Leo Lapin näitab sisemaastikke

Leonhard Lapin avas eile Tallinna Kunstihoone galeriis oma näituse „Sisemaastikud”.

Näitusel on väljas eranditult uued tööd: maalid, kollaažid, objektid, mis valminud kas tänavu või mullu. Galeriiruum on komponeeritud tervikliku installatsioonina, kus mitte ainult tööd ei toeta üksteist, vaid ka nende eksponeerimisviis (kui kõrgel või madalal miski on) mängib näituse lahtimõtestamisel olulist rolli, osutab kunstiteadlane Reet Varblane.

„Leonhard Lapin ei ole „Sisemaastike” näitusel öelnud täielikult lahti triipkoodidest, kuigi nii näituse nimi kui ka triipkoodide esitusviis viitab kunstniku subjektiivsele maailmale,” kirjutab Varblane. „Nii mõnegi töö puhul on triipkoodidest saanud triibustik, kuid nagu Lapinile omane, ei ole see pelgalt esteetiliselt nauditav dekoratiivne pind. Ta on lisanud must-valgetele kitsastele triibustikele isiklikke (või ka üldisemalt mõistetavaid) sümboleid, nagu käibelt maha võetud mündid, väikesed Buddha kujukesed, oksakesed jne. Ehk siis teisiti öeldes on ta toonud vaataja ette „sisemaastikke”, kuid taas ei saa neid vaadata pelgalt emotsionaalsete pursetena, kunstniku siseheitlusena, vaid nende mõistmisel tuleb kasuks kuns­ti(kultuu­ri)ajaloo mõistmine ja Eesti kultuurikonteksti tundmine.”