Eestil on väga pikaajalised meresõidutraditsioonid. Olgu selle näiteks kasvõi aasta 1187, mil ilmselt eesti "mereröövlid" hävitasid Rootsi toonase tähtsaima kaubanduskeskuse Sigtuna või aastad 1803–1806 kui baltisaksa päritolu Adam Johann von Krusenstern juhatas Venemaa esimest ümbermaailmareisi. Või hoopis kuulsaim Eesti meresõitja Ahto Valter, kes tegi kuus reisi üle Atlandi ookeani, ning üritas aastatel 1932 ja 1938 ka ümber maailma purjetada.

Viiekümne aasta pikkune nõukogude okupatsioon lõi küll kiilu Eesti avamerepurjetamise arengusse, kuid nagu märkis välisminister Toomas Hendrik Ilves purjeka ristsetel, on sügisel avastardi saava ümbermaailmareisi näol hea võimalus võita tagasi Eesti kunagist positsiooni mereriigina.

Just sümboolne tähendus on selle sõidu puhul kõige olulisem. Kuigi paljudele meestele on 35 000 meremiili pikkune sõit eluunistus, ei seata eesmärgiks võidu kihutada. Siim Kallas on ettevõtmise kohta üsna tabavalt märkinud, et ümbermaailmapurjetamine ei ole väljakutse mitte ainult meeskonnale, vaid kogu eesti rahvale, sest see aitab täna küllaltki killustunud eestlasi omal moel liita.

Aastatuhandelõpu künnisel on maailmavallutuslikud plaanid üle kogu maakera hoogustunud ning erandiks pole ka eestlased. Peale ümbermaailmapurjetamise on siin-seal läbi vilksatanud ideid nagu plaaniksid eestlased sama tee ette võtta küll jalgratastel, küll autoga. Näiteks endine tuntud ralliäss Raido Rüütel plaanib koguni autoga Elbruse tippu jõuda.

Kui paljud neist plaanidest ka reaalselt täituvad, on täna raske ennustada. Kahe aasta eest välja käidud idee ainult eestlastest koosneva meeskonnaga ümber maailma purjetada läheb maksma 6,5 miljonit krooni. Vaatamata meeskonna kõvale lobbytööle on eelarve tänaseks ikka veel ühe miljoniga miinuses. Ning näiteks lätlased, kes kavandasid eestlastega samal ajal oma purjekaga ümbermaailmareisi alustada, lükkavad rahapuudusel sõidu määramata tulevikku edasi.