Lenna Kuurmaa: tuleb endale võimalus anda


Lenna Kuurmaa: tuleb endale võimalus anda
Terje Lepp

Pärast Vanilla Ninja naasmist Saksamaalt on Lenna Kuurmaa kolmikust ainuke, kes on ennekõike lauljana lavale püsima jäänud. Tänavu Viljandi folgipeol end täiesti teisest küljest näidanud Lenna jaoks on viimased kolm aastat olnud eneseotsingu aeg. Kas toorik, millele kirjutada esimene sooloplaat, on juba leitud?

— Sellest möödub septembris kolm aastat, kui te bändiga Saksamaalt tagasi tulite. Nüüdseks oled sa bändist ainuke, kes on muusika tegemise juurde pidama jäänud. Miks nii?

— Sest see on kõige loogilisem üldse. Vähemalt minu enda silmis. Alustasin muusikaga kaheaastaselt ja loodan, et ma ei pea kunagi lõpetama. Kuni on ideid, mida realiseerida, senikaua tahan muusika juurde jääda. See on ikkagi minu kirg ja armastus number üks.

— Ideid, ütled. Kas senised ideed on realiseerunud nii, nagu sa oled seda vaimusilmas ette kujutanud?

— Hmm… Ma arvan, et pigem just viimase kolme aasta areng ja… Täiesti üllatavaid asju on tulnud tee peal ette. Ma usaldan sisetunnet ja üritan südant järgida, kui otsustan, mida edasi teha.

Ei tahtnud kohe pärast bändi sooloplaati teha (kuigi see idee hakkab nüüd vaikselt vormi võtma). Selle asemel on viimase paari aasta jooksul olnud huvitavaid asju, nagu teater, mis on mind n-ö leidnud. Film ja sellised asjad. Ma poleks osanud neid ette näha. Huvi teatri, näitlemise ja filmi vastu on mul alati olnud. Aga et mulle niisugused võimalused avanevad, seda ma poleks arvanud. Mul on superhea meel, et lasin end viimased kolm aastat tuulel puhuda. Üritasin märke jälgida.

Samal teemal:

— Kompromiss on sulle tuttav?

— Ma ei mäleta, et oleks mingeid hulle kompromisse olnud. Oli üks asi, sai läbi. Siis tuli järgmine asi. Väga suuri ja raskeid valikuid – kaks asja samal ajal, et võta üks ja jäta teine – pole olnud. Kõik on arenenud väga loogiliselt ja omasoodu. Saatuse tahtel, ma arvan.

— „…saatus naerdes homse toob…”?

— Jah. Toob-toob. Ma loodan.

— Sooloplaat. Sa pole kiirustanud?

— Ei ole kiirustanud. Sellega on selline lugu, et ma ei oleks arvanud, et eneseleidmine on nõnda raske. Ma ei saa teha asju, kui ma ei tea, mida ma teha tahan. See mina pole ka praegu veel täiesti välja kujunenud. Küll hakkab ta mingeid vorme võtma ja on mingid kindlamad suunad ja…

Nüüd julgen esimese plaadi vaikselt valmis teha. Aga ikkagi ma ei kiirusta. Annan endale ja teistele aega, et me kõik oleks tulemusega rahul. Mingit kuupäeva peale rassimist, et anname välja, olgu mis on, ma kindlasti ei taha. Niikuinii on mitmeid aastaid oodatud – mis see siis ikka pool aastat (või kaua iganes see võib võtta) veel oodata pole.

Ma arvan, et selle esimese albumi puhul – ma ei oska seda veel kokku võtta – pole otsustatud, mis läheb, kuidas jääb. Siiski arvan, et see pole selline, et ma teen selle ära ja see ongi nüüd Lenna. Arvan, et olen kameeleon: tunnen end hästi mitmetes stiilides ja olukordades, mulle meeldib katsetada. Ma ei taha, et kogu plaat oleks ühe puuga löödud. Pigem olen katsetaja ja proovija ja enda jaoks asja huvitavaks tegija. Arvan, et sellele plaadile tuleb nii mõndagi huvitavat.

— Kui see saladus pole, siis kellega sa plaati teed?

— Praegu üritan vaikselt ise teha. Koostööd teen plaadi asjus Martin Kuudiga (Slide-Fifty, Recycle Bin – toim.). Oleme temaga teinud viimased lood. Filmi jaoks laulu „Saatus naerdes homse toob” ja siis „Loomeinimesed”. Plaanis on väljamaale sõita, et lugusid juurde kirjutada. Ma rohkem nimesid välja ei tooks. On teisigi koostöömõtteid. Terve plaat ei tule üksnes minu ja Martini koostöös.

— Kui nõudlik oled selle suhtes, mida sulle kirjutatakse? Mille järgi enda lood ära tunned?

— Eks see on mingi kuklatunne. Kuulad ja tunned, et see on nii minulik. Mul pole olnud nii, et keegi on nimme mulle kirjutanud. Oleme pigem Martiniga ideid vahetanud, vaikselt teinud ja teineteist täiendanud. Meil klapib hästi. Ma tahaks endast ikka palju sinna plaati panna. Muidugi võiks ma lasta ükskõik kellel Eestis endale kirjutada, aga see pole see. Voh, see ongi see, mida ma tahan plaadiga teha – otsida ennast. Mitte natuke, vaid leida ennast nii palju kui võimalik, leida ennast just praeguses ajahetkes. See pole kindlasti jääv. Aga tol hetkel on see aus.

— Oled sa üles leidnud need asjad, mida edaspidi ei tee?

Loe veel

— Mõtlen… Kas on mõni kindel asi, mida ma ei tee? Hm… Loodan, et ma kusagil lolli ei mängi. See oli naljaga pooleks. Valesid otsuseid ei taha teha.

Rohkem selliseid asju pole. Olen just viimastel aastatel hästi mitmekülgseid asju teinud. Vaimustun ja huvitun üsna kergesti ning mind köidavad paljud asjad. Ma ei julgeks lubada, et kui võimalus avaneks, siis ma ei prooviks kokaametit. Ma arvan, et prooviks küll.

— Aga proovime niipidi: kui tõenäoline tundub, et sa loobud neljakümneselt laulmisest ja hakkad ainult näitlejaks?

— Ei! Ma arvan – ma pole muidugi mõelnud, kui tõenäoline see pakkumine on –, et laulmisest ei loobu ma kohe kindlasti. Pigem on mul hea meel ja ma loodan, et mulle avaneb edaspidigi uusi võimalusi näidelda.

Käisin Ameerikas näitlemist õppimas. See tundus huvitav ja on ikka veel huvitav. Aga selle reisiga said mingid asjad selgeks. Tegelikult ihkab hing lavale pigem lauljana. See on asi, mida ma ei taha jätta, see on selge.

— Mikrofon kaitseb sind laval?

— Jaa. Olen harjunud.

— Oled laulnud päris palju üldrahvalikult armastatud lugusid. Kas või lemmiklaulusaates. Neid laule teatakse, kõigil on neist oma ettekujutus, mis justkui seab lauljale piirid. Kuidas laulda Valgre enda omaks? Kui palju publik sind su tegemistes kohustab?

— Tulles tagasi plaadi juurde – pigem tahaksin anda välja midagi sellist, mida mult ei oodata. Tavaliselt kipun selliseid otsuseid tegema, mis pole publiku silmis loogilised. Oleks ju võinud teha plaadi, aga läksin hoopis teatrisse näitlema. Tunnen, et ma pigem proovin üllatada ja teha asju, mida ei oodata.

Ma ei loe enam ajalehti ja olen end üleüldse massimanipulatsioonist eemale tõmmanud, tiksun oma rütmis. Ma väga ei huvitugi. Muidugi tahab igaüks, et teda tunnustataks, et tema tegemised läheksid kellelegi korda, aga kui asja hingega teha ja tõsiselt võtta, siis läheb see ikka kellelegi hinge. Uskuda, uskuda kõigesse sellesse, mida teed – siis ei saa olla muud võimalust.

Aga laulda Valgre enda omaks? Mul oli suvel kontsert Valgre festivalil. Olin seal juba teist aastat. Ma ei muretseks selle pärast. Kui rahvas tuleb kuulama Valgret, siis nad teavad ette, mida nad saavad. Arutasime ka muusikutega lava taga, et siin pole millegagi üllatada. Kas ongi vaja teha sellest mingi tohutu tõlgendus? Publik tahab kuulda ikkagi tuttavat lugu. Ma ei vaeva sellega oma pead. Pigem laulan hingestatult laulu, ja niipalju mind seal ikka on, et see ei kõla samamoodi kui kellegi teise lauldu.

Olin „Periklese” esietenduse järel väga närvis, see oli võõras maailm ja ma ei teadnud, mida oodata. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo (lavastajad – toim) sõnum oli, et kui ma siirust ei kaota, siis ongi kõik hästi.

— Mitmenda võttega sa stuudios linti lauldes rahule jääd?

— Vahel juba esimesega. Oleneb, mis tujus ma olen ja kas lindistaja sai õigel ajal nupule vajutatud. Tavaliselt läheb mul üsna kähku, pikki tunde pole seal veetnud. Ongi lihtsam, kui tunned sõnumit läbi ja lõhki ja annad seda edasi. Nii on lihtsam, kui püüda sõnum kunstlikult tekitada.

— Su kohta võib öelda Eesti popi ja roki hea tüdruk.

— Hehee!

— Kas tahaksid mõnikord paha tüdruk olla? Artistina.

— Ei taha. Paha tüdruk ei taha. Eriti mitte just artistina. Ma ei tunne, et oleksin meelega hea tüdruk, see ongi mu olemus, ma olengi selline. Ma pole midagi välja mõelnud, et kuidas laval olla ja kuidas see teistele võiks näida.

Kahe sõnaga kokku võttes: ju siis nii on, kui sulle nii näib. Teadlikult pole ma midagi üritanud. Need valikud kasvavad enda seest. Loogiliselt.

Aga kui mina olen popi ja roki hea tüdruk, kes siis Birgit Õigemeel on?

— Tema ei kvalifitseeru, tema kuvand on juba sealpool pilvi. Tiibade ja oreooliga.

— Hihii! Okei. Mida sa mõtled?

— Järgmist küsimust. Kas küsin kohe Zetode kohta või ootan veidi?

— Küsi-küsi! Selle suve üks ägedamaid asju. Küsi, ma hakkan juba patrama.

— Aga palun!

— Folgi korraldajatelt tuli mulle e-kiri, et nad ootavad mind folgile, ükskõik mis vormis. Kuna mul folkkava pole ja ma pole ka etnomuusikaga lähedalt kokku puutunud, hakkasime kirju vahetama. Ma olen alati tahtnud minna folgile ja mitte seal läbi kukkuda. Korraldajad saatsid mulle valiku artiste, kellega võiksin koostööd teha. Pakuti Zetosid, paar muusikut oli veel. Zetod tundusid mulle ja korraldajatele kõige huvitavam-sobivam variant, naelapea pihta. Anti kontakt.

Jalmar (Zetode laulja-kitarrist-karmoškamängija Jalmar Vabrana – toim.) saatis lood, alguses sõnad. Läks kaua aega, et kõik kokku saada. Aga lõpptulemus oli vägev. Ma ei osanud midagi oodata, kuidas kõik võiks olla ja kui palju inimesi meid kuulama tuleks. Aga seal oli tohutu mäss, tohutu menu. Inimesed olid veel kontserdi ajal piletijärjekorras.

Ja õnneks – ptüi-ptüi-ptüi! – sain sellele esinemisele soosivat vastukaja. Nii kontserdil olnutelt kui ka internetist kuulanutelt.

Olen tervest sellest festivalist vaimustuses. See oli minu jaoks selle suve kõige erilisem ja säravam mälestus.

— Sul polegi folgikava? Mitu kava sul on? Mitu formaati ära täidad?

— Eks olen pidanud vaikselt laiendama. Kogu aeg küsitakse ja tahetakse. Tegin kusagil Valgret džässi, bossa ja salsa võtmes, sest mulle meeldib – nüüd küsitakse džässilikku kava. Aga ega ma kõiki pakkumisi vastu võta. Paljud asjad ei paku pinget. Miks õppida midagi ära vaid üheks kontserdiks? Pigem panustaks energia plaaditegemisse.

Pakkumisi on, aga püüan vältida selliseid, kus tahetakse, et ma lihtsalt laulaks. Ükskõik mida. Ma olen seda ka teinud, sest need on olnud toredad üritused, aga ma jätaks selle nüüd pigem kõrvale, pühenduks ja keskenduks, sest ma tunnen, et mu sees tahab miski kõike teha ja olla ja leida ja selle plaadi valmis saada.

— Sul oli folgipeol hirm läbikukkumise ees?

— Ma ei ütle, et ma hullult kartsin, aga lihtsalt… Folgil on nii spetsiifiline publik. Ja minu jaoks on juba setu keel täiesti võõras. Oli palju nüansse, millega tuli olla ettevaatlik, et mitte põruda. Aga kui võtad tõsiselt ette ja annad endast parima, siis pole lõpuks põhjust mu peale ka pahandada, sest see pole ju mu tavaline olek. Natuke mõtlesime poistega koos seda asja. Et publik ei reageeriks: issand jumal, miks see nüüd tuli siia sellist asja laulma?! Läks vastupidi! Sain kiita, et rahvariietes olin. Kaifisin folgi lava täiega.

— Õllesummerile edaspidi ei lähekski?

— Just. Ma oleks juba sel aastal vahele jätnud, aga polnud võimalik. Kuna Violina lugu „Sellel ööl” oli kuum suvehitt, pidin selle ära laulma.

Folgil tekkis mul huvi etno- ja pärimusmuusika vastu. Lähen jaanuaris Indiasse. Kaheks kuuks. Mul on kavas osaleda programmis, kus saan õppida folktantsu ja sealseid pille (sitar ja löökpillid). Kunagi prooviks neid oma loomingus kasutada.

Folk avas mulle suure akna. Väike pöördepunkt. Mulle meeldivad need äratundmishetked, et kõik hakkab minema uue hooga. Viuh! Uus tõuge, uus energia. Maailm teeb kolmsada kuuskümmend kraadi – viuh! – ja siis läheb edasi.

— Kumb on parem: kas 20 000 kiljuvat saksa last või laulupidu?

— Laulupidu. Kindlasti. Aga 20 000 saksa last on ka päris hea. Kiljuvat.

Ma olen viimasel ajal… Miski on pannud mõtlema, et kuidas oli – et ise mäletaks, kus oled käinud ja mida läbi elanud, et kuhugi jõuda. Unustad ju ära. Tegelikult oli ikka vägev. Kui ise tegid ja olid selle sees, siis nagu ei teadvustanudki. See oli nii loomulik, et istud iga päev lennukisse, sõidad sinna ja siis on jälle 20 000 last ja siis on neid 40 000 ja nii edasi. Telesaated ja intervjuud. See oli nii tavaline. Nüüd mõtlen, et issand, see oli nii kreisi. Äge! Ma ei vahetaks seda millegi vastu.

— Mis Vanilla Ninjat siiani koos hoiab?

— Ma arvan, et… igatsus ja armastus koos muusikat teha. Oleme mõelnud küll, et teeks uue plaadi ja areneks edasi. Samas tundub, et kõige õigem on praegu, et igaüks nokitseb oma asjade kallal. Võib-olla siis, kui meil kümme aastat täis saab, teeme midagi suuremat ja näitame end rohkem koos.

See ei tähenda, et me laiali läheme. Huvipakkuvad ja tegemist väärt projektid võtame ikka ette. Aga uusi lugusid praegu plaanis ei ole ja kõik on sellega rahul. Pole nii, et üks tahaks hullult teha ja… Ongi selline rahulik aeg ja kõigil on aega oma asjadega tegeleda.

— Sinu esimene mälestus popmuusikast?

— Minu esimene mälestus on loost „Lambada”. See oli täiesti hullumeelne, käskisin isal kogu aeg kassetti tagasi kerida ja tantsisin mööda koridori ringi.

— Sa ise oled paljudele esimene kokkupuude popmuusikaga, kas teadvustad seda?

— Polegi nii mõelnud. Mis seal ikka… püüan olla aus.

— Kas popmuusikul peab olema vastutus selle eest, mida ta teeb?

— Ma arvan, et nii ei saa mõelda. Sa teed seda, mille puhul tunned, et pead tegema. Ja sa ei mõtle üldse selle peale, kuidas see kedagi mõjutab. Loodad ainult, et mõjub hästi. Sa ka ju oma tööd tehes… või mõtled?

— Eesti muusikat arvustades olen tihti päris tõsiselt mõelnud.

— Appi! Sa arvustad varsti ju minu plaati ka. (Naerab.)

— Ei pruugi. Aga kuidas sina muusikat avastad, mis sind konksu otsa võtab?

— See peab olema mingi tunne. Mingi kitarrikäik või asi tekitab tunde: ai, kui hea see on. Ma ei oska sõnastada. On mingi nootide jada, mis tekitab selle issand-kui-hea-tunde. Eks ma internetist avastan kõige rohkem. Lehti väga ei loe ja telerit pole ka paar kuud käima pannud. Sõbrad saadavad Youtube’i linke. Aga ma ei otsi iga päev uusi bände. Tulevad nagu tulevad. Palju ma ikka muusikat kuulan. Kui kogu aeg oled muusika sees, on kodus hea olla vaikuses.

— Kas võin järgmise küsimusega Robi (Lenna kaasa, kitarrist Robert Vaigla) mängu tuua?

— Noo…

— Teil on muusikainimestena eri taustsüsteemid. Tema on metal-bändist välja kasvanud, sina alustasid popiga, tema on sinna hiljem liikunud. Palju teie taustsüsteemid teineteist täiendavad?

— Ma arvan, et iga kooslus täiendab üksteist. Ühel on ühed teadmised, teisel teised.

Nüüd ongi nii, et tema teeb täispoppi ja mina – kuigi mu muusika läheb popi alla – katsetan plaadil elektroasja. Kuigi meil oli plaanis teha ka väga huvitavate Eesti muusikutega koos üks karmim bänd. Naljakas, et praegu on rollid peaaegu vahetunud (mina metal’it ei tee, kuid tema teeb oma Recycle Bini ikka edasi).

— Oled iseenda mänedžer?

— Jah. Praegu küll. Ma olen niimoodi hakkama saanud. Muusikaringkond on nii väike, kõigil on numbrid olemas, ja kui pole, siis saab küsida. Kuidagi lihtsam on, et helistatakse otse mulle. Mul on oma graafiku üle kontroll.

— Kas see on su kiiks, et pead ise oma asju ajama?

— Mul pole mänedžeri järele vajadust. Ma saan hakkama. Kui ma kunagi tunnen, et ei jõua oma asju ajada ja midagi jääb selle pärast tegemata, siis tuleb loomulikult lahendus leida. Aga kui ma siin vaikselt oma asju ajan ja mingeid probleeme pole, siis ei näe ma vajadust kedagi appi paluda.

Plaadi juurde võib-olla küll. Promod ja asjad, seal on vaja inimest, kes seda jagab. Tänapäeval on nii, et ostad teenust, mitte ei pea tegema kümneaastast lepingut.

— Oled sa üldjoontes sellega rahul, et muusika tegemine on ühekordne? Eluaegseid karjäärilepinguid ju enam ei tehta…

— Kõik asjad, mis on juhtunud minu teel praegusesse punkti, on millekski head olnud, minus midagi uut avanud. Pole asja, mille kohta ma mõtlen, et oleks võinud tegemata jätta. Kui mu ellu tuleb mingi imelik ettenägematu asi, üritan pigem märke jälgida, et miks nii on – järelikult on siit midagi õppida.

Muusiku elu, muusiku karjäär on midagi väärt. See pole ühekordne. Kui sul kujuneb välja „sina kui artist”, siis sa pole ühekordne.

Projektist projekti elada on muidugi keerulisem. Ma olen elanud niimoodi kolm aastat. See aeg oli otsimiseks – mida ma tahan teha. Hästi palju ägedaid asju on olnud, mis on kusagil mingit nuppu vajutanud ja edasi viinud.

— Kas need koostööprojektid on pannud sind inimesi ümber hindama, eelarvamusi murdnud?

— Ma proovin olla eelarvamustest vaba. Ma ei mõtle enda jaoks midagi ette valmis. Ootan, kuni kohtun ja näen. Enamasti on mul olnud supertoredad koostööpartnerid.

Olen aastatega avastanud: kui sul on võimalik teha seda, mida armastad ja millega sa oled tõesti õnnelik, siis vali see tee, mitte mis iganes majanduslikult kindlam, kuid palju nüristavam variant.

— Ometigi on sul ka väikest viisi päevatöö Tallinna laste turvakeskuses.

— On, aga varsti enam ei ole. Tõmban seal otsi kokku. See oli eluetapp. Kui ma sinna läksin, siis tundsin, et tahan midagi täiesti teistsugust, jalad-maa- pea-asja teha. Tundsin, et väljakutset on vaja. Kuna teema on ikkagi südamelähedane, siis ma tegelen sellega edasi. Aga ma tundsin, et see, mida ma sealt asutusest saada ja sinna anda tahtsin – ma tegin selle ära.

Praegu tunnen, kuidas muusikaasjad minus pulbitsevad. Tunnen, et tahaksin nii, et mul poleks muid asju kõrval, et ma saaksin muusikale pühenduda. Täielikult! Kui jääd mõtlema, et äkki ei toimi, teeks kõrvalt mingeid muid asju, siis ei toimigi. Tuleb endale võimalus anda ja siis sünnivad imed.

— Selles mõttes oled sa kõva egoga mutt?

— Hahaa! Olen või?

— Mida arvad?

— Ei, ma ei usu. Sa peaks kellegi teise käest küsima. Ma usun, et ei ole.

Kes ta on?

Lenna Kuurmaa

Laulja

•• Sündinud 26. septembril 1985.

•• Õppinud koolides ja elus.

•• Muusika: 2002. aastast laulab ansamblis Vanilla Ninja. 2006. aastast alates samal ajal ka sooloartist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare