Lehtega tuttavaks saamine
##Kevad, see, mis “helendab, helgib ja tuikab”, teeb meeled vastuvõtlikuks Räniku ja Hainsalu kirjutatule ning toob meelde oma noorusaja Tartu. Kus kirjanduselul keskmes Hainsalu toona säras... Tee ääres metsa tagant aeg-ajalt vaatevälja ilmuvad kirikutornid meenutavad kunagist mõttevälgatust, et Eesti kirikud, need täiuslikud ja ootamatud ehitised keset võsa, soomaastikku, kupleid või kiviklibu on otsekui eesti poetessid, äraarvamatud, kaunid, hingestatud värvilaigud Eesti looduses, vaimumaastikul. Et igale eesti naisluuletajale leidub Eestis kindlasti oma kirik ja vastupidi. Milline on Lehte Hainsalu kirik ja milline Valeria Räniku oma...
Kirjutan naisluuletajatest, sest Lehte Hainsalu on minu jaoks ikka eelkõige poetess, sellena ta ju kunagi, peaaegu lapsena, kirjandusse tuli, tekitades imetlust toonastes koolitüdrukutes – võib ka juba nii vara luuletajaks hakata ja saadagi. Fotodelt vaatas vastu imekaunis tüdruk, suunurgas õige pisut seda torkivat nõela, millele Räniku andmetel vihjas Kalju Kääri, kui Hainsalu pehmest käpikust ja sellesse peitunud astlast rääkis. Ja mida edasi, seda enam saigi nähtavaks see torkav nõel. Esimene ehmatus suurel Undi “Võla” arutelul Vanemuise auditooriumis, kus Lehte komsomolipileti laksatades lauale lõi. Ja kõik need, kes temast hoolisid ning täie selgusega aru said, mida niisugune liigutus Lehte tulevikule tähendab, teda rahustama tormasid.
See oli uhke liigutus, aga mitte kõik Lehte Hainsalu nõelatorked pole mulle niisama sümpaatsed olnud, vahel on tema skepsis ja iroonia vihalegi ajanud.
Ma ei oleks, tollest irooniast hoolimata, kunagi osanud Hainsalus enda hingesugulast näha, aga Räniku raamat annab selleks ootamatult võimaluse, kui jutustab üksildase tüdruku mängudest sõnadega või meenutab Hainsalu ühiskonnatundlikkust.
Loen Räniku kirjutatut, mida ilmestavad rohked tsitaadid Hainsalult ja ta kriitikutelt ning avastan seda kirjanikku, ühiskonnategelast ja ajakirjanikku enda jaoks ikka enam. Me peame inimest hästi tundma, et tema üle õiglaselt otsustada. Ränik teeb Hainsalust meile tõesti hea tuttava. Tahaks samamoodi tutvuda ka paljude teiste eesti kirjandusinimestega.
Omal ajal, vist 1980-ndate lõpus või 1990-ndate alguses pandi Kirjanike Liidus paika nende kirjanike nimed, kellest tingimata tuleks kirjutada monograafia. Iga nime taha kirjutati ka võimalik monograafia autor. Hainsalut selles nimestikus ilmselt polnud, ja on ehk üllatav, et Eesti kirjandusmaastikul, kus puuduvad nii paljude kirjainimeste monograafiad, leidub nüüd see raamat Lehte Hainsalust, aga tore on see ju ka. Räniku pilk Hainsalule on imetlev, nagu hea uurimustöö puhul ikka, armutakse ju oma uurimusobjekti, ning ka Hainsalu kriitikutega läbi aegade astub Ränik julgelt vaidlusse, jäädes enamasti neis vaidlustes peale. See on seda lihtsam, et teised ju vastu vaielda ei saa, aga Räniku argumendid on sellegipoolest täiesti arvestatavad. Tööd on Ränik materjali kallal teinud tublisti ning kus vaja, võtab oma seisukohtade kaitseks osavalt Hainsalu tsitaadid appi. Tekst kulgeb ladusalt ning loogiliselt, eks seegi näita, et autor on suutnud materjalist, selle suurele hulgale vaatamata, üle olla, seda liigendada ja süstematiseerida ning samas kirjanduslikult suupäraseks teha. Eks Ränik ole oma objekti suhtes ikka kriitiline ka, aga kõlama jääb selgesti imetlus ja lugupidamine ning mis seal salata, see nakatab paratamatult ka raamatu lugejat.
Hainsalu võib ühele meeldida rohkem, teisele vähem, aga mööda vaadata ta endast ei lase. Läbi vastuolulise luule üha küpsemaks muutuva proosani, panoraamse “Kellakuulajateni”, selline on selle kirjutava ja mitmekülgse naise tee, tema ümber raamatud, poliitikud ja hulk lapselapsi, aga ta ise kõige keskel ikka nooruslik.
Kui seda praegu kirjutan, räägitakse raadios parajasti uuest näitusest, fotograaf Alar Madissoni piltidest, mis kujutavad Tartu naisakte ja mis on kunstniku arvates üks võimalus materialiseerida Tartu vaimu.
Valeria Ränik on Tartu vaimu materialiseerimisel kasutanud oma vahendit. Ja tõesti, miks ei võiks Tartu vaimu üheks avalduseks mateerias olla need kaks naist, kes ühes raamatus on kokku saanud ja mõtlikult endasse vaatavad, üks esi-, teine tagakaanel?
