Leonie Swann: ehk olin eelmises elus lammas…


Leonie Swann: ehk olin eelmises elus lammas…
Swanni sõnul vajab algaja kirjanik enesekriitikat, kindlat meelt ja eelkõige õnne. Richard Igel

Saksa kirjanik tuleb mais Eestisse, et esitleda oma menukat debüütromaani kriminulli „Glen-kill”, kus lambad mäletsemise asemel kurjategijat jahivad.

•• Saksamaal on proosakirjanike avalikud esinemised ja oma teksti ettelugemine (Lesung) küllaltki populaarne. Tihti tehakse seda koos muusika ja muu sõuga. Mida oma tekstide ettelugemine teile annab? 

Olen oma loomingut päris palju esitanud, küll ilma muusika ja muu sõuta, aga lammastega. Leian, et otsene kontakt, mis mul neil kohtumistel lugejaga tekib, on tähtis ja väärtuslik. Ettelugemise ajal tajun publiku meeleolusid, panen tähele, millal nad naeravad, millal on vaiksed ja tähelepanelikud – või ei ole. See on mulle (ja võimalik, et ka kõigile teistele kirjanikele) ainus võimalus saada vahetut tagasisidet.

Arvan, et tean tänu ettelugemistele nii mõndagi sellest, kuidas üks tekst mõjub ja funktsioneerib.  

•• Teie raamat on väljaspool Saksamaad edukaks osutunud: praeguseks on tehtud ümmarguselt 30 tõlget. Aga kas teile tundub, et tänapäeva saksakeelne kirjandus vääriks ka üldiselt suuremat tähelepanu?

Ausalt öeldes ei ole ma tänapäeva saksa kirjanduses just päris kodus. Peaaegu kõik raamatud, mis ma viimastel aastatel olen lugenud, pärinevad angloameerika keeleruumist.

Miks saksa kirjandus nii edukas ei ole? Mulle on jäänud mulje, angloameerika kirjandus on tehniliselt parem ja kirjanikud võtavad lugemise meelelahutuslikku külge tõsisemalt, samal ajal kui saksa raamatud tahavad eelkõige targad olla ja sealjuures unustavad nad lugeja natuke ära. Aga vahest on minulgi aeg saksa uusimat kirjandust lähemalt uurida.

•• Kas Saksamaal on noorel autoril raske kirjastajat leida?

Jah, nagu igal pool mujalgi, on see ka meil nii. Enamikul juhtudel ei pööra kirjastajad avaldamata autorite käsikirjadele mitte mingisugust tähelepanu.

•• Kuidas oli teiega?

Minul oli natuke lihtsam, sest mul on juba algustest peale väga hea agent, kes selle eest hoolitses, et kirjastajad mu käsikirja tähele paneksid. Ja tõepoolest sain kohe pakkumisi. Mul tõesti vedas.

•• Mida peaks alustaval kirjanikul peale geniaalse idee ja väga hea kirjutamisoskuse veel olema, et edu saavutada?

Adekvaatset enesekriitikat, kannatust, usaldust. Tagasihoidlikkus ei tee ka paha. Oma lugu tuleks jutustada rõõmu ja naudinguga. Kindlameelsust. Ja õnne, õnne, õnne.

•• Mulle tundub, et on palju sakslasi, kes väga naudivad krimižanri, olgu siis teles või raamatutes. Sama palju on aga neid, kes selle meelelahutusvormi populaarsust üldse ei seedi. Kas sellepärast olete „Glenkillis” ka sügavamõttelisemaid teemasid arendanud? 

Valisin oma raamatu jaoks krimižanri eelkõige sellepärast, et lambaid kriminalistikaga kombineerida tundus mulle põnev. Kõigepealt tekib küsimus: kas seda üldse saab teha? Kuidas see kokku sobib? Kirjutades pidin peagi nentima, et see žanrivalik on mitmel põhjusel õnnestunud.

Kõik teavad kriminaalromaane. Ja kuna mina kirjutasin lamba perspektiivist, mis lugejale – ma oletan – on uus kogemus, siis aitab kriminaaljutu struktuur tal harjumatust vaatenurgast hoolimata loos hästi orienteeruda. Sama ajal tekib võimalus dramaatiliseks irooniaks, sest lugeja küll teab, kuidas kriminaaljutt funktsioneerima peab, lambad aga seda ei tea! See viib eksitusteni, üllatavate valejäreldusteni ja naljakate olukordadeni.

Aga tegelikult ei mõtle ma žanri peale just eriti palju: mulle on eelkõige tähtis, et lood oleksid veenvad ja komplekssed. Ja komplekssusega kaasneb enamikul juhtudest loomulikult ka eri žanrite miksimine.  Aga mis lugejale selle juures kõige tähtsam on, seda peab ta ise otsustama.

•• Millest see tuleneb, et te lammastest nii palju teate ja teil nende suhtes nii palju empaatiat on?

Loomulikult olen uurinud seda valdkonda põhjalikult, jälginud lambaid karjamaal, rääkinud nendega ja lugenud raamatuid lambapidamisest. Kuid kirjutamise juures oli mulle kõige tähtsam just empaatia. Mis tunne on olla neljajalgne villakasukas mäletseja? Mis on talle oluline? Mis teeb hirmu? Milline on maailm tema vaatepunktist? See empaatia oli aga olemas juba enne uurimistöö alustamist. Kes teab, võib-olla olin eelmises elus lammas...

Loe veel

•• Kas teie järgmise raamatu peategelased on taas lambad? Kas võiksite natuke rääkida, mis seal toimub? 

Minu uus raamat „Garou – lambapõnevik” jutustab, nagu pealkirigi juba reedab, lammastest. Seekord ajavad nad libahundi jälgi.

Krimikirjanik

Leonie Swann

(snd 1975)

•• Õppinud Münchenis filosoofiat, psühholoogiat ja inglise

kirjandust.

•• 2005. a ilmunud „Glennkilli” on Saksamaal müüdud 1,5 miljonit eksemplari, kuid kriitika

tema romaani ei hinnanud.

•• 8. juunil ilmub Münchenis romaanile järg „Garou – lamba-põnevik”.

•• Swann esineb 6. mail Tartus kirjandusfestivalil Prima Vista ja 7. mail Tallinnas Balti raamatumessil.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare