Leib ja paradiisiaed
Kui Köögi Komando sattus restorani Leib Resto ja Aed, siis ilma näljase inimese kindlameelsuseta oleks keeruline olnud lauda saada. Pidime nägema, kuidas väravalt saadeti hulgi huvilisi tagasi – tundub, et kumu supersöögikohast oli jõudnud levida juba selle lahtioleku neljandal päeval iga kõhuorjani.
Restoran asub endise Šoti klubi hoovis Uue tänava lõpus ning interjööri eest on olulisel määral hoolitsenud emake loodus koos usinate aednikega. Kuid ka väikesed detailid, nagu värvilistes klaaspudelites allikavesi või leiva serveerimine leivalaual, mõjusid värskete nüanssidena. Võib-olla mööblis ja toidunõudes oleks võinud olla veidi enam iseloomu või selget kontseptsiooni, kuid samal ajal ei kriipinud mitte miski me silma.
Kuna koht oli äsja avatud, siis paluti viisakalt vabandust teenindajate võimaliku kohmetuse pärast. Kuid igal juhul on raske panna kedagi vastu ühele koha omanikule Kristjanile, keda tundus jätkuvat korraga kõikjale. Ning tema veinisoovitusi tasub tõsiselt võtta!
Nii alustasimegi astelpajuse Põltsamaa mimoosiga (3,5 eurot), mis maitses nagu kihisev sulakuld. Selle kõrvale näksisime frititud jänest (4), mille dipiks oli punase veini ja rapsiõliga tehtud kohalik majonees.
Menüü on piisavalt lühike, et ka otsustusvõimetumad saaksid hakkama, ning kõik ettekandja soovitused mõjusid usutavalt. Nii alustasime ühe kohaliku hiti, pardisalatiga (7). See lind oli ilmselt läinud teise ilma Mozarti muusika saatel – nii pehme tundus ta liha. Grillitud paprikatriibud salatis andsid värvi. Vaid magushapu kaste oli veidi vänge, nii mõru kui ka magusa suunas. Kitsejuustusalatis (7) oli kohupiimakreemiga pehmendatud juustule kompanjonideks grillitud fenkol, punapeedisalat ja röstitud pähklikaste.
Mekitud supid kuulusid ekstraklassi nii originaalsuse, suvise kerguse kui ka väga delikaatse maitsete nüansseeritusega. Külm tomatisupp (4) oli selge (!) tomatileem põldubadega, mahedale hernesupile (4) andis iseloomu kergsuitsuforell, mis oli sealsamas õue peal suitsuahjus hommikul tehtud. Mõlemale supile andis oma õnnistuse taas aniisine apteegitill, mis tundub olevat peakoka eriline kireobjekt.
Pearoogadest jäi silma punasibulatart (mis see tart on eesti keeli?) (8), mis serveeriti kohupiima, põldvõõrkapsa ja Põltsamaa Kuldse kastmega. Tervik võis tunduda ootamatult magus, kuid koos värske veiniga (nt Grüner Veltliner) on keeruline midagi paremat ette kujutada.
Kuid selle söögikoha tegelik hitt on grillmenüü, mille hitiks tallemaks (9). Kuna me ei taibanud kasutada oma vabadust ise lisand välja valida, siis köök otsustas, et see võiks olla kartuli-peekonisalat koduse majoneesikastmega. Ootamatu kombinatsioon, andis tervikule talupoegliku meki. Kuid tundub, et ka see lammas oli Mozarti saatel surnud, sest hõrk maks sulas suus kui plombiir.
Leib Resto ja Aia brüleekreem musta leivaga (4) ja kohupiimahüüve rabarberikisselliga (4) oleks pannud ka meie kõrvus Mozarti helisema, kui mitte poleks juhtunud ime ja üks ettekandjatest ei oleks asunud aianurgas kitarri saatel lõõritama. See vist ongi paradiis?
