tappes seda tootvaid mikroobe lehma maos. Nüüd vajab muidugi selgitamist, kas küüslauk rikub piima ja liha maitset, nagu seegi, kas mikroorganismide hävitamine kuidagi mäletsemisprotsessi ja looma tervist ei riku.
Samuti on selgumas, et gaaside teket mõjutab üsna oluliselt rohttaimede valik. Umbes möödunud sajandi keskpaigast saadik, mil karjakasvatus muutus massitootmiseks, hakkasid kaduma ka looduslikud karjamaad. Kui varem oli lehmadele nina ette jäänud taimevalik mitmekesine, siis efektiivsuse suurendamiseks hakati külvama rohumaid kiiresti ja lopsakalt kasvavate liikidega.
Nii ongi eriti just Lääne-Euroopas ja Uus-Meremaal karjamaad täis raiheina, kuid paraku on selgunud, et see polegi kuigivõrd toitev, ei lase oma kärmelt vohava kasvuga toitvamatel rohttaimedel kasvada ning seedubki raskemalt ja rohkem gaase tekitavamalt. Seetõttu on raiheina hakatud nimetama karjamaade kiirtoiduks selle sõna rämpsulikus tähenduses.
Looduslik taas parem
Ega tegelikult olegi suurt imestamisväärset uuringutulemustes, mille kohaselt selline rämpstoit on kaugelt kehvem mitmekesisest toidust. Niisiis valisid Bristoli ülikooli teadlased välja kolm looduslikku karjamaad ja raiheinavälja, kus rohukasvu oli pealegi väetistega turgutatud. Neil karjamaadel söödeti lambaid ning tõestati see, mida oligi vaja tõestada – looduslikel karjamaadel toitunud lammaste lihas oli vähem küllastunud rasva, rohkem omega-3 rasvhappeid, enam E-vitamiini ja rohkem konjugeeritud linoolhapet ehk nn head rasva.
Esialgu võib aga pigem karta, et täitub ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) ennustus, mille kohaselt suureneb kariloomade metaaniväljalase ligi paarikümne aastaga 60 protsendi võrra, kuna inimkonna isu liha ja ka piima järele kasvab.
