Leo Kunnas ehitab uut maailma

 (48)
Leo Kunnas ehitab uut maailma
Arno Mikkor

Reservkolonelleitnant Leo Kunnas räägib kaitseväest ja raamatutest, pooleli olevatest tegemistest, sellest, miks filmi “Sõrmuste isand” kolmas osa on parem kui teine ning kuidas ta praegu maksab tegevteenistuse ajal laste ees tekkinud võlgu.

10. oktoober 1984 Ukraina NSV-s piiriäärses Tšernovtsõ oblastis. Vastseliina keskkooli 10. klassi õpilase Leo Kunnase seljakotis on maakaardid, kompass, kaustik, pliiats, kaks teelusikat, pudeli-

avaja, konserviavaja, konservid, suitsuvorsti, purk mangodzˇemmi, neli pakki küpsiseid, eesti-inglise sõnaraamat ja kaks romaani ning peas otsus Nõukogude Liidust lahkuda.

200 meetri kaugusel Rumeeniast pidasid piirivalvurid ta kinni ning kohus saatis seni heade vaimsete võimete ja õppeedukusega silma paistnud 16-aastase poisi kasvatusliku töö kolooniasse. Raamatud sai ta koos söögiriistade, küpsiste ja moosiga tagasi. Kunnase mäletamist mööda olid tal peale sõnaraamatu kaasas Erich Maria Remarque’i “Läänerindel muutuseta” ja Bruno Traveni “Surmalaev” – sest need on inimestest, kes peavad väga rasketes olukordades hakkama saama ning ühtlasi üsna väikeses ja kerges köites. Sellest, kuidas teda vanglas “ümber kasvatati”, kirjutas Kunnas ise hiljem ehedat vägivalda, masendust ja ellujäämistahet täis jutu “Kustumatu valguse maailm”.

Kunnas meenutab, et umbes 12-aastaselt hakkas tal murenema illusioon, et nõukogude ühiskonnakorraldus on õige. Arusaamine, et see kord pole talle vastuvõetav, viis põgenemiskatseni, sest selle vastu võitlemiseks polnud ta veel valmis. Vanglas sai ta hüüdnimeks Poliitik (“Kustumatu valguse maailmas” jagas Kunnas oma kogemused kahe tegelaskuju – Poliitiku ja Metsavenna – vahel.)

Ei joo ega suitseta

13–14-aastaselt võttis ta ühe tuttava setu päritolu endise Nõukogude dessantvägede kapteni eeskujul omaks sõjaväelase mõtlemise ja suhtumise, et oma nõrkustest tuleb üle saada. Tollal otsustas Kunnas sedagi, et ei hakka jooma ega suitsetama, ning on sellele kindlaks jäänud.

Keskkooliaastad Eesti ja Venemaa kinnipidamisasutustes tugevdasid veelgi arusaamist, et elu selgroog on tugev tahe. Pärast vabanemist palus Kunnas end võtta vabatahtlikuna Nõukogude Liidu armeesse ajateenijaks. Juba aastaid sidus ta oma tulevikuplaanid sõjaväega. Esialgu tahtis ta minna õppima Venemaale Rjazani või Moskva sõjakooli, ent pärast kriminaalkaristust polnud see võimalik. “Praegu  võin öelda, et võib-olla mul läks isegi hästi ja sattusin vangi õigel ajal – minust ei tulnud komsomolitegelast või pagan teab keda. Sattusin õigel ajal õigele poolele,” sõnab mees. Lapsepõlve lõpust, vanglast ja ajateenistusest jutustab tema romaan “Sõdurjumala teener”, mille ta kirjutas kokku enda ja veel kahe mehe elulugudest.

Juba enne Eesti taasiseseisvumist astus Kunnas kaitseliitu, veidi hiljem oli Eesti kaitseväe taasloomise juures ning õpetas aastate jooksul välja tuhandeid sõdureid, allohvitsere ja ohvitsere. Kunagine vanglakaristus pole Eesti Vabariigis takistuseks saanud. “Ma ei ole oma elus teinud midagi, mida võiks praegu käsitada kriminaalsena,” kinnitab Kunnas. “Minu taust on kaitse-

väes põhjalikult läbi uuritud, sest muidu poleks ma riigisaladuse luba saanud.”

1. oktoobril 2007 läks kolonelleitnant Kunnas, üks kaitseväe hinnatumaid noorema põlvkonna ohvitsere, reservi. Viimastel aastatel töötas ta kaitsejõudude peastaabi südame ehk operatiivosakonna ülemana. See tähendab, et ta vastutas käimasolevate sõjaliste operatsioonide, Eesti sõjalise valmisoleku ja mobilisatsiooni, aastaplaanide tegemise, koordineerimise ja aruandluse ning väljaõppe eest. Ta on uhke, et tema ametiajal pole kaitseväes väljaõppe käigus keegi surma saanud.

Juuli lõpus esitas kolonelleitnant Kunnas lahkumisavalduse, mille kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots lükkas algul tagasi, veendes teda jääma. Tulevaks aastaks oli juba plaanis, et Kunnas läheb õppima Soome riigikaitse kõrgkooli kindralstaabikursusele. Miks Kunnas reservi minna otsustas, on mees juba korduvalt ja põhjalikult seletanud (peamiseks ajendiks oli mais algatatud põhiseaduse muudatus, mis muudab kaitseväe juhtimist ja pisendab kaitseväe juhataja rolli).

Loe veel

See ei tähenda aga kaugeltki, et Kunnas oleks loobunud kaitseväe teemal kaasa rääkimast. “Minu teenistus jätkub teises vormis. Tundsin, et ei saa Eesti armeed enam seestpoolt aidata ja võin tsiviilisikuna rohkem abiks olla,” põhjendab ta. Vanasõnagi ütleb, et sõnad on võimsam relv kui mõõk, ja Kunnas on juba ammu tuntud hea kirjutajana. Eesti Päevalehe kolumnistina kirjutab ta kaks korda kuus, üleeile ilmus esimene arvamuslugu “Illusioon mittetotaalsest sõjast”.

Totaalkaitse pooldaja

Kunnas on totaalkaitse veendunud pooldaja. See tähendab, et oma riigi kaitsmine pole mitte ainult sõjaväe ja poliitikute, vaid kogu rahva asi, ja selleks tuleb valmis olla. Ta toob näiteks juudid, kes Teises maailmasõjas samuti palju kannatasid, ja erinevalt eestlastest on teinud sellest väga põhjalikud järeldused. “Meil on levinud suhtumine, et kui tervet rehkendust ei jõua, tehakse pool, ja kui seda ka ei jõua, siis sellest pool. Aga sõjas kehtib lihtne loogika, et see, kes tegi ainult pool rehkendust, kaotab.”

Ta usub, et kallaletungi korral on eestlastel võimalik Eesti Vabariiki kuni abi saabumiseni enda käes hoida, kuid nendib, et see eeldab rahva tahet. “Kui arvame, et oleme väetid ega suuda enda kaitseks midagi teha, pole mõtet armeed pidada. Näiteks läks tühja kõik, mis Eesti armee arendamiseks 1920-ndatel tehti, sest aastail 1939–1940 seda armeed ei kasutatud.”

Kuigi Kunnas ei välista, et võib tulevikus tegevteenistusse tagasi pöörduda (näiteks ka praegune kaitseväe juhataja kindralmajor Laaneots on vahepeal reservis olnud), kavatseb ta järgmised kaks-kolm aastat pühendada kirjutamisele. Artiklite kõrval (mis peaks lõpuks ka kogumikuna ilmuma) töötab ta oma esimese ulmeromaani kallal. Kuna talle on sadadest loetud ulmeraamatutest meeldinud kõige rohkem need, mille autor on loonud terve uue maailma, näiteks Frank Herberti, Dan Simmonsi, Ursula Le Guini ja vendade Strugatskite teosed, teeb ta seda ka ise.

“Olen selle üle mõelnud juba umbes 12 aastat ja kümme aastat tagasi kujunes lugu kontseptuaalselt välja. Süžee on mul üldjoontes valmis, nüüd on vaja läbi mõelda üksikasjad ja kõik see korralikult kirja panna. Esimesed kolm peatükki on mul juba peaaegu valmis, kokku tuleb neid umbes 45. Raamatu tegevus toimub poole aasta jooksul aastatel 2987–2988 ja kuna peategelane on juhtumisi sõjaväelane, on ka sõjal selles oluline osa,” tutvustab Kunnas.

Kuna ta hindab teadusliku fantastika juures kõrgelt loogilisust ja usutavust, pöörab ta ka oma romaanis sellele suurt tähelepanu. Halva näitena toob ta Robert Heinleini “Tähesõdalased”, mis ei raamatu ega filmina tundu kaadrikaitseväelase silmadele realistlik – sõda ei saa nii käia. “Või näiteks “Sõrmuste isanda” filmi teine osa – see pole korralikult läbi mõeldud, sellisel pealetungil nagu seal, pole ilma tolleaegsete piiramismasinateta mõtet. Kolmas osa on selles mõttes juba palju parem.”

Hindab ulmekirjandust

Head ja samas usutavat ulmekirjandust sõjapidamise kohta on Kunnase hinnangul kahetsusväärselt vähe. Ühe parimana tuleb talle meelde venelase Sergei Snegovi “Diktaator” (eesti keelde pole seda tõlgitud) ja ka näiteks Dan Simmonsi Hyperioni sari on “tsiviilisiku kohta täitsa hea üritus”.

Kirjutamist pole Kunnas õppinud, kuid elu jooksul on ta läbi lugenud kümneid tuhandeid raamatuid, peamiselt lapsepõlves. Lastekirjanduse osa jäi selles aga pisikeseks. “Ma ei osanud kooli minnes veel lugeda ja kuna kodus rääkisime Võru murret, pidin esimesena ära õppima võõrkeele. Kui töövihikus oli koera pilt ja ma kirjutasin sinna “pini”, siis õpetaja tõmbas selle maha – valesti tehtud.” Varsti pärast lugemaõppimist hakkas ta eelistama lasteraamatutele seiklusjutte ja sealtkaudu jõudis 12–13-aastaselt ulme juurde – näiteks on meelde jäänud Boriss ja Arkadi Strugatski, Stanislaw Lemi ja Isaac Asimovi looming, samuti kogumikud “Diogenese latern” ja “Lilled Algernonile”, mille süzˇeed on Kunnasel siiani peas. Järjejutuna ilmus ajakirjas Pioneer ka vendade Strugatskite “Asustatud saar”, mida ta iga kord ootas ja kust leidis toetust tundele, et Nõukogude ühiskonnas on midagi mäda.

Kui aega jagub, tahab ta pärast ulmeromaani lõpetamist kirjutada veel ühe realistliku sõjaromaani, kus saab kasutada juhtumisi oma elust. Endast oleks siis ka kõik kirjutatud, mis kirjutada on.

Praegu edeneb ulmeromaan aga üsna rahulikus tempos, sest suure osa päevast sisustavad kahe-aastane poeg ja neljane tütar. “Ajakirjanikust abikaasa Kaja käib päeval tööl ja lapsed on minu hoole all. Hommikul teen neile putru, käin nendega väljas, siis panen väiksema magama ja mängin suuremaga,” räägib mees. “Mina saan tööle hakata, kui abikaasa koju jõuab. Kirjutan siis õhtuni, ka laupäeval ja pühapäeval. Olen võtnud eesmärgiks kirjutada iga päev vähemalt üks lehekülg, kokku peaks lehekülgi tulema 650, pluss või miinus 50. Aga kui tahan lastega midagi teha, siis on just praegu selleks õige aeg – hiljem, kui nad juba kooli lähevad, ei vaja nad enam nii palju vanemate sekkumist. Tegevteenistuses olles läksid mul õhtud pikale ja tihti töötasin ka nädalavahetustel ning 2005. aastal, kui poiss oli just sündinud, läksin mina Iraaki, nii et kodus olemiseks jäi aega vähe. Mul on praegu hea võimalus laste ees olevad võlad ära maksta ja olen tähele pannud, et lapsed on nüüd juba palju suuremad isa sõbrad.”

Leo Kunnas

•• Sündinud 14. novembril 1967 Põlvamaal.

•• Kasvas üles Venemaa piiri ääres Orava vallas Kliima külas.

•• Õppis Hanikase põhikoolis ja Vastseliina keskkoolis.

•• 1984 püüdis Nõukogude Liidust põgeneda, jäi piiril vahele ja mõisteti vangi.

•• Pärast vabanemist läks vabatahtlikuna Nõukogude Liidu armeesse aega teenima.

•• 1989–1991 õppis Eesti humanitaarinstituudis ja ühe semestri ka Helsingi ülikoolis ajalugu ja filosoofiat.

•• Sõjalise hariduse sai 1992–1994, 1999–2000 ja 2000–2001 Soome riigikaitse kõrgkoolis.

•• 1990–1992 kaitseliidu Tallinna maleva rühmaülem, kompaniiülem ja maleva staabiülem.

•• 1994–1997 kaitseväe lahingukooli õppejaoskonna ülem ja kooli ülem.

•• 1997–1999 kaitseväe ühendatud õppeasutuste kõrgema sõjakooli ülem.

•• 2001–2007 kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kohusetäitja ja ülem.

•• 2005 teenis Iraagis USA 1. soomusdiviisi 3. brigaadi lahingugrupi staabi operatiivosakonnas.

•• Auastmed: 1992 lipnik, 1994 nooremleitnant, 1995 leitnant, 1997 kapten, 1999 major, 2003 kolonelleitnant.

•• Sõjaväelised autasud: Kotkaristi IV klassi orden, kaitseväe ja kaitseliidu teenetemärgid, USA maaväe Pronkstäht.

•• Avaldanud: 1991 järjejutuna lühiromaani “Kustumatu

valguse maailm” (ajakirja Looming aastapreemia), 2001 romaani “Sõdurjumala teener” (2000. aasta romaanivõistlusel teine preemia, Betti Alveri kirjandusauhind) ja 2006 raamatu “Viiv pikas sõjas”.

•• Abielus Helsingin Sanomate Eesti reporteri Kaja Kunnasega, peres kasvavad tütar Grete ja poeg Karl.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare