Leida Laius lõi talle lähedase Ukuaru

                 
Eesti Päevaleht
Leida Laius lõi talle lähedase Ukuaru
Fotod: Tallinn film
.
Esmapilgul pole „Ukuaru” loos midagi, mis oleks kuidagi seotud Leida Laiuse isikliku kogemusega peale fakti, et nii Laius kui ka romaani autor Veera Saar on sündinud Ingerimaal.

Muide, Laiuse hea nimega sünniküla Horoševo pole praegu Kingissepa rajooni asustatud punktide nimekirjas – küllap on inimestest tühjaks jooksnud, mis on selle kandi alaline häda.

Erinevalt Ukuaru Akslist läks Laius Teise maailmasõja päevil, juulis 1942 vabatahtlikuna Punaarmeesse ja tema teenistus lõppes, kui sõda 1945. aasta varasügisel läbi sai. Muide, sõjaväemundris nägi Laius ühel fotol ütlemata kena välja, kandes seersandipaelaga õlakuid. On märgata mingi näojoonte sarnasus Elle Kulliga, kui too Ukuaru Minnat kehastas.

Esimesed aastad teenis Laius sanitaarpolgu raamatukoguhoidjana, kus tal tuli muu hulgas raskelt haavatutele raamatuid ette lugeda. Teha sama tööd, mida teeb filmilavastaja – jutustada lugusid. Päris eesliinist Laius ei pääsenud, 1944. aasta sügisel lasi ta end saata Kuramaale, kus Eesti laskurkorpus veriseid lahinguid pidas. Selle eest sai ta medali „Za bojevõje zaslugi”, mis tähendab eesliinil kordasaadetud teenete äramärkimist. Laius sai hiljem portsu mälestusmedaleid, mida Nõukogude võim heldelt Teise maailmasõja veteranidele jagas.

Pereisata pereelu

Kui Leida Laiuse enda elutee läheb „Ukuaru” tegelaste omast lahku, siis perekonna oma kaugeltki mitte. 1938. aastal arreteeriti tema isa Richard Laius ja lasti peagi maha nagu paljud teised kahtlased inimesed tol ajal, kusjuures kahtlaseks tunnistamise põhjus oli sagedasti rahvus. Sellest kirjutab Laius oma venekeelses elulookirjelduses, mis on olemas personalitoimikus, mida Tallinnfilm tema kui oma töötaja kohta pidas. Elulookirjeldusest selgub, et selsamal 1938. aastal küüditati Laiuse ema Armanda koos kahe lapsega Kirovi oblastisse. Niisiis jõudis Laius teismelisena näha pereisata jäänud pereelu, kus nälg võis olla veel sagedamini varuks kui kirjanduslikus Ukuaru maailmas.

Stalini aja ühiskonnaelu on sagedasti nimetatud sõjaks oma rahva vastu ja selles mõttes on ka Richard Laius sarnaselt Ukuaru Aksliga mees, kes ei tulnud sõjast koju. Ukuaru Aksli ja Minna paar on selline, kus naine on tugevam ning mees nõrgem ja hellem. Niisugusena Elle Kull ja Lembit Ulfsak selle paari ka elu- ja kunstitõde täis valasid. Aga ka tugev naine ei suuda leppida saatusega, kus sõda su lähedasest ilma jätab. Arvatavasti nägi Laius seda kõike oma kodus.

Ukuaru oma valss

„Ukuaru” on mustvalge film. See pöördub plussiks, kui kaadrisse ilmub mahajäetud metsatalu koos selge allika ja looduse vaimu puudutusega. „Ukuaru” kunstnik Halja Klaar justkui jätkaks „Põrgupõhja uue Vanapagana” ekraniseeringu loodusesse mattunud taluarhitektuuri, andes Minna ja Aksli tegemistele Vargamäe punnituste mõõdu. „Ukuaru” on tummise pildipoeetikaga film.

Filmi muusikast on läinud oma elu elama „Ukuaru valss”, mida on interpreteerinud nii lõõtsa- kui ka kandlemängijad. Viisil on suur rahvalik vägi ja elurõõm, mis teeb selle Arvo Pärdi loomingus erandlikuks. Pärt on pannud „Ukuaru varssi” oma teoste loetelusse – ainsa palana enda loodud filmimuusikast, mida polegi nii vähe. Paar aastat tagasi kirjutas ta „Ukuaru valsi” versiooni klaverile. See lubab oletada, et Ukuaru viis on oluline ka Arvo Pärdile.



AJALUGU

„Ukuaru” pidi saama neutraalse kuue

Veera Saare värskelt ilmunud ja auhinnatud romaani „Ukuaru” ekraniseerimine ei läinud Tallinnfilmis just lihtsalt. Hea tõend selle kohta on otsus, mille stuudio toimetuskolleegium vormistas 12. septembril 1972 ja mille kohaselt „toimetuskolleegium arvestades Kunstiliste Filmide Peavalitsuse poolt 29. aprillil 1972. a. esitatud küllalt tõsiseid nõudmisi M. Traadi stsenaariumi „Ukuaru” suhtes, millede realiseerimine nõuab ulatuslikku tööd, peab soovitavaks režissöör Leida Laiuse kinnitamise töösse kirjandusliku stsenaariumiga”.

Kunstiliste filmide peavalitsus oli NSV Liidu kinokomitee (Goskino) üksus, mille toimetajad passisid peale, et filmid Nõukogude korra jaoks ontlikud välja kukuksid. „Ukuaruga” olnud sekeldused olid ette määratud juba romaani süžeega, kus armastusloo šarmantne meespeategelane kargab metsa, selle asemel et ilmuda mobilisatsioonipunkti ja osaleda Stalini juhtimisel niinimetatud Suures Isamaasõjas.

Stsenaariumi autor ja Tallinnfilmi toimetaja Mats Traat ning filmilavastaja Leida Laius, kes on „Ukuaru” filmiprojektiga seotud selle algusest peale, jõudsidki peagi stsenaariumivariandini, mille kohta võib öelda: hundid söönud, lambad terved. Filmi meespeategelase metsaminek ja hukk sai poliitiliselt neutraalse kuue, mis aga filmi raskuskeset kuidagi kehvemaks ei kalluta. 9. novembril 1972 võttis Tallinnfilm vastu uue otsuse, et kirjanduslik stsenaarium väärib heakskiitmist. Oli välja laveeritud.

Tallinnfilmi protokollides leidub Laiuse truualamlikke sõnavõtte, kus 1975. aastal ise bolševikuks saanud režissöör parteid ja valitsust kiidab. Laiuse loominguga on teine lugu. Laiusest dokfilmi teinud Jüri Sillart on toonud esile, et tema loomingus pole midagi, mis võiks paista poliitiliselt konjunktuurne.



SEITSMETEISTKÜMNES FILM

„Ukuaru”

Veera Saare samanimelise romaani järgi

Stsenarist – Mats Traat

Lavastaja – Leida Laius

Operaator – Jüri Garšnek

Kunstnik – Halja Klaar

Helilooja – Arvo Pärt

Osades

Minna – Elle Kull

Aksel – Lembit Ulfsak

Minna ema – Velda Otsus

Minna isa – Jüri Järvet

Aksli ema – Helene Viir

Aksli isa – Oskar Liigand

Keldriaugu peremees – Antanas Barčas

Loreida – Malle Koost

Esilinastus Tallinnas 11. veebruaril 1974

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid