Lembit Peterson Ükskülast: ta armastas oma partnereid. Võib-olla tuli talle vastu vähem, kui ta ise pakkus, aga ta ei kurtnud selle üle kunagi

 (6)

Aarne Üksküla
Aarne ÜkskülaFoto: Kalju Suur

Eesti Päevaleht avaldab katke Rait Avestiku kirjutatud ja detsembri alguses ilmuvast Aarne Üksküla monograafiast.

Andres Ots

2016

Meist mõlemast Aarnega said Pärnu teatri näitlejad 1968. aastal, kui mind sinna peale lavakunstikateedri 3. lennu lõpetamist suunati. Esimene koostöö oli meil Kaarin Raidi lavastuses Jean Cocteau’ "Hirmsad vanemad" (1968), kus ta mängis Georges’i. Algul mängis seda osa Uno Loit, kes oli muidu hea näitleja, aga tal oli viinaviga küljes ja selle nahka ta läks. Sel põhjusel õppiski Aarne sellesse osasse sisse. Loidi nii-öelda omapära oli see, et ta oli parteilane ja teda ei saanud kuidagi teatrist ära kangutada. Georges’i mängis ta muidu ilusti. Aga siis, kui Aarne sellesse sisse õppis, sain ma juba oma teisel teatriaastal tunda seda, mis vahe on heal näitlejal ja suurel näitlejal. Vaat see oli midagi vägevat. Mängisime seda lavastust tükk aega ja Aarnet oli hirmus huvitav kõrvalt vaadata, kui ma ise parasjagu laval ei olnud. Loit mängis nii, nagu tema suutis, Aarnel olid aga omad lähenemised. Tal oli veel parem huumoritunne kui lavastuse esimesel kooseisul ja see oli selle tüki tegemise juures väga tähtis. Ka lavastaja Kaarin Raidil oli väga hea huumorimeel ja ta üritas seda süstida oma näitlejatesse. Kaarinile meeldis mängida igasuguste huvitavate detailidega ja ta saavutas sellise õhkkonna, et detailid hakkaksid tekkima laval läbi näitlejate mängu. Ja just seda oli Aarne juures huvitav jälgida.

Samal teemal:

Aarnet prooviperioodidest meenutada on küllaltki raske, sest ega ta proovides väga midagi ei teinud. Taipas väga kiiresti ja tal oli juba üsna alguses selge, mida ta tahab ja mida lavastaja tahab. Ja minu arust väga suurt vahet tal tema esimese visiooni ja lõpptulemuse vahel ei olnudki. Lavapartnerina oli Aarne fantastiline. Ma tundsin Aarnet juba varem, aga see, milline partner ta on, tuli mulle üllatusena. Kui pehmelt tema orgaanika töötas! „Hirmsates vanemates“ oli mul vaja hüpata emme juurde voodisse. See oli kas kontrolletendusel või esietendusel, kui ma siis hüppasin niimoodi, et see voodi läks katki. Voodi lagunes ära, sest ma olin nii krampis. Seal oli stseen, kui Aarne peab Micheli ehk mind kõvasti raputama. Aarne raputab, aga ma ei tunne peaaegu mitte midagi. Ta mängis selle vihase raputamise kogu oma kehaga ära nii, et mina tema käsi enda küljes ei tundnud. Tal polnud mitte mingisugust krampi ja ta tegi seda kohutavalt täpselt. See oli asi, mida ma oma järgnevatel näitleja-aastatel ikka meelde tuletasin.

Aarne on ju öelnud, et tema üks eeskujusid oli Ants Eskola. Kui tal muidu roll välja ei tulnud, siis tegi ta Eskolat ja kõik sai paika. Aga ta ei pidanud väga pingutama. Minu jaoks oli Eskola loomulikult klassik, aga selleks muutus kiiresti ka Aarne ise. Ma ei hakanud Aarne intonatsioone üle võtma, aga püüdsin mõelda sama vabalt nagu Aarne. See oli siis, kui kuidagi teistmoodi roll enam välja ei tulnud. Ma olen temalt oma elu jooksul tegelikult mitu asja maha viksinud.

Üks tore ettevõtmine oli meil Ingo lavastatud luuleetendus – Albert Koeney "Vihmade vaikus". See tuli välja suurel laval, kasutasime Ingo lavastuse "Kass rööbastel" Kari Tilgi dekoratsiooni, kuna näidendi autor Josef Topol oli Nõukogude Liidus keelatud ja selle esietendust ei toimunud. Just enne "Vihmade vaikust" oli Tallinnas toimunud ka nn Suitsu-õhtu (ehk „Ühte laulu tahaks laulda“, 1969. aasta jaanuaris Tallinna Kirjanike Majas esietendunud Evald Hermaküla ja Jaan Toominga ekspressiivne kompositsioon Gustav Suitsu luulest. – koost.). Üritasime siis "Vihmade vaikuses" Koeney tekstidega kõik ära öelda, mida me üldisest poliitilisest olukorrast arvame. Aarne mängis selles paha meest, kelle vastu me kõik olime.

See oli üldse üks õnnelik periood Pärnu teatris – 1967. aastal oli valminud teatri uus maja, Ingo Normet ja Kaarin Raid olid Pärnusse minemas, suur Tartu teatriuuendus polnud veel alanud. Ja seal uues majas hakkas minu esimestel teatriaastatel kohe midagi sündima. 1969 lahkus senine peanäitejuht Enn Toona ja asemele tuli Vello Rummo. Toona hakkas Pärnus aretama muusikalisuunda, mis siis Vello Rummo ajal süvenes. Lavale hakati tooma muusikale ja vodeville.

Aarnel oli nii Rakveres kui ka juba Endlas olnud palju suuri rolle ja mingil hetkel Aarne lausa nõudis, et ta tahab mängida väikseid osi. Näiteks üks selline oli Aleksandr Ostrovski "Talentides ja austajates", mille Kaarin Raid 1973. aastal lavastas. Mängisime Aarnega kahekesi mingisuguseid joodikutest kaupmehi ja seda osa tegi ta suurima mõnuga. Üks pisiroll, mis talle endale õudselt meeldis, oli revolutsiooniline madrus Kuprijanov taas Raidi lavastatud „Rahutus vanaduses“ (1970). Need olid sellised vahvad hetked, kus ta sai ennast vabaks lasta, sest ta ei olnud seal vastutav. Kohutavalt naljakas oli ta ka rätsepmeister Kenonenina Ingo Normeti lavastuses "Tuletikke laenamas". Mul on siiamaani meeles tema intonatsioon mõnedest stseenidest sellest lavastusest. Väga võimas oli ka Aarne monolavastuses "Valu", mis oli kokku pandud Juhan Liivi luulest, proosatekstidest ja päevikute tekstidest. Väga emotsionaalne lavastus. Sellest lavastusest on mulle hinge jäänud ja mingil määral ka eeskujuks saanud see, kuidasmoodi asjast emotsionaalselt rääkida. Kuidasmoodi Liivi luulet lugeda. Kuigi Aarne väidab, et ta üldse ei laula, on ta tegelikult väga musikaalne. Tema keeletaju on väga hea, väga täpne ja väga ilus. Ta suudab väga ilusat eesti keelt rääkida.

Siina ja Aarne Üksküla said Pärnusse Karusselli tänavale korteri. Seal kõrvalmajas oli neljatoaline teatri korter, kus ühes toas elas Lembit Kees, teises toas oli ka keegi ja kahes toas elasid Ingo Normet ja Kaarin Raid. Kui ma Pärnusse tulin, siis elasin alguses Normetite juures klaveri all välivoodis. Seda nimetati kolhoosiks ja sinna kolhoosi kööki kogunes alati seltskond kokku. Käis ka Hilja Varem, kes elas umbes seal kandis, vahel käis Peeter Kard, aga temal olid teised seltskonnad. Mõlemad Ükskülad olid seal sagedasti. Hiljem sain sinna kanti eraldi väikse toa ühte majja, millel oli väga suur aed. Aarne onu ja Siina ema, kes siis nende juures elasid, said minu käest aeda maad ja tegid oma peenrad sinna. Aga seal nn kolhoosi köögis me siis kogunesime ja vahetevahel läks ka päris pikaks see istumine. Ega millestki muust ei onudki rääkida kui teatrist. See oli see ainukene elu, mida me elasime.

Pärnu teatris oli üks garderoob, kus käis koos peedikate ühing. See oli klubi, kuhu kuulusid Aarne, Peeter Kard, Jüri Vlassov, Ago Roo. Peeti seal joodi, aga kuna mulle see väga ei istunud, siis käisin seal vahepeal lihtsalt vaatlejana kohal. Eks seal seda teatriasja aeti. 1960ndatel sai kohvikutes elatud, kus ei käidud joomas, vaid võeti kohvi ja räägiti sellest, mis parajasti kellelgi hinge peal oli. Eks joodi ka, aga see ei olnud peamine. Ja see peedikate klubi oli rohkem epateerimise värk. Omal ajal sai ikka imestatud, kuidas Aarne suudab, ise korralikus joobes, mängida nii, et iga sõna oli selge ja paigas.

Aarne valdab kohutavalt hästi mõtet. Tal on väga hea hääletämber, mis on kõrva ja hinge tungiv. Ta on aus oma väljenduses. Kuna ta väga hästi mõtet valdab, ei ole tal mingisuguseid raskusi rääkida asjast nii nagu see on, mitte ajada mingit romantilist või atmosfääri-udu. Rääkimata igasugustest ülerõhutamistest. Ta jutustab lugu ja teeb seda nagu oma nimel. Ja see ongi see, mis mõjub. Laval on ta rollis alati ise nii kohal. Tugev isiksus, kuigi väliselt pehme inimene. Aga sisemiselt niivõrd tugev ja niivõrd täpne. Kunstilises mõttes väga täpne ja see teeb ta suureks. Ja haruldaselt paindliku orgaanikaga. Võib tunduda, et ta laval nagu midagi ei teeks, aga niimoodi laval mõjuda on üldse kõige raskem asi. Aarne on näitlejana üks viimaseid suuri suverääne.

Lembit Peterson

2016

Võib-olla esimesed kokkupuuted Aarnega tulidki läbi teadmiste, et tegemist on ühe väga suure näitlejaga, kes alati huvitavalt mängib. Selline teadmine tuli meile ka õppejõudude kaudu lavakunstikateedris, kui ma seal õppisin. Esimene lavastus, kus ma teda nägin, oli

Pärnu teatri "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas". 1976. aastal lõpetasin ma teatrikooli 7. lennu ja läksin koos Sulev Luige, Eero Spriidi ja Peeter Volkonskiga Noorsooteatrisse, kuhu oli lavastajaks tulnud Kaarin Raid. Tema sinna teatrisse tulek oli ka üks põhjus, miks olime huvitunud just Noorsooteatrisse minekust. Raidil oli tihe koostöö Aarnega, Ago Roo ja Hilja Varemiga. Nii Ago, Hilja kui ka Andres Ots tulidki Kaarinile Noorsooteatrisse järele, et jätkata temaga koostööd, mis Pärnus oli olnud. Aarne tuli Tallinnasse mõned aastad hiljem.

Mu üks esimesi mälestusi Aarnest oligi see, kui Kaarin Raid rääkis, kuidas oli temast väga vaimustunud, et ta on geniaalne näitleja. Kaarin Raid ja Reet Neimar tõid teda meile alati näitlejaetaloniks. Aarne võis Kaarini jutu järgi mängida väga hästi ja huvitavalt, aga vahel täiesti valesti. Tegelikult vajas ka Aarne – nagu iga näitleja – lavastajat, keda usaldada. Ja kui ta lavastajat usaldab ja töö laabub, siis võib juhtuda midagi suurt. Kui ta aga ei usalda ja hakkab tegema omapäi, siis võivad tekkida natuke nagu raiutud asjad. Siis võis tekkida selline monotoonsus. Aga – nagu öeldakse – alla kahe meetri ei hüpanud ta kunagi. Mõtet valdas ta alati hästi ja selle, mida ta tegi, oli endale alati selgeks teinud. Tal oleks sageli olnud oluliselt rohkem värve ja võimalusi, kui lavastajad temalt välja võluda oskasid. Aga muidugi on Aarne näitleja, kes eelkõige otsis mõistmist ja kokkumängu. Nii lavastaja kui ka lavapartneritega.

Kui ta juba Tallinnas oli, tekkisid meil isiklikumad kokkupuutumised. Väga jutukas ta kunagi ei olnud, aga ta on väga hea kuulaja. Ja see on üks tema õpetuse keskseid momente – partneri kuulamine. Meil tekkis Noorsooteatris selline sõpruskond, kus olid Sulev Luik, Sass Eelmaa, Kaie Mihkelson, Lisl Lindau jt, ja Aarne lülitus sinna kuidagi väga orgaaniliselt.

Esimene töökokkupuude oli meil minu Noorsooteatri lavastuses „Neli aastaaega“. Aarnega on koostööd teha väga hea, sest ta on üks selliseid näitlejaid, kes annavad laval olemise tõe, usutavuse kammertooni. Ta on vaieldamatult üks neist näitlejatest, kelle tõetunnet võib alati usaldada. Kui ta millestki innustub, kui ta süttib ja hakkab otsima, siis ta läheb väga ausalt, väga tõetundeliselt. Ja koostööpartnerina on ta väga hea: ta kuulab, mida sa räägid ja kohe teeb. Ta ei armasta väga palju arutada, välja arvatud siis, kui tekib mingisugune takistus või sõlm, kui ta ei saa aru. Ta kuulab kannatlikult ära kõik need asjad, mis lavastajal öelda on.

Seda ma olen võib-olla temalt õppinudki, et ma lavastajana kuulan kannatlikult kõik ära, mis näitlejal öelda ja teha on. Proovidesse tuleb näitleja hästi õrnade asjadega ja kui lavastaja selle kohe kiiresti maha tõmbab ja ütleb, kuidas asjad „tegelikult“ on, siis on selge, et näitleja ja kogu loomeprotsessi esimene impulss saab kahjustatud. Meil oli vastastikku kannatlikkust teineteise mõtteid ära oodata. Ja just selle tõttu, et ta oli hästi avatud partneri mõtetele ja samamoodi ka lavastaja omadele, leidsime ühise keele. Vastastikune usaldus oli meil suur ja selle peale sai hakata koos looma. Töö temaga oli üks parimaid näiteid sellest, kuidas näitleja väljendab lavastaja loomingut seda rikastades. Lavastaja looming saab ju lähtuda näitleja loomingust.

Protsess "Nelja aastaajaga" oli keeruline, sest alguses tegime seda tööd tolleaegse Noorsooteatri näitleja ja lavastaja Veiko Jürissoni juhtimisel. Mina mängisin Adamit ja Kaie Mihkelson Beatrice’i. Aga see töö jäi paljudel põhjustel seisma, ei tulnud välja. Mulle tehti siis ettepanek seda ise lavastama hakata, et see ikka välja tuua. Ma olin selleks ajaks tegelikult Noorsooteatrist juba ära läinud, olin juba Ugalas. Kutsusime Aarne Adami ossa ja ta oli nõus. Kaiega sujus neil see töö hästi, tekkis väga hea partnerlus. Režii oli mul hästi täpne, sest roll oli mul peas, suhete liinid ja mänguvõimalused palju kordi koos Veiko ja Kaiega läbi arutatud ja mängus proovitud. Selles mõttes oli mul seda lavastust kerge teha. Aarne kui hea näitleja tunnus on see, et ta täitis seda täpseks aetud režiid elavalt kuni viimase etenduseni. Ta ei muutnud seda karvavõrdki, aga iga kord oli see ka nagu uus looming. Aarne tundliku näitlejana tihtipeale ennetas minu väljaütlemisi. Seda oli väga põnev jälgida, kuidas nad Kaiega suhtlesid. Neil oli tahe seda koos mängida ja see andis etendustele erakordsuse. Partnerluses ei saa eristada, et üks mängib nii ja teine naa, mõlemad näitlejad mängivad tegelikult mõlemat tegelast, sest partner mängib su tegelase selleks, kes ta on. Ja siin oli Kaie abi talle kahtlemata suur. Ja ka vastupidi. See ongi tegelikult minu jaoks üks režii peamisi eesmärke, et näitlejate omavahelises mängus tekiks selline elu.

Kui me tegime "Nelja aastaaega", siis oli Aarne 42-aastane. Meie prooviperioodi ajal suri Vladimir Võssotski, kes oli sama vana. Proovide käigus esitasin Kaiele ja Aarnele küsimuse: "Mis on elus kõige tähtsam?" Aarne ei mõelnud väga kaua ja ütles rahulikult ning selgelt: "Armastus." See on see, millest ta juhindus. Armastus seisneb ju selles, et teha kõik teisele. Ja see on tema loomingulise töö alus – teha teine õnnelikuks. Ta armastas oma partnereid. Võib-olla tuli talle vastu vähem, kui ta ise pakkus. Aga ta ei kurtnud selle üle kunagi. Armastus oli tal tõetundega seotud. Mis puudutab tema muid vaateid, siis üks asi on see, mida ta rääkis; teine asi on, mida ta tegi. Ja see, et ta mind respekteeris ja tuli minu lavastustesse mängima, kõneleb ka millestki. Vahel pani ta ennast ka väga jäärapäiselt lukku, aga ta justkui vaikis asjad endale ja teistele selgeks, väljendades siis oma tõekspidamisi kunsti kaudu. Ja see on muidugi tema õigus, inimene peabki ennast kaitsma.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare