LEO LUKS: Vanglas sündinud unistus parimast ühiskonnast

 (1)

Päikeselinna komme: valitseja taandub ise, kui tema kohale leidub väärikam kandidaat.
Loomingu Raamatukogu on viimastel aastatel võtnud käsile kuulsate utoopiate tõlkimise. Lisaks vastilmunud “Päikeselinnale” on eesti keelde juba jõudnud Thomas More’i “Utoopia” ning Francis Baconi “Uus Atlantis”.

##Kas skeptilisel nüüdisajal, pärast Orwelli “Loomade farmi” on veel mõtet utoopiaid lugeda? Arvan, et on siiski. Orwelli teosed näitavad seda, mis juhtub, kui maapealset paradiisi tõsimeeli rajama hakata. Ometi on unistus täiuslikust elukorraldusest inim-mõtlemisele omane, ulatudes kadunud kuldaja-lugudena juba müütide aega.

Vaatamata sellele, et tänapäeva poliitikas prevaleerib kaine realism, toetuvad kõik ideoloogiad utoopilistele lugudele parimast võimalikust ühiskonnast. “Kuidas asjalood on” ja “kuidas asjalood peaksid olema” lahknevad lääne mõtlemises juba vähemalt Platoni “Riigist” alates. Seega õpime utoopiate kaudu tundma iseennast, meie kultuuri sügavamaid mõttemudeleid.

“Päikeselinna” võiks läbi lugeda juba austusest autori kannatuste suhtes – Campanella veetis oma vaadete tõttu aastakümneid vanglas, riskides teoseid kirjutades oma eluga. Ka “Päikeselinn” on kirjutatud vanglas ja lühikeste osade kaupa sealt salaja välja toimetatud, seda silmas pidades on teos väga hea stilistiline tervik. Kuigi Campanella kriitika on suunatud 16.–17. sajandi klassiühiskonna vastu, ei saa sugugi öelda, nagu oleksid kõik tema poolt lahatud probleemid moodsa demokraatia poolt ületatud. Järelsõnast saame teada, et “Päikeselinn” oli avaldanud suurt mõju Leninile – mõningaid Campanella ideede katsetusi võime tõesti leida lähiajaloost.

Mida kujutab siis endast ideaalne Päikeselinn? See on ülimalt kollektivistlik, mõningate autoritaarsuse sugemetega ühiskond, kus iga inimene seab ühiskasu omakasust kõrgemale. Valitseb ühisomand ja üleüldine töökohustus ning inimesi iseloomustab piisavalt kõrge enesedistsipliin, et mitte “viilida” (vt lk 11).

Valitsemissüsteem on küllaltki hierarhiline, kuid kõiki valitsejaid valitakse, kusjuures võimumängudest rikkumata sootsium valib võimule alati parimad spetsialistid (lk 13). Samuti taanduvad valitsejad ise meeleldi, kui nende kohale leidub väärikam kandidaat. On tähelepanuväärne, et erinevalt More’i Utoopiast ei peeta Päikeselinnas orje (lk 21). Kõige kõrgem valitseja, keda kutsutakse Päikeseks, on ühtaegu meta-füüsik ja astroloog, siin võime ära tunda kummarduse Platonile.

Naiste voodikohustus

Sääraste algtingimuste olemasolu korral pole ühiskonda eriti raske korraldada, tuleb vaid hoiduda sisemisest mandumisest ja välisvaenlase rünnakutest. Esimese ohu vastu kaitseb solaare tõhus kasvatussüsteem ja ühiskonna planeerimine. Näiteks peetakse Päikeselinnas loomulikuks inimeste tõuaretust (lk 10, 17) ja naiste üldist voodikohustust soojätkamiseks (lk 22). Välise ohu vastu kaitseb Päikeselinna pidev sõjaline valmisolek (lk 24) ja suur tehniline üleolek naabritest. Sõjaliste kokkupõrgete järel seatakse ka alistatud maades sisse Päikeselinna seadused – nii et tegu oleks justkui hiiliva maailmarevolutsiooniga.

Siiski esineb ka Päikeselinnas mõningaid seadusest üleastumisi ja konflikte, mis leiavad aga kiire lahenduse, kuna nende seadustes on kirjas kõikide asjade põhiolemus (lk 37). Ometi tuleb ka solaaridel ette raskeid kuritegusid, mis nõuavad “silm silma vastu” karistamist (lk 35).

On teada, et Campanella uskus siiralt selle utoopia elluviidavust ja pakkus oma teeneid mitmele valitsejale. “Päikeselinna” lugedes tuleb aga ilmsiks, et maapealse paradiisi jaoks pole vaja muuta mitte üksnes institutsioone, vaid ka inimesi. Omakasupüüdmatute ja arukate inimeste kogukonnas kattuks võim haldusega ning probleemid kaoksid. Kui aga reaalses maailmas kutsub keegi teid üles rajama Päikeselinna, siis tasub olla äärmiselt ettevaatlik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare