Lennartmeriaana täienes Meri juubeliks albumi ja pooliku elulooga
Tiit Pruuli koostatud raamatuga „Rajaleidja” on kõik selgemast selgem. Esinduslikke pildiraamatuid on alati tarvis ja iseenesest ei ole sellises lähenemises midagi halba. Raamatu tarvis tellitud kirjatükid mahuvad žanrilt mälestuskildude ja essee vahele ning on täiesti asjakohased. Nagu ka need, mis olid juba varem valmis ja läksid nüüd uuesti käiku.
Hoopis huvitavam lugu on aga Tarmo Vahteri kirjutatud raamatuga „Kolmat põlve poliitik”. Vahter on võtnud uurida Meride perekonnaloo ja saavutanud väga hea tulemuse. Alustuseks räägitakse pikemalt presidendi vanaisast Otto Merist, kelle üks eluperiood on seotud poliitikategemisega tsaariaegse Tallinna linnavalitsuses.
Ajaloo käsitlemisel on allikad kõige tähtsamad. Vahter on võrratu allikate avastaja, kes on osanud põimida eri kohtadest avastatud faktikillud kokku haaravaks ja õpetlikuks perekonnalooks. Arhiivides leitu sobitub mälestuste ja varasemast kirjavarast leitud faktoloogiaga. Kui faktidest kasvavad välja vastuolulised versioonid, siis saab lugeja aimu mõlemast. Autoripoolsetes arutlustes pole seejuures tungivat pealekäimist. Vahteri raamatut lugedes jääb tõesti tunne, et kirja on pandud parimad teadmised, milleni autor on pika ja põhjaliku uurimistööga jõudnud. Ja see, et mõnes asjas pole selgust, ei heida autori tööle varju, vaid lisab usaldusväärsust. Elus toimunul ongi kalduvus unustusehõlma kaduda.
Raamat koosneb justkui kahest jaost. Leheküljel 86 jõuab autor Lennart Merist ja tema sugulastest kirjutades viiekümnendatesse aastatesse. Nüüd on läbisegi eri sorti materjal ja autori korrastav, süstematiseeriv ja narratiivi hoidev vägi on kadunud.
Lugu jääb poolikuks
Raamatu teises osas on igasuguste dokumentide faksiimiletrükid, eri ajast pärit fotod ja lõpuosas ports anekdoote. Raamat jätab suuri lünki Lennart Meri raadio- ja filmitöö ning kirjanikutegevuse kajastamisse, mis Nõukogude ajal teadupärast ei olnud sugugi poliitikavabad. Ehk siis Lennart Meri teadliku tegevuse kajastamine on jäänud kaootiliste dokumentide vormi. Küllap tajus Vahter, et endise põhjalikkusega jätkates kaob eesmärk käest, ja raamatus poole pealt tehtud käiguvahetus on olnud sundkäik.
