Lembit Ulfsak, Eesti tõeline filmistaar

 (29)

LEMBIT ULFSAK
Lembit UlfsakFoto: ALDO LUUD, Õhtuleht

Eile lahkus 69-aastaselt üks Eesti tuntumaid näitlejaid Lembit Ulfsak, kes sai maitsta Nõukogude Liidu filmitähe staatust ja puudutada Hollywoodi, aga kõige enam liigutada ikka Eesti publikut.

Lembit Ulfsakit, armastatud näitlejat ja lavastajat, on peetud üheks Eesti parimaks filminäitlejaks. See muidugi ei tähenda, et tema teatrirollid oleksid kuidagi vähem olulised. Ise nimetas ta ennast ikka pigem teatrisõduriks, olgugi et paljude jaoks oli Ulfsak eeskätt filmistaar. Kui seda sõna Eesti mastaabis üldse kasutada saab, siis Ulfsaki kohta käib see kindlasti.

Ulfsakit on korduvalt tunnustatud näitlejapreemiaga, veel tänavugi pälvis ta riikliku kultuuri elutööpreemia kui Eesti kõige väljapaistvama ja riigipiire ületava filmikarjääriga näitleja, kelle rollid „Ukuaru” Akslist „Mandariinide” Ivoni moodustavad ereda ja tunnustust vääriva galerii.

Lembit Ulfsak (4. juuli 1947 – 22. märts 2017) Foto: Priit Simson
Samal teemal:

Lembit Ulfsaki tõi näitlema hiljuti lahkunud teatrimees Kalju Komissarov. „See oli veel keskkooli ajal, kui kadunud Leo Kalmet hakkas Tammsaare rahvateatris lavastama „Oliver Twisti” ja otsiti nimiosatäitjat ja mul tuli meelde, et minu õe klassivend Lembit Ulfsak on just midagi taolist, mis sinna ilmselt sobib,” rääkis Komissarov 1986. aastal ETV sarjas „Filminäitleja”. „Mul on hästi meeles, kui pärast esietendust Lembit ütles, et ta ei oleks elus uskunud, et see kõik nii raske on, et see on viimane kord elus – tema rohkem ei mängi. Mis sellest saanud on, seda te teate.”

Teater. Muusika. Kino peatoimetaja ja teatrikriitiku Madis Kolgi sõnul on Lembit Ulfsaki panus meie teatri- ja filmiellu ülisuur ja žanriülene, ulatudes 1960-ndate teatriuuenduse manifestist „Ühte laulu tahaks laulda” lastelavastuste ja komöödiateni. „Lisaks oma paljudele andelaadi eripäradele oli tal ka väga spetsiifiline koomiline närv,” märkis Kolk. Vahepeal olevat lausa tundunud, et Ulfsakit ekspluateeritigi koomilistes rollides liiga palju. „Oodanuks, et nii tundlik näitleja saab teatrilaval rohkem eriilmelist tööd. Siiski ei olnud see mingi ampluaa ärakasutamine või lavastajate mõttelaiskus – või kui oligi, siis suutis Ulfsak oma ülesande alati suuremaks mängida. Selle kaudu tuli tema rollidesse alati mingi soe, sügav ja läbinägelik inimlikkus, kehastas ta siis „Päikesepoiste” Al Lewist või „Vendade Karamazovite” staarets Zossimat,” ütles Kolk.

„Ukuarus” Elle Kulliga Foto: EPL-i arhiiv

PÖFF-i peakorraldaja Tiina Lokk, kes oli Ulfsaki lavastatud mängufilmi „Keskea rõõmud” toimetaja, tõdes, et tema puhul oli tegemist ühega neist inimestest, kes lahkudes viib kaasa nii suure tüki, et seejärel on raske midagi öelda. „Ta oli läbi aegade üks Eesti suuremaid teatri- ja filminäitlejaid. Poleks olnud toona piire, oleks ta võinud vabalt astuda oma aja maailma suurimate filmistaaride kõrvale,” ütles Lokk. Ta meenutas, et nõukogude ajal oli Ulfsak staar kogu NSV Liidus, teda teati kõikjal – nii lihtrahva kui ka professionaalide hulgas. Tema Thijl Ulenspiegel on surematu.

Loki sõnul oli Ulfsakil peale näitlemise potentsiaali saada ka väga heaks filmirežissööriks. Eriti ilmnes see siis, kui ta pidi „Keskea rõõmude” võtetel astuma peaosatäitja kohalt haigestunud režissööri Valentin Kuigi asemele. „Lembitul oli täiesti eriline huumorisoon, stsenaarium sobis talle. Ta oskas teha näitlejaga tööd, lavastada väga häid misanstseene ja tal oli filmitunnetust. Ta oli multitalent. Samas oli Lembit Ulfsak väga tagasihoidlik inimene, ta ei tundnud ennast vist režissöörina hästi. Siiski on kahju, et ta siin edasi ei läinud,” ütles Lokk.

"Tuulevaikus" Foto: EPL-i arhiiv

Igas rollis sünnid uuesti

Loomingu kohta on Ulfsak ise öelnud, et igas rollis justkui sünnid uuesti. „Tihtipeale arvatakse... Nimetame teda siis uhke sõnaga „looming”, et see on lineaarne. Sündisid, hakkasid loomingut tegema ja surid, eelmine päev veel tegid loomingut. Meie elukutse juures tegelikult igas eas sünnid uuesti. Isegi kui mängid sama osa kolmekümneselt, viiekümneselt, seitsmekümneselt... Mõttelaad on teine, kehakeel on teine,” lausus Ulfsak mullu Margus Mikomäele antud intervjuus.

Samas interjuus oli juttu ka andekusest ja eeskujudest ning Ulfsak ütles, et ta ei pea otsima eeskujusid just teiste näitlejate seast. „Kui Ain Lutsepp oleks mulle eeskuju, siis peaksin kuidagimoodi hakkama andekaks. Talle on kulbiga antud, mulle lusikaga. Andekaks ei saa hakata. Kui mult küsida, kes on minu eeskuju, siis ma pakun, et see, kellega oli koos mõnus viina võtta ja kes ei jäänud lääbakile,” rääkis Ulfsak. Ometi oli selles lusikas väga palju, kui mitte lausa põhjatult võimet nii teleri ees, kinosaalis kui ka teatrilaval publikut liigutada.

Urmas Kibuspuu ja Lembit Ulfsak filmivõtetel 1970-ndate lõpus või 1980-ndate alguses Foto: Rahvusarhiiv

Õppimist ei lõpetanud Ulfsak enda sõnul kunagi. „Vaatan noori näitlejaid, imestan ja õpin, jätan meelde. Väga pean kiitma oma poega Juhan Ulfsakit, kes töötas meie teatris. Tõi tüki välja. Ma ei oska tulemusest rääkida, ise mängin seal, aga mind hämmastas, kui resultatiivselt ta näitlejatega töötas,” ütles Ulfsak. Isa ja poeg Ulfsakid sattusid koos lavale päris mitu korda – näiteks Von Krahli teatri 2007. aasta lavastuses „Kajakad”.

Anneli Saro meenutab raamatus „101 Eesti teatrisündmust”, kuidas „Kajakad” tõi Krahli näitetrupi kokku oma vanematega, nii et laval kohtusid noored vihased lapsed ja nende kunstimeistritest vanemad. „Peategelast, kunstnikuambitsioonidega noorkirjanik Treplevit mängis Juhan Ulfsak. Tema ema tähtnäitlejanna Arkadinat esitas Juhani isa Lembit Ulfsak, kes oli oma elurollid teinud Vene filmides, saavutades Nõukogude Liidus rahvusvahelise staari kuulsuse. See tunnustus ei tulnud juhuslikult. Kui Lembit Ulfsak ilmus lavale kleidis, mustades põlvikutes ja meestekingades, siis mõjus see esmapilgul travestiana, kuid mitte kaua, sest ta mängu täpsus ja nüansirikkus veensid peagi, et tegemist on siiski naistegelasega – maneerliku primadonnaga,” kirjutab Saro (lk 198).

Mosfilmi filmis „Legend Ulenspiegelist” (1976) kehastas Lembit Ulfsak nimiosalist. kaader filmist

Lõpuks jõudis rahvateatrist alustanud, Eestis ja NSV Liidus staariks saanud näitleja Hollywoodigi. „Viimane eredam roll oli „Mandariinid”. Oscarite jagajad tundsid toona kahetsust, et miks ei esitatud teda kandideerima ka parima meespeaosatäitja kategoorias,” ütleb Tiina Lokk.

Ulfsakilt uuriti Hollywoodis, kas ka suurstuudiod on tema uksele koputanud. Oma vanusele viidates vastas ta, et film on ikka noorte inimeste töö. Küsimuse peale, kas ta tunneb end vanana, kinnitas Ulfsak, et ei tahtvatki end noorena tunda. „Nagu ütles geniaalne vene kirjanik Sergei Mihhalkov: kõik aastaajad on ilusad.”

Lembit Ulfsak kuulutati 2012. aastal sajandi filminäitlejaks Foto: Aldo Luud/Õhtuleht
Aastaid mängis Ulfsak "Õnne 13-s" linnapea Uku Palmi tegelaskuju. Foto: Indrek Mänd/ERR


Ulfsak sai „Mandariinidega” osa ka Hollywoodi glamuurist. Foto: AFP/SCANPIX
1972. aastal tegutsenud ansambel Amor Trio: Tõnis Rätsep, Lembit Ulfsak ja Juhan Viiding Foto: Valdur-Peeter Vahi/rahvusarhiiv


Ruuge Tüüp mängufilmis „Arabella, mereröövli tütar” Foto: Viktor Mendunen/rahvusarhiiv
Kingime koos kõigile Eesti vähihaigetele võimaluse elada!
Annetama

Proovi nüüd ja ainult nüüd! Eesti Päevalehe sünnipäevanädala pakkumine: 4 nädalat vaid 7 euroga! Proovi ja Sa ei kahetse »

172 000€
Tallinn, Korter
185 000€
Rae vald, Majaosa
125 000€
Raasiku vald, Majaosa
56 000€
Viimsi vald, Korter
107 000€
Jõelähtme vald, Korter
Otse omanikult!
116 900€
Tallinn, Korter
90 000€
Tallinn, Korter
243 000€
Tallinn, Majaosa
72 500€
Tallinn, Korter
126 500€
Tallinn, Korter
Otse omanikult!

269 900€
Tallinn, Korter
169 900€
Tallinn, Korter
169 900€
Tallinn, Korter
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare