1930. aastatel käisid targad mehed Viinis koos ja filosofeerisid. Seda nähtust on hiljem nimetatud Viini ringiks, kust kasvas välja analüütiline filosoofia. Kümmekond aastat tagasi käisid noored filosoofid ja muidu targad pead samuti Tartus Narva maantee ühiselamus koos mõtteid vahetamas. Üliõpilase elu ja Narva maantee ühiselamu polnud toona just ülemäära idüllilised ja tarkade klubi sai nimeks Sitaring, kuhu akumuleerus mitmeidki surematuid ideid peldikukultuurist ning kus jõuti luua ka ringi nimetemaatiline seletav psühhoanalüütiline sõnaraamat.

Vahel on tõelistesse kõrgustesse tõusmiseks siiski vaja jumalikku vahelesegamist. Nii seegi kord. Ja ringi mõtet hakkas edasi kandma ajakiri Sitatorn. Nimi viitab teatud usukuulutajate väljaandele Vahitorn.

“Meie turustusstrateegiaks oli see, et ühtegi numbrit ei müüdud, need said sõpruskonna abil odavate vahenditega paljundatud ja kultuurihuvilisele publikule jagatud,” muigab Luks. “Sest kui midagi nii kõrgel tasemel teha, siis on sinna ju rahalist väärtust raske külge panna. Kaudne tõuge tuli ka sellest, et omal ajal käisid Narva maantee ühiselamutes varahommikul Vahitorni jagavad usukuulutajad ja häirisid ausast päevatööst puhkavaid tudengeid. Mul oli mõte, et kui nad jälle tulevad, oleks hea midagi viisaka inimesena vastu ka anda. Aga miskipärast kadusid nad kuhugi ära.”


Aga kuidas ikkagi jõutakse Sitatornist filosoofiakunstini?


“Ega ühtset põhjuslikku ahelat polegi,” nendib filosoof. “Aga ega nad ka teineteist ei välista. Heade mõtete publitseerimine sai mul tõesti alguse juba tudengipõlves. Ja kui ma kunstiakadeemias õpetades leidsin sealt palju häid mõtteid, siis võtsin oma toimetajakogemused kokku ja koostasin magistrantide töödest “Filosoofiakunsti”. Seega tuli varasem kogumus kasuks.”

Selgituseks niipalju, et kogumik “Filosoofiakunst” on raamat, mis sisaldab kunstiakadeemia magistriks pürgijate uurimuslikke esseid ja hõlmab pea kõik 20. sajandi filosoofia olulisemad voolud.

Luks ütleb, et inimene, kes pole üldse filosoofiaga kokku puutunud, ei oska sellest raamatust ilmselt midagi arvata. See peab mujalt abi otsima. Luks tõdeb: “Hobikorras lugemiseks filosoofiat meie raamatupoodides piisab. Aga profile on vähe. Meil hakkas rohkem filosoofia-alaseid trükiseid ilmuma ju alles kümmekond aastat tagasi. Üks asi on muidugi tõlkimine, kuid eesti filosoofias võiks olla ka rohkem originaalset mõtet. Ent meil panustatakse rohkem teadusartiklitele. Need aga ilmuvad seitsme maa ja mere taga inglise keeles ega mõjuta siinset avalikkust.”

Internetientsüklopeedia Vikipeedia ütleb, et Leo Luks on Tõnu Luige õpilane ja Eesti ainuke praktiseeriv nitsˇeaan. Kõlab uhkelt. Nii uhkelt, et kui seda intervjueeritavale öelda, siis satub ta hetkeks segadusse.

“Ei saa ma seda au endale võtta. Vähemalt pole ma ainus. Ja nitsˇeaaniks tunnistan end vaid reservatsioonidega. Kellegi “aan” või “ist” olla tähendab ju jäägitut järgimist. Mina üritan ikka kõigesse kriitiliselt suhtuda. Eks need on kõik kõlavad nimed, aga mina olen rohkem vaba- või tavamõtleja. Kellegi jälgedes ma ei käi.” Niipalju siis Eesti praktiseerivatest nitšeaanidest.

Kirjandus ja filosoofia

Kuidas saadakse filosoofiks? Selgub, et vahel piisab selleks heast kirjandusõpetajast. Koolipingis kirjutas Leo Luks kirjandeid vabadusest ja huvitus kirjandusteooriast laiemalt. Ülikoolis aga tundus kirjandusteooria juba kitsaks jäävat ja nii langes valik filosoofia kasuks.

Ent kirjandus ja filosoofia on siiani sünteesimisel. Luksi poolelioleva doktoritöö teema on “Nihilism filosoofia ja luule dialoogi kaudu”. Ja veel. Kirjandusteadus tundub mehele siiski tihedalt kuklasse hingavat.

Nimelt üritas Tartu ülikooli esmakursuslane Leo Luks oma proseminaritöös kuidagi süstematiseerida seni ilmunud Eesti punkluulet ja arutles, kuidas punkesinejad kandsid Eestis endas ka vabadusvõitleja hiilgust. Ühesõnaga – asjad olid vähe teisiti kui muu maailma samas subkultuuris. Igatahes ei kukkunud mitte just kõige paremini välja, nagu ta tagantjärele tunnistab.

“Aga miskipärast on see ka minu siiani ainuke teadustöö, mis on mingit tähelepanu saanud. Ise ma ei pea seda eriliseks. Minu magistritöö on palju tõsisem, sootuks teistel teemadel ja ka teaduste akadeemia poolt hinnatud. Aga ma arvan, et seda pole küll lugenud eriti keegi peale minu juhendaja.”

Jõuame intervjuus kohani, kus ma lihtsalt pean enda arust kõige lollima küsimuse esitama. Ehk läheb õnneks. Alustan ebalevalt ja selgitan, kuidas mina, ajakirjanik, olen oma töös vahel sunnitud küsima kõige lihtlabasemaid asju...

“Ent miks te seda häbenete!” hüüatab minu vestluskaaslane rõõmsalt. “Juba Juhan Viiding ütles, et vanajumala ees oleme me kõik ajakirjanikud.”

Ma pole kindel, et minu enesekindlus sellest võrdlusest kasvas, ja pigistan endast välja sajandi küsimuse: “Kas teid siis tulekski nimetada filosoofiks?”

Vastus on kiire tulema.

“Jah. Miks ma siis ei ole? Üks tudeng küsis ka, mis teeb filosoofist filosoofi. Noh, filosoof on see, kes on omandanud filosoofi hariduse ja töötab filosoofi ametikohal. Sisuliselt on see muidugi keerulisem. Tuleks asjad nii määratleda, et kõik selle määratlusega ka nõusse jääksid, ja lõpuks tuleb ikka palju segadust. Mul ei ole jäägitut eeskuju ja kindlat kontseptsiooni, mis on filosoofia. Ma olen enda arvates samavõrd nii sportlane kui ka filosoof.”

Mõni ütleb, et elame veel ainult hulluse ja arutuse ajastul. Kui liiga palju mõtlema ja mõtestama hakata, siis võib ju tunduda, et kõik on ümberringi lollid? Vastused järgnevad veelgi kiiremini.

“See ei ole küll Eesti ega nüüdisaja probleem. 2500 aastat tagasi ütles Vana-Kreeka filosoof Herakleitos, et teda ümbritsev rahvarämps ei kõlba kuhugi. Sest parimad eelistavad kõigele ühte: igavest au surelikele asjadele. Enamik aga küllastub otsekui tõprakari. Muidugi, kui olla väga veendunud filosoofia ülendavas missioonis, et see muudab kõik targaks, siis võib maailm muidugi hirmus tunduda. Aga tuleb veenduda, et filosoofia on siiski tarkuse otsing, mitte tarkuse valdamine. Ega igaüks ei jõuagi arusaamisele, et võiks tarkust otsida. Ja kui kõik oleksid filosoofid ja muudkui kahtleksid, siis jääks jälle elu seisma. Nagu ütles Alliksaar: “Herakles seisab teelahkmel, Herakleitos oleks istunud. Kumb tee on umbtee.” Pole üht kindlat lahendust. Kui mõelda, et on, on despootia valmis. Seda ma tahaks küll väga, et mu tudengid seda meeles peaks. Segane aeg tähendab seda, et inimesed unustavad kriitilise mõtlemise võime ja tahavad, et keegi mõtleks nende eest. See on ohtlik. Aga filosoofia ei ole tõrjutud. 20. sajandiks loobuti platonlikust unistusest, et enne ei tohi inimene riiki valitseda, kui ta pole filosoof.”

Internetis rippuv Leo Luksi kodulehekülg annab ülevaate mehe senistest tegemistest, seal on põnevaid linke ja üks neist ei taha esimesel katsel avaneda. Seal plingib roosal taustal kirjutatult “Pornoseminar”.


Hm. Millised on meie filosoofi suhted pornograafiaga?

“Minu suhted pornograafiaga on väga tihedad ja see on väga huvitav valdkond. Me oleme Tartu intellektuaalidega ise ka korraldanud ainetevahelisi pornoseminare. Siin on osalenud ka külalisprofessor Helsingist, markii de Sade’i uurija,” vuristab Luks. “Mulle ei meeldi igatahes variserlikkus, mis Eestis selle teemaga kaasas käib. Eesti üritab olla hirmus liberaalne. Kuid siin on palju puritaane, ja poliitikud mängivad nende häälte peal.”

Nii on prostitutsioon Eesti õigusruumist täiesti väljas. “Kui Inno Tähismaa üritas prostitutsiooni teist poolt näidata, siis oli see paha. Mulle ei meeldi, kui riik võtab kloostri funktsiooni ja asub täiskasvanud inimeste vabadust piirama. Nagu mõnes linnas keelatakse juba poolest päevast alkoholimüük.”

Need võiksid olla asjad, kus filosoofia võiks rohkem kaasa rääkida ja diskussiooni luua. “Kõige üle võib arutleda. Kas või narkootikumide üle. See, et need on keelatud, ei tähenda, et neist asjust ei võiks rääkida.”

Luks nõuab, et pornokomisjonil oleks pornograafia definitsioon. “Ma ei tea, kas neil on seda. Mulle on pornograafia definitsioon huvitav. Mul on terve rodu artikleid selle kohta. Kunstilised ressursid, mis on võimalik pornograafiaga avada. Kui me võtaks seda kui inimelu iga muud tahku, siis ei tunnekski keegi selle vastu eriti huvi. Aga kuna ta on kristlikus kultuuriruumis olnud keelatud, siis tekitab see kunstis väga erinevaid laenguid. Neid on huvitav vaadata. Oleme seminarides tegelenud rohkem visuaalse vaatlusega. Pornograafia on üks viis uurida suure tähega Teist.”

Luks võiks pikalt jätkata. Ta tegeleks pornoteemaga meeleldi rohkem, kuid möönab, et väga raske oleks vist teadusfondidest porno uurimiseks raha saada.

Ühesõnaga on need asjad, kus võiks rohkem arutelusid olla. Ja filosoofidegi häält kuulda. Aga meil ju võim võõrandub rahvast. Ja kui on ühiskondlik väitlus, siis lõpuks pole keegi ikka millegagi nõus. Mismoodi siis saab?

“Mina arvan, et eestlane pole eriti avatud olend. Eestlane on salliv välistavas tähenduses. Kõik võib olla, kuni ta sellega ise kokku ei puutu. Sellest tulevad ka suured probleemid. Homoparaadid ja integratsioon on head näited. Ja filosoofia saab siin palju aidata. Õpetab inimesi kas või dialoogi pidama. Aga miks ta seda siiani ei tee? Noh, anname filosoofiale veel aega. Eestis on ta ju noor veel. Ja veel – mis puutub filosoofide uurimisteemadesse. Ma olen märganud, et filosoofid naljalt ei taha puudutada teemasid, mis võiks poliitilisele eliidile kuidagi okast kannikasse lükata. Sest kardetakse, et hiljem keegi kuskil mõjutab mõne teadusfondi otsust. Tuleks julgem olla.”

Kõlab hästi. Jääb üle vaid küsida, millal hülgab Eesti lõplikult iganenud demokraatia ja valitsema asuvad valgustatud filosoofid.

Töö on hobi

“Põrgutee on sillutatud heade kavatsustega,” teatab Luks minu naiivsuse peale. “Sest kes on kompetentne valitsejaid-filosoofe välja valima ja kes neid kasvatab ja millised on mehhanismid, millega valitsejaid kontrollida, kui nende valgustatus ära kaob. Ja ma ei näegi võimalust, et saaks olla midagi paremat praegusest demokraatlikust süsteemist.”

Raamat “Filosoofiakunstist” on Luksi kunstiakadeemia aegadest. Sellest sügisest ta enam Tallinna sõita ei viitsi. Säästab aega ja närve.

(Muuseas – Tallinna asemel sõidab Luks sel nädalal hoopis Vilniusesse rahvusvahelisele bridzˇivõistlusele. Luks kuulub sellel alal ka Eesti rahvuskoondisesse.)

“Kahju oli kunstiakadeemiast lahkuda. Aga Tallinn on kurnav ja seetõttu ei hakka enam kahe linna vahet sõitma. Tervise huvides ja et endale jääks rohkem aega. Pealegi on Eesti oludes need linnad üksteisest liiga kaugel. Inimene ei saa elada vaid tööle ja kahenädalane puhkus soojal maal ei kompenseeri elu. Töö peab ikka mingil määral ka hobi olema.”

Luks lisab selgituseks, et tegelikult on eelnev häkkerluse põhimõte. Häkker nimelt pole tingimata see pätt, kes Eesti infoservereid ründab, vaid lihtsalt omaette nokitseja. Kes tahab oma töö tulemust ka teistega jagada ja võitleb vaba informatsiooni eest. Ja selle kinnituseks pani Luks ka “Filosoofiakunsti” kunstiakadeemia veebilehele tasuta üles.

Leo Luks
•• Sündinud 13. novembril 1976 Tallinnas
•• Õppinud Tallinna 60. keskkoolis
•• 2002 kaitses Tartu ülikoolis magistrikraadi filosoofias
•• Alates 2004 Tartu ülikooli doktoriõppes
•• Töötab maaülikoolis ja Tartu Herbert Masingu koolis filosoofiaõpetajana
•• Lisaks õpetanud ka kunsti-
akadeemias, humanitaarinstituudis ja Tartu ülikoolis
•• Avaldanud ajakirjanduses kirjandus- ja kultuurikriitikat
•• Kirglik kalamees ja bridžisõber