Lembit Peterson: lavalolek on risti peal olemine
Üha enam sügist meenutaval aprillipäeval on kevad kindlalt kolinud vanalinna. Varajastest lindudest ja turistidest sumisevatel tänavatel sõidab Treki rattaga oma Vene tänaval asuva kutsumuse juurde tänavu mitme teatripreemiaga pärjatud Lembit Peterson. Ilma suurema näilise vaevata tassib pintsakus ja viigipükstes lavastaja ratta järskudest vanalinna treppidest üles kolmandale korrusele, kus asub Theatrumi prooviruum. Vande puidust talade, krigiseva põranda ja pinnuse lae vahel on osati sündinud mitu lavastust, mida on nimetatud sügavaks, tähenduslikuks, ainuomaseks.
Lembit Peterson räägib pea 15 Theatrumi aastale tagasi vaadates, et keskne on olnud tunnetuslik tee ja mõtte otsing, leida põhjused ja põhiväärtused. „See on üsna karm tee, kõik ei pea sellele vastu,” tunnistab ta rahulikult aknast välja vaadates.
Praegu saab lavastaja öelda, et selline stuudioteater oli tema kutsumus juba teatrikooli ajal ning aimus sellest oli tal juba kooli sisse astudes. „Nagu noortel ikka on sellised energilised, aga hägused aimused,” proovib ta ettenägemuse olulisust vähendada. Osalt saab selles „süüdistada” 7. lennu juhendajat Voldemar Pansot, kelle õpetajate liin viis legendaarse Konstantin Stanislavskini välja. „Stanislavskil oli soov luua näitlejatele midagi analoogset, nagu muusikutel on noodikiri,” seletab Peterson teatriajaloos tähtsat seika. Kuulsa vene teatrimehe niinimetatud füüsilise tegevuse meetod, mis on kujundanud tervet 20. sajandi teatrielu, loodi Moskva Kunstiteatri juures, kus omalaadses stuudiumis tegeldi näitlejatehnika eri aspektide uurimise, süstematiseerimise ja praktilise katsetamisega. „Selles mõttes ei ole minu otsingutes midagi erakordset – nad lähtuvad samast tüvest,” arvab Peterson oma stuudioteatri asutamise soovist, sellisest teatrist, kus näitleja saaks edasi areneda nii vaimselt kui ka professionaalselt. Ja luua etendusi. „Muidugi, päris sada protsenti pole kõik see õnnestunud,” vihjab teatrijuht eelkõige austatud välislektorite ja -lavastajate Eestisse saamise raskustele. „Aga stuudio ja teatri kooslus on alus, mille pealt me otsime uusi arenguvõimalusi.”
Kuigi Lembit Petersoni ehib juba aasta hall habe ja taha kammitud kergelt lainetavates juustes on halli, kuigi tema kogemustepagas on suur ja hinnatud, on Peterson Ladina kvartali noorte parim sõber, õpetaja ja eeskuju. Aastaid lähedal asuvas vanalinna hariduskolleegiumis teatriharidust korraldanud Petersoni õpilasteks on olnud mitu praeguseks tunnustatud noort näitlejat. Rääkimata tema enda lastest.
Eriline perekond
„Ma ei tea, kas nüüd eriline. Võib-olla on meile lihtsalt selline eriline arm osaks saanud,” lükkab Peterson komplimenti tagasi ja lisab märtsi lõpus perekonda tulnud viiele teatriauhinnale viidates, et nad ei ole sugugi paremad kui teised, lihtsalt tähelepanu juhtus parasjagu korraga nende peal olema. „Aga et meil on õnnestunud koos ühise eemärgi nimel loominguliselt töötada, on tõepoolest suur õnn. Mitte et kõik oleks alati väga... kuidas öelda… ladus. Aga vanasti tehti talus ka töid koos ja lapsed võtsid talu üle. Selles suhtes on meil nagu Eesti traditsioonide jätkamine kultuuripõllul. Ja meil on väga head kaasteelised ja kolleegid.”
Kuid Peterson rõhutab, et mehe ja naise kooselust sünnivad eelkõige ikka lapsed ja siis tuleb vaadata, kuidas elu ja kunsti tasakaalustada. Karmi mereröövli Taaniel Tinana paljude mällu sööbinud Peterson tunnistab, et see ei ole tal alati täielikult õnnestunud. „See on erakordne pinge, milles näitlejad elavad,” seletab ta, tehes mõttepause, mille ajal on kuulda akna taga kudrutavaid tuvisid. „Need emotsioonid, mis õhtust õhtusse vallanduvad… See on erakordses pingeväljas elamine ning ühel ajal kahe elu –loomingulise ja nii-öelda igapäevase – kujundamine. Mõlemaid tuleb elada hästi, südametunnistust järgides. Kuid teha mõlemast meistriteosed on väga keeruline ja tihti leiavad loomeinimesed end doktor Faustuse valiku ees (T. Manni versioonis), kus geniaalsuse eest küsitakse ohvriks inimarmastust või armastust inimeste vastu.” Lembit Peterson on mõnikord mõelnud, kas me ohverdame ennast armastusele või ohverdame armastuse – see ongi üks elu põhivalikuid. Ning me peame olema tänulikud, kui meie ohver armastusele vastu võetakse. Lootus saada ja jääda terviklikuks inimeseks on just otsides ja leides armastuse ja vastutuse ühtsust kunstielus ja elukunstis. Kui me püüame liikuda Tõe poole.
Theatrum on omaette perekond, mis ei koosne ainult Petersonide pere liikmetest, vaid mida on aastate jooksul kujundanud väga paljud noored ja vanad seda teatrit armastavad inimesed ja kus asju tehakse samuti ühiselt. Peterson naljatleb, et teda kui lavastajat ja vanemat inimest põranda pühkimisest ehk säästetakse. „Stuudiolik tegemisviis on ka sellepärast hea, et igaüks saab oma arvamuse välja öelda ja seda arvestatakse,” väljendab Peterson oma meelistöömeetodit. „Etenduse kontseptsioon sünnib ühiselt, vastastikuse töö käigus, ja lavastajale usaldatakse lõplik vormistamine, kuhu on kokku püütud kõigi teiste mõtted. Selline looming mulle meeldib, see on huvitav.” Peterson usub, et ka paljude teiste põhimõtteks on, et lavastaja loomingu aluseks on näitleja looming. „Lavastajana püüan aidata kaasa, et näitlejad oleksid kaasloojad. Ma ei hakka neid väänama nagu marionette või nad ei ole savi mu käes, vaid ma püüan arvestada nende väärikust isegi siis, kui see, mis nad teevad, tundub mulle esmapilgul täiesti arusaamatu. Lihtne on tulema, et lavastaja teab ja lavastaja ütleb (ta saab selle eest palka) ning mina lihtsalt täidan käsku ja saan selle eest palka. See on teatri surm. Teha kellestki teatri tinasõdurid mulle ei meeldi. Ja ma ei taha sellist asja ka laval vaadata.”
Alati omanäolise lavastajana välja paistnud Petersonile tundub, et viimastel aastakümnetel on teatril Eestis ja mujal tendents minna publiku väärikuse kallale. „Hea kolleeg Tõnis Rätsep on kunagi öelnud, et Eesti inimene kuulab ropendamise ära, isegi naerab, aga siis hakkab eemale hoidma,” toob Peterson näite. „Sama asi on teatriga. Inimene ei ole loll, ta saab aru, kui talt lihtsalt raha ära võetakse. Oleme Theatrumis püüdnud süvenemise kaudu austada seda inimest, kes saali tuleb. Eeldame, et ta ei vaja kerglast meelelahutust. Seda leiab praegu kerge vaevaga mujalt kui teatrist. Meie juurde tuleb teatrielamust saama, midagi olulist kogema. Süvenemine ei ole eesmärk omaette, pigem otsida koos publikuga elu püsiväärtusi. Ja siin ei sea me žanrilisi piiranguid. „Huumor on hinge tarkus,” ütleb Goethe. Tahame, et meie teatris oleksid täiel määral esindatud nii nuttev kui ka naerev mask. Kõigis nende keerulisis põiminguis.”
Petersoni sõnul tehakse tihtipeale nii-öelda ühiskonnakriitilisi asju, kus teater peaks olema ühiskonna peegel, et näidata kogu kõlvatuse pära või põhja. „Aga kas pole oht, et inimesed võivad vahel kuidagi hakata nautima võimalust neid inetusi kujutada ja vaadata?” küsib ta. „Kas me saame pesu puhtaks, pestes seda musta veega?”
Ilu ja positiivsed sõnumid
Nõukogude ajal oli teater tihti poliitilise võitluse koht. Kui ajalehti oli vähe ja televisioon range tsensuuri all, oli teatrilava see koht, kus aeg-ajalt sai publikule midagi kontrollimatult öelda või ridade vahele kirjutada. Sellist protestimeelsust glorifitseeritakse Eesti teatripärandis siiamaani. Kuid Peterson on pigem arvanud teatrist kui kunstist, mis peaks tooma inimestele ilu ja positiivseid sõnumeid. „Kunstniku peamine ülesanne on tuua ilu kuidagi inimesteni,” sõnab ta tõsiselt ja noogutab veel kord nõusolekuks. Hiljutistele teatripreemiatele mõeldes on Peterson tänulik ka selle eest, et tunnustus näitab, et inimestele lähevad nende mõtted korda. Lavale toodavate teemade valik on tihti keeruline ja tihti kobatakse pimeduses, mõeldes, kas seda on kellelegi vaja või mitte.
Siiamaani on Petersoni lavastajakätt huvitanud valdavalt välisautorite käsitletavad teemad. Senini ongi olnud eesmärk tuua Eesti vaatajani väärtdramaturgiat, mis kannab vaimselt olulist sisu, mitte niivõrd mõelda Eesti teatri ja dramaturgia eksportimisele, olgu see siis milline tahes. „Eesti dramaturgiat mängitakse praegu niigi palju,” tundub Petersonile, „Ja see on ilmselt üks pinnas, millest tõeline ja nüüdisaegne eesti teater saab kasvada. Mina pole kahjuks veel täiesti lähedast eesti dramaturgi leidnud. Lavastada jälle üks Kitzbergi või Vilde näidend, teha uus Tammsaare dramatiseering, interpreteerida uutmoodi „Tõde ja õigust” … Muidugi on see huvitav, iga uus põlvkond läheneb omamoodi meie klassikalistele väärtustele. Aga kas seda just nii palju peab tegema. Näiteks Tammsaare ei pea ju kohustuslikult kuuluma mu lemmikkirjanike hulka.” Peterson loodab siiski, et ta lähedase eesti dramaturgi veel leiab. Ta naerab, kui mõtleb, et eesti inimene peaks teatud kirjanduslikud mütoloogiaid justkui harjumuslikult omaks võtma.
On üks reegel, millest Peterson püüab kinni pidada. „Hea on võtta oma töö eest raha, sellele ei vaidle keegi vastu, aga halb on töötada raha pärast,” ütleb ta väga selget vahet tehes. „Ma ei ole teatris kunagi ainult raha pärast töötanud, aga kui ma pean mõne projekti eelkõige raha pärast ette võtma, siis on niru tunne. Püüan alati leida selle mõtte, mille nimel töötada. Kuid eks see tunnetus on oma südames ja ennast ei ole mõtet petta.”
Petersoni hea sõber, vaimulik, ütles hiljuti, et aeg-ajalt tuleb peatuda, peeglisse vaadata ja küsida iseendalt, kas see, mis ma praegu teen, on hea. Petersoni arvates on peatumise hetk väga oluline ja peeglisse vaatamiseks tuleb aega võtta. „Tuleb võtta julgust seista selle eest, mida sa südames teha tahad, isegi kui sa alguses ei näe, kuidas sellega leiba teenida saaks. Sellistes sisemistes kaalutlustes tuleb inimesi julgustada. Meilt on sageli küsitud: kuus last, kuidas see võimalik on? Aga on. Hispaanlastel on selline vanasõna, et laps toob leivakoti kaasa. See on tõsi.”
1970-ndate lõpus ja 1980-ndatel suurtes teatrites alati ajju põleva templi löönud lavastusi teinud Lembit Peterson arvab, et suurde teatrisse tõmbaks teda siis, kui ta saaks kujundada oma trupi ja teha lavastuse nii, nagu õigeks peab. „Ei saa öelda, et mind poleks kutsutud,” tunnistab ta. „Aga kõike lihtsalt ei jõua. Mu koht on praegu siin ja jõudu reaalselt hinnates ei torma ma igale poole lavastama.” Theatrumis suuresti lavastades on tema rollivalikuid määranud mitte just poeetiline tõsiasi: on vaja vanemat meest ja kedagi teist ei ole võtta.
Kuid teatud vilumus on tal lavastaja-näitleja kaksikrollis siiski tekkinud. Kuigi Peterson on näidelnud pigem vajadusest, meeldib see talle. „Paljude arvates on lavalolek näitlejale nauding, aga eks ta on tegelikult üks risti peal olemine,” üllatab paljude lemmiknäitleja. „Aga kui see on kutsumus, siis annab Jumal ameti ja annab armu ka seda pidada. Sest on suur piin olla lavainimene, kui sellele ei tule õnnistust Naatsaretist, nagu Panso meile kord eriala tunnis ütles.”
„Ma ei ole suurte riigiteatrite põhimõtteline vastane, aga mulle tundub, et mobiilsemad rühmad saavutavad huvitavamaid tulemusi ja liiguvad väljendatavate teemade suhtes ausamalt,” räägib Peterson, kes sai mõnikord oma tahtmise ka ajal, mil teatrid olid ideoloogilised asutused ja allusid rangele kontrollile. „Muidugi, tihti sünnib ka suurtes teatrites huvitavaid lavastusi.” Küll ei meeldi noorte keskel töötavale Petersonile see ebaõiglus, millega ühed ja samad inimesed aastaid teatrite eesotsas istuvad ja mille tõttu andekate noorte võimalus võib-olla mööda läheb. „Rotatsioon peab toimuma,” on Peterson konkreetne. Ühiskond aga väärtustab rohkem kindla peale minekut ja tuntud headust ning hoiab samu inimesi mugavalt ühe koha peal. Samal ajal peavad noored endale Kultuurikatlaid otsima. „See on see, mis ei kutsu mind suurde teatrisse.”
Theatrumit luues ei olnud eesmärk luua juurde veel üks väiketeater, vaid aidata oma loomingulise tegevusega kaasa vanalinna südames hariduse ja kultuurikeskkonna tekkele, mis traditsioonilistele kristlikele väärtustele tuginedes inimeste arengut võimaldaks ja soodustaks. Ning Petersoni sõnul on see end igati õigustanud. Nüüd tuleb veel vaid vaadata, et suured preemiad väikest teatrit takistama ei hakkaks.
Petersonide
viis auhinda
•• Tänavusel teatripreemiate jagamisel pärjati Petersonide perekonda ja Theatrumit viie auhinnaga
•• Lavastaja auhind Lembit Petersonile „Maarja kuulutamise” ja „Linna” eest.
•• Naisnäitleja auhind Maria ja Laura Petersonile partnerluse eest Mara ja Violaine osatäitmiste eest „Maarja kuulutamises”.
•• Meesnäitleja auhind Marius Petersonile Sergei Basini rolli eest „Linnas”.
•• Sõnalavastuse muusikalise kujunduse auhind Marius Petersonile „Linna”, „Metsiku” ja „Maarja kuulutamise” eest.
•• Priit Põldroosi nimeline auhind teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest Lembit Petersonile.
Kes ta on?
Lembit Peterson
Sündinud 18. augustil
1953 Tallinnas
Haridus
•• Lõpetas 1971. aastal Tallinna 20. keskkooli.
•• Lõpetas 1976. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri näitleja ja lavastaja erialal.
Karjäär
•• 1976–1979 ja 1985–1988 töötas Noorsooteatris.
•• 1979–1982 töötas Ugala teatris.
•• 1988– 1990 töötas Draamateatris.
•• 1970-ndatel ja 1980-ndatel oli lavakunstikateedri õppejõud.
•• 1980-ndatel ja 1990-ndatel oli Viljandi kultuurikolledži õppejõud.
•• 1990-ndatel oli Eesti humanitaarinstituudi teatriõppetooli juhataja.
•• 1990. aastast vanalinna hariduskolleegiumi õpetaja.
•• 1995. aastal asutas koos Juhan Viidinguga stuudioteater Theatrumi.
•• 1984. aastal sai Lauteri preemia.
•• 1997. aastal saab Theatrum teatriliidu eripreemia 1997. aasta tegevuse eest.
•• 1998. aastal sai Eesti Vabariigi kultuuripreemia.
•• 2003. aastal pälvis Eesti teatri lavastajaauhinna „Hamleti” eest.
•• 2007. aastal valiti aasta isaks.
Lavastused
•• „Godot’d oodates”, 1976
•• „Ramilda-Rimalda”, 1979
•• „Don Juan”, 1980
•• „Antigone”, 1982 ja 1998
•• „Misantroop”, 1986
•• „Valguse põik”, 1993
•• „Armastuse mirage”, 1995
•• „Aadamamäng”, 1995
•• „Väikesed tragöödiad”, 1997
•• „Pelléas ja Mélisande”, 1998
•• „Merimees”, 2002
•• „Hamlet”, 2003
•• „Ay, Carmela!”, 2003
•• „Juveliiri poe ees”, 2006
•• „Valged ööd”, 2006
•• „Kokteiliõhtu”, 2006
•• „Linn”, 2008
•• „Maarja kuulutamine”, 2008
Näitlejana
•• Huhuu – „Popi ja Huhuu”, 1975
•• Margus – „Jumala saar”, 1977
•• Genka – „Koolilõputöö”,
1978
•• Trigorin – „Kajakas”, 1978
•• Alceste – „Misantroop”, 1986
•• Arkel – „Pelléas ja Mélisande”, 1998
•• Kirsanov – „Isad ja pojad”, 2003
•• Isa vaim ja esimene näitleja – „Hamlet”, 2003
•• Juhuslik möödakäija, Adam – „Juveliiri poe ees”, 2006
•• Isa – „Linn”, 2008
•• Isa – „Maarja kuulutamine”, 2008
Filmides
•• Katku Villu – „Kõrboja peremees”, 1979
•• Taaniel Tina – „Arabella, mereröövli tütar”, 1982
