Lennart Meri Eesti enesetunnetusest
Rooma ajaloolane Publius Cornelius Tacitus mainis 1900 aastat tagasi raamatu “Germania” 45. peatükis esmakordselt aestisid ehk eestlasi. 98. aastal kirjeldas Tacitus eesti rahvast, tema kombeid, riietust ja võõrapärast keelt.
“Inimene märgib üles ainult seda, millel on tema meelest piisavalt talletamisväärtust,” järeldas sellest faktist president Lennart Meri eile Eesti esmamainimisele pühendatud seminaril.
1900 aastat hiljem pole Eesti Euroopa juhtriikidele enam kauge ja võõrapärane ääreala, kuigi just nii kirjutati meist suure põnevusega veel kõigest kümmekond aastat tagasi. Ent samas tahaksime olla eurooplastele veel palju olulisemad ja omasemad kui praegu. Selleks on Eesti poliitikas seatud sihiks liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga, Eesti ettevõtted püüavad tõsta oma konkurentsivõimet ühisturul toime tulemiseks ning tudengid omandada euroopalikul tasemel haridust.
Eesti riigipea väitis eile igati õigustatult, et tulevikku saab kujundada ainult tugevale alusmüürile toetudes. Ent president Meri arvates on “Eesti enesetunnetus, mis on ju Eesti ajaloo mõte, küsitava väärtusega”.
Meri hinnangul on eestlastele omane masohhistlik suhe oma minevikku – nutetakse teineteise rinnal, et meie ajalugu on olnud rõõmutu seitsmesaja-aastane orjaöö.
Selle väitega ei saa nõustuda. Müüti seitsmesaja aastast orjaööst kasutasid vahendina oma eesmärkide saavutamiseks ärkamisaegsed tegelased, iseseisvunud riigi juhid ja kultuuritegelased, hiljem koguni nõukogude propagandistid. Kes võtab seda müüti meie kaasaegseist tõsimeeli?
Eesti avalikkuse enamus ja eliit on üle saanud sellestki laulva revolutsiooniga kaasnenud enesetunnetuslikust painest, mis sundis ennast muule maailmale esitlema rõhutatult paljukannatanud väikerahvana. Saatus pole Eestit tõesti hellitanud, kuid karm maailm ei armasta abipalujaid, vaid ise endaga toime tulevaid riike.
Näiteks välispoliitikas pole meie riiklik enesetunnetus enam ammu masohhistlik. Leeduga kõrvutades torkab silma, et leedulased nõuavad välissuhtlemises endale tuge, põhjendades seda kannatusterohke minevikuga. Eesti rõhutab selle asemel edasipüüdlikkust ja edukust, ning ongi suuresti tänu sellele edukam.
Selle asemel, et korrutada: “iga eestlase lemmikroog on teine eestlane”, tasuks välissuhtlemises edu aluseks olnud elujaatav enesetunnetus omaks võtta ka Eestis endas.
