Leonid Brežnev – olgu muld talle kerge!
Eesti pidudel on kombeks, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. Vahel esineb midagi sellist ka raamatukaubanduses. Tükk aega tuntakse mõnest raamatust puudust ja siis ilmub neid korraga kohe mitu.
Nii läks ka Leonid Brežnevi biograafiaga. Et Brežnevi elulugu võiks eestlasi köita, oli ette aimata, kuid hulk aega ei suutnud ükski kirjastus rahva soovidele vastu tulla. Ja nüüd siis järsku – partsti! – ilmus kõigepealt Varrakult Leonid Mletšini „Brežnev” ja kohe takkajärele Valguselt Boriss Sokolovi „Leonid Brežnev ja tema „kuldne ajajärk””. Lugeja seisab nõutult leti ees ja nuputab: kumba võtta, kumba jätta?
Ütleme siis nii, et võtta võib ju loomulikult mõlemat raamatut, näiteks raamatukogust, aga kui inimesel pole kavas rajada oma raamaturiiulile Brežnevi personaalnurgakest ja raha pole ka just raisata, siis tasuks osta siiski Mletšini teos. Sokolovi võiks hiljem juurde lugeda, sest Brežnevil on juba kord umbes samasugune mõju nagu soolapähklitel – kui korra hakkad sööma (või lugema), siis sirutub käsi automaatselt uue peotäie (või köite) järele.
Miks esmajärjekorras ikkagi Mletšin? Sest see on põhjalik ja igati ülevaatlik uurimus Brežnevi enda, aga ka tema lähemate kaastööliste elust. Sokolov tundub pealiskaudsem, ka ei ärata erilist usaldust tema peamised allikad, Brežnevi mälestused, mida ta ei kirjutanud ise ja Mletšini andmetel peaaegu ka ei lugenud, ning Brežnevi väimehe Juri Tšurbanovi memuaarid, kus endine esimese järgu kelm esineb vagura tallekesena. Sokolov ütleb, et ta ei usalda inimeste mälestusi, kelle Brežnev erru saatis ja kes seetõttu peasekretäri peale viha kannavad. Kuid kas saab siis usaldada Tšurbanovit, kelle memuaaride ainus eesmärk on ennast puhtaks pesta, või Brežnevi mälestusi, mida ilmumise ajal loeti kui naljaraamatut?
Nomenklatuur saab näo
Ka ei tegele Sokolov kuigivõrd Brežnevit ümbritseva olustiku ega nende inimestega, kellega Leonid Iljitš päevast päeva koos töötas. Ei anna võrreldagi Mletšiniga, tänu kellele kõik need hallid mütakad, keda me mäletame mausoleumil rivis seismas ja kelle nimesid sai tähestiku järjekorras lugeda järjekordsete nekroloogide alt, omandavad näo ja sisu. Meie eest marsib reipal sammul läbi terve galerii Nõukogude tippbürokraate – ja nende seas on niihästi sääraseid, kelle kohta tunnustavalt lausutakse, et väliselt jättis too seltsimees isegi haritud inimese mulje, kui ka päris ehtsaid homunkulusi. Mõni neist komistab, satub ebasoosingusse ega jõuagi päris tippu, vaid saadetakse ära pensionile, teised aga kinnituvad Nõukogude võimupüramiidi külge nagu puugid koera kõrva taha ja ainult vikatimees on võimeline neid sealt ära sikutama ja Kremli müüri äärde matma. Jah, eks ta ole tõsi, kui öeldakse: kuidas isand, nõnda teener…
Unistus rahulikust elust
Nagu Mletšini raamatust selgub, polnud ka seltsimees Brežnev ise midagi enamat kui üks kaunikesti keskpärane mehevolask, kes lendles soodsate õhuvoolude toimel Kremlisse otsekui võililleseeme ja kinnitas seal osavalt kanda. Kindlasti polnud ta paha inimene ja ehkki omal ajal suhtuti Brežnevi rahuvõitleja oreooli vägagi irooniliselt, tuleb tõdeda, et suurelt jaolt oli ta oma rahupüüdlustes kindlasti siiras. Ta tõepoolest tahtis rahu – rahulikku elu, mille juurde kuuluvad pikad uinakud, tubli kõhutäis, suplus, metsseajaht, pitsike viina ja mõni kena sekretärineiuke. Lugeda ta ei viitsinud, doominot võis mängida terve päeva. Ameeriklastega kemplemine või omaenda kodanike ja kolleegide vastu sõdimine, mida harrastas Stalin, üksnes takistas sellist elustiili ja sellepärast Brežnev seda vältiski. Võimule jõudes puksis ta kiiresti võimuladvikust välja kõik ebamugavad isikud, kellel oli halb harjumus vaielda ja tüli tõsta – ning saavutas viimaks harmoonia ja rahu. Pärast Stalinit ja Hruštšovi, kes armastasid pikki tööpäevi ja öiseid istungeid ning külvasid enda ümber ärevust ja hirmu, mõjus Brežnevi aeg kõikidele aparaaditöötajatele taeva õnnistusena. Enam ei pidanud midagi tegema.
Püüdlik stagneerumine
See pole muidugi päris täpne, sest nagu Mletšini raamatust näha, töötas mõnigi poliitbüroo liige jõudu säästmata – väidetavalt oli nii Suslovi, Kossõgini kui ka Ustinovi elu ainsaks sisuks töö. Aga paraku oli tegemist tühja tööga, mis nõudis küll palju sekeldamist ja energiakulu, kuid millest polnud pikemas perspektiivis mingit kasu. Suslovi valvsus ideoloogiarindel või Kossõgini abitud katsed edendada majandust riigis, mille värdjalik olemus igasuguse edu võimatuks tegi, nagu ka Ustinovi tegevus Nõukogude Liidu võidurelvastumisel, ei viinud välja kuhugi mujale kui sohu. Nad olid otsekui kojamehed, kes varisemisohtlikul majal aknaraame värvivad ja nõuavad rangelt, et kõik sisenejad oma jalad uksematil puhtaks pühiksid, hoolimata sellest, et ülalt sajab juba katusekive. Selles mõttes elas Brežnev targemini: olles juba kord tipus, ei vaevanud ta end enam suurt millegagi, kui ordenite rinnas kandmine välja arvata. Isegi tema põdurus, tänu millele ta suuresti rahva mällu kinnistunud on, oli laisklemise tagajärg: Brežnev, kelle uni oli niigi hea, tahtis magada veelgi rohkem ja hakkas seetõttu suurtes kogustes unerohte võtma. See mõjus katastroofiliselt tema tervislikule seisundile ja viis vanamehe enneaegu hauda.
Mis veel – Brežnevist kirjutades on hõlbus takerduda ainult anekdootidesse ja luua kokkuvõttes tema ajastust mingi muhedalt koomiline kuvand. Et oli sihuke mõnus aeg, kus ei tehtud tööd, vaid joodi lõbusalt viina ja naerdi teleris esineva seniilse klouni üle. Mletšin seda viga ei tee. Tegelikult oli see ju hoopis aeg, mil võimutses labasus ja lollus. Siberisse küll enam kedagi ei saadetud, kuid ometi nuusiti kõikjal, keelati, lämmatati ning tehti tarkade ja toredate inimeste elu põrguks. Poed olid tühjad, aga tippkommunistide seifides kuhjusid varastatud miljonid. Brežnevi filosoofia – ela ise ja lase ka teistel elada – kõlab ju kenasti, kuid põhjustas ka tohutu varastamislaine, riigi vara riisuti enneolematutes kogustes. Mletšin kirjutab sellest kõigest, toob näiteid.
Nii et kokkuvõttes peaks olema selge: Leonid Iljitši aega tagasi küll ei tahaks. Mitte mingi hinna eest. Olgu Punase väljaku muld talle kerge!
„Brežnev”
Leonid Mletšin
Tõlkinud Jüri Ojamaa
Varrak
„Leonid Brežnev ja tema „kuldne ajajärk””
Boriss Sokolov
Tõlkinud Toomas Kall
Valgus
