Lembit Remmelgas – oluline inimene filmiklassika sarja taga
Mis tahes Eesti filmide edetabeli etteotsa kuuluvate linateoste „Viimse reliikvia” ja „Kevade” sünniloos täitis käimalükkaja-taganttõukajana tähtsat kohta tollane Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas. Just Remmelga antud stardipauk pani mõlemad filmid liikuma. Remmelgal on oma osa selles, et hakati filmima „Hullumeelsust”, ta oli seotud väljapaistva sõjafilmi „Inimesed sõdurisinelis” valmimisega.
Remmelga viibimine Tallinn-filmis aastail 1963–1976 langes kokku Eesti filmikunsti suure tõusuga. Eesti Päevalehe klassikasarja 30 nimetuse seas on kaheksa filmi, millega Lembit Remmelgas on ühel või teisel viisil seotud.
Remmelgas oli filmide tegemise taustajõud ja selle töö tegijana arvatavasti mitte just väga tuntud. Tõenäoliselt on tema kõige rohkem teada tegu Jaroslav Hašeki romaani „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” eesti keelde tõlkimine. Tegemist on raamatuga, mis on taskupiibliks kõigile militaristidele ja patsifistidele – nagu üks tõeliselt hea sõjaraamat olema peab. Peale ajakirjanikutöö ja slaavi keeltest tehtud tõlgete on Remmelgas kirjutanud veel kirjanduskriitikat, nii et ameti poolest võiks teda pidada literaadiks, kes on ühel eluperioodil filmitööga leiba teeninud.
Remmelga elulugu on keeruline nagu see inimene isegi. Kuna ta oli osalenud sõjas Eesti laskurkorpuse ridades, oli ta justkui punavõimudele meelepärane isik, osa tollasest parteinomenklatuurist.
Ka Moskva parteikool sai Remmelgal läbi käidud. Kõik algaski kommunistlikult kenasti: Remmelgas on see inimene, kes tõlkis eesti keelde Nikolai Ostrovski stalinistliku vaimuga romaani „Kuidas karastus teras”.
Ent Stalini võimu lõdvenedes läks Remmelgas „käest ära”: hakkas marksistlikust esteetikast kiuslikul moel rääkima ja igasuguseid küsimusi esitama. 1960. aastal lasti ta kirjanike liidu juhatuse sekretäri ametikohalt lahti, sest kaotas Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee usalduse.
Ärksam pilk, parem film
Remmelgale heideti ette, et ta kaitses romaanivõistlusele esitatud teoseid, Lilli Prometi „Meesteta küla” ja Raimond Kaugveri „Võõra mõõga teenistuses”, mille ajaloomõistmine ei läinud kokku Eesti NSV-s lubatuga. Johannes Käbini allkirja kandva paberiga lasti Remmelgas ametist lahti ja see tõsiasi osutus soodsaks Eesti filmikunstile. 1963. aastal sai Remmelgas tööle Tallinnfilmi ja kui senine peatoimetaja Ants Saar lahkus mõne aja pärast vabakutselise staatusse, tõusis Remmelgas peatoimetajaks. Suunama seda, mida Tallinnfilm filmilindile võtma hakkab.
Nii „Viimse reliikvia” kui ka „Kevade” puhul on olemas asjaosaliste puhtsüdamlik ülestunnistus selle kohta, et just Remmelgas oli inimene, kes ütles: hakake nüüd seda filmi tegema. Kui palju oli see tema otsustada? Tõepoolest, Remmelgal oli veel üks ülemus, Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš, kes ütles stuudio asjades viimase sõna. Kui otsustada protokollide järgi, mida Tallinn-filmis peeti, oli Remmelga ja Danilovitši vahel suur usaldus, nad ajasid ilmselgelt sama asja. Nii et selles mõttes töötas Tallinnfilmi asjaajamine nagu kord ette nägi: Remmelgas valmistas stuudio tegevuskava puudutavad otsused ette ning Danilovitš kinnitas need ja suunas filmiteoste valmimiseni. Nii sündisid kaheksa filmi, mis on klassikasarja jõudnud. Muide, ka „Põrgupõhja uue Vanapagana” ekraniseering, mille tegid Jüri Müür ja Grigori Kromanov ja mille loomisega Lembit Remmelgas toimetajana seotud oli, vääriks kohta filmiklassikasarjas.
Remmelga isikust ja tema otsustest on vale rääkida ühiskondlike olude ja õhustikuta, mis 1960-ndate lõpus Eesti NSV-s oli. 1960. aastate jooksul toimus Eesti NSV-s normaalse ühiskonna poole loksumine ja see puudutas ka filmikunsti: hakkasid ilmuma normaalsed filmid ja mitte stalinlik propaganda. Ärksamate inimeste pilgud pöördusid tollal Tšehhoslovakkia poole. Asi puudutas ka filmikunsti, sest peale kirjanike seisid Tšehhoslovakkias uuenduste taga just filmiinimesed ja see kõik jõudis otse Eestimaale.
„Tšehhid käisid siin Tallinnas kevadel 1968, kaasas maruhead filmid, mida me nägime, nii dokid kui ka mängufilmid,” meenutab filmimees Enn Säde seda aega. Remmelgal oli aga nii tšehhi kui ka slovaki keel suus ja ta teadis ilma vahendajateta, et seal Euroopa südames käib võitlus vabama ühiskonna pärast. Seda heitis talle ühel 1968. aasta järgsel Tallinnfilmi parteikoosolekul ette Stalini preemia laureaat Semjon Školnikov.
Remmelgas oli muide see, kes avastas Eesti jaoks Milan Kundera. 1965. aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Remmelga tõlkes Kundera „Naljakad armastuslood: kolm melanhoolset anekdooti” – teos, mis peagi korjati raamatukogude erihoidlatesse, sest Kundera nimegi ei tohtinud Nõukogude Liidus olemas olla.
Asjatundlik toimetus
Remmelgas mehitas Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi nutikate literaatidega, kes moodustasid asjatundliku ajukeskuse. Stuudio toimetajate toas istusid Lennart Meri, Mats Traat, Arvo Valton – kõik nüüdsed klassikud. Või Grigori Skulski, väljapaistev eesti-vene literaat, kes kodunes Tallinnfilmis hästi ja osutas hindamatut abi Moskva bürokraatiaga suhtlemiseks.
Ka filmikunsti mõistis Remmelgas just läbi kirjanduse prisma – ehk siis mitte just väga moodsalt. See aga ei takistanud teda käima lükkamast siiani paremate hulka kuuluvaid Eesti filme.
Oluline on seejuures rääkida ka tollasest tööjaotusest. Tallinnfilmi tootmiskultuuri järgi ei olnud toimetaja käsikirja üksikasjade kallal nikerdav tegelane, vaid täitis produtsendi rolli: toimetaja pidi tüürima töö ja koostöö niikaugele, et sünniks filmivõteteks kõlblik materjal. Ja peatoimetaja oli oma ameti poolest osalt kui Tallinnfilmi peaprodutsent.
Remmelga peatoimetaja kohal välja vahetanud Enn Rekkori filmimõistmine oli märksa moodsam, trenditeadlikum. Koos Rekkoriga tuli Tallinnfilmi põlvkonnavahetus, tulid Peeter Simm, Peeter Urbla, Olav Neuland, Mark Soosaar. Rekkori otsustele ja taganttõukamistele peame olema tänulikud selle eest, et filmiklassika sarjas on sellised teosed nagu „Ideaalmaastik”, „Jõulud Vigalas” ja „Tuulte pesa”.
Ent Rekkori tulekuga kaasnes ka mõningane kadu. Kes vaatab dokumente, mis peegeldavad Tallinnfilmi asjaajamist, koosolekuid ja tootmiskultuuri, võib märgata, et Remmelga aeg oli avatum ja demokraatlikum. Inimesed said mingil määral suu puhtaks rääkida – oli selge, kuidas otsused sündisid. Raske on kindlaks teha, kui palju sõltus see isikutest ja kui palju ajastu survest, kuid Remmelga-ajale järgnevat perioodi ilmestasid intriigid ja suletud kabinetid.
Remmelga aeg sai Tallinnfilmis otsa 1976. aastal. Lõpuossa jäi ka üsna suuri ebaõnnestumisi. Kaks neist olid sellised, millega Remmelgas jäi seotuks ka kui stsenarist – nimelt kirjutas ta tükikesi filmide „Punane viiul” ja „Verekivi” käsikirjadesse. Kui kunagi peaks välja antama plaadisari Tallinnfilmi ebaõnnestumistest, mis on aastate settides siiski mingi väärtuse omandanud, siis oleks „Verekivi” üks selle sarja tugev kandidaat. Kinnituseks olgu kas või filmist pärit alati aktuaalne lause „Seakari, aga mitte Tallinna raad”, mida rüütlihärrad ekraanil südamepõhjast ütlevad.
FILMISARI
Mis ja millal?
Tellida saab kogu sarja korraga või viiest filmist koosnevate komplektidena aadressilt www.epl.ee/eestifilm
1. filmikomplekt
1 „Viimne reliikvia” (1969), režissöör Grigori Kromanov, ilmub 21.04
2 „Kevade” (1970), Arvo Kruusement, 28.04
3 „Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), Grigori Kromanov, 05.05
4 „Need vanad armastuskirjad” (1992), Mati Põldre, 12.05
5 „Mäeküla piimamees” (1965), Leida
Laius, 19.05
2. filmikomplekt
6 „Ideaalmaastik” (1981), Peeter Simm, 26.05
7 „Nukitsamees” (1981), Helle Karis-Murdmaa, 02.06
8 „Inimene, keda polnud” (1989), Peeter Simm, 09.06
9 „Vallatud kurvid” (1959), Julius Kun, Kaljo Kiisk, 16.06
10 „Karu süda” (2001), Arvo Iho, 23.06
3. filmikomplekt
11 „Siin me oleme” (1979), Sulev Nõmmik, 30.06
12 „Tants aurukatla ümber” (1987), Peeter Simm, 07.07
13 „Noored kotkad” (1927), Theodor Luts, 14.07
14 „Nipernaadi” (1983), Kaljo Kiisk, 21.07
15 „Suvi” (1976), Arvo Kruusement, 28.07
4. filmikomplekt
16 „Keskpäevane praam” (1967), Kaljo Kiisk, 04.08
17 „Ukuaru” (1973), Leida Laius, 11.08
18 „Valgus Koordis” (1951), Herbert Rappaport, 18.08
19 „Hullumeelsus” (1968), Kaljo Kiisk, 25.08
20 „Tulivesi” (1994), Hardi Volmer, 01.09
5. filmikomplekt
21 „Georgica” (1998), Sulev Keedus, 08.09
22 „Kõrboja peremees” (1979), Leida Laius, 15.09
23 „Sügisball” (2007), Veiko Õunpuu, 22.09
24 „Mehed ei nuta” (1968), Sulev Nõmmik, 29.09
25 „Inimesed sõdurisinelis” (1968), Jüri Müür, 06.10
6. filmikomplekt
26 „Arabella, mereröövli tütar” (1983), Peeter Simm, 13.10
27 „Naerata ometi” (1985), Leida Laius, Arvo Iho, 20.10
28 „Jõulud Vigalas” (1981), Mark Soosaar, 27.10
29 „Tuulte pesa” (1979), Olav Neuland, 03.11
30 „Nimed marmortahvlil” (2002), Elmo Nüganen, 10.11
Eesti filmklassika sarja 30 teost moodustavad vaid väikese osa filmidest, mis on Eestis läbi aegade loodud.
Pidev mängufilmitootmine algas Eestis 1955. aastal, kui hiljem Tallinnfilmiks saanud Tallinna kinokroonikastuudio nimetati ümber Tallinna kunstiliste ja kroonikafilmide stuudioks ning tehti esimene oma jõududega valminud teos „Jahid merel”. Õie Orav on koostanud kahte paksu köitesse mahutatud Tallinnfilmi mängufilmide filmograafia. Seal on andmeid umbes poolteisesaja teose kohta, mis valmisid aastail 1947–1991. Peale Tallinnfilmi tehti mängufilme ka Eesti Telefilmis.
Mängufilme on enam-vähem järjekindlalt loodud ka pärast Eesti taasiseseisvumist, neid loetlevad kaks Eesti Filmi Sihtasutuse abiga välja antud filmograafiaraamatut. Esimeses on kirjas 1991.–1999. aasta ja teises 2000.–2006. aasta teosed. Paarikümne aastaga on valminud umbes poolsada teost, arv sõltub liigitamise meetodist: kas mängufilmide hulka arvatakse ka pikad animafilmid ja dokumentaalse sisuga teosed.
Hoopis keeruline on sõjaeelse loomingu arvestus. Kas Johannes Pääsukese esimene maarahva oma mängufilm „Karujaht Pärnumaal” oma 11 minuti ja 15 sekundiga annab kokku täispika mängufilmi mõõdu? Raske on liigitada ka teisi tummfilme, millel alati ei ole sama palju pikkust kui tänapäeva tavapärastel mängufilmidel. Pealegi on sõjaeelse aja filmipärand säilinud lünklikult, üht-teist on puudu ka „Noorte kotkaste” filmist.
Pikkadest mängufilmidest saabki sellepärast rääkida vaid umbkaudu ja üldiselt nimetatakse teoste arvuks umbes 250, millest 30 parimat pannakse nüüd DVD-plaadile.
Filmiklassika saab DVD-dele tehniliselt parimal moel
Filmiklassika sarja esimese filmiga „Viimne reliikvia” on tehnilises mõttes kõik hästi. See teos oli esimene, mis tegi kümme aastat tagasi läbi digitaalse uuenduskuuri, sai endale kirjad ja värvid ning vabanes kriimudest ja kahjustustest.
Nimelt otsustati 2000. aastal alustada Eesti filmide taastamisprogrammi, mille puhul skaneeritakse filmi negatiiv või paremini säilinud positiiv uuesti ning püütakse film arvutis moodsate tehniliste vahenditega parimasse tehnilisse seisu viia. Sellisesse, milline ta oli valmimishetkel. Või isegi paremasse.
Nimelt filmiti Nõukogude ajal kodumaisele filmilindile, mille värvide jäädvustamise võimalus oli piiratud, nii et taastatud filmivariant võib tulla originaalist isegi kirkam ja selgem. Parandatakse ka filmi helirida.
„Viimne reliikvia” sai uuel, kohendatud kujul valmis 2002. aastal ja linastus uuesti sama aasta 15. märtsil Tallinnas. Esilinastusel said seejuures kokku paljud veel elus olevad filmi loojad, nende hulgas filmi toimetaja Lennart Meri.
Niimoodi on taastatud õige mitu klassikasse kuuluvat linateost. See on väga kulukas. Kõigepealt tuleb Moskva-lähedasest filmiarhiivist, kus hoitakse Tallinnfilmi teoste negatiive, lunastada algmaterjal. Ka taastamistöö ise on mahukas, heade oskustega asjatundjatel tuleb kallite masinate taga veeta õige suur ports töötunde. Sellepärast ongi raha poolest võimalik taastada aastas parimal juhul vaid paar filmi.
Taastatud ka sarja vanim
Sari algab selles mõttes väga lootusrikkalt, sest ka „Viimsele reliikviale” järgnevad teosed „Kevade” ja „Hukkunud Alpinisti hotell” on niisamuti digitaalselt korda tehtud. Taastatud on ka sarja kõige vanem teos – Theodor Lutsu „Noored kotkad”. Klassikasarja kuulub ka teos, mille taastamine jõuab lõpule tänavuse aastanumbri sees – Leida Laiuse ja Arvo Iho „Naerata ometi”.
