Leslie Laasneri elu on absoluutne looming
— Kuidas sa sattusid Hannaliisa Uusmaaga koos töötama?
— DJ Criticali kaudu. Suhtlesin temaga juba varasemast, tegime koos Holmesi. Tema lähenemine muusikale meeldib mulle, me ei kaotanud kontakti. Helistasime ja saime aeg-ajalt kokku. Ükskord tuli jutuks, et ta on sõlminud Hannaliisaga plaadilepingu. Mul oli käes see aeg, et olin 15 aastat ingliskeelseid tekste teinud (kuigi pole seda keelt kunagi sügavamalt õppinud) ja nüüd oli vaja eestikeelseid tekste kirjutada. Aga keel ei paindunud eesti keeles laulma, parem oli kellelegi teisele kirjutada – just alustavale lauljatarile, teha tekste ja muusikat. Pakkusin tekste – meeldisid. Hakkasin põhju tegema – meeldisid. Teine, kolmas, neljas lugu. Siis tulid singlid välja ja seda, mis singlitega juhtus, tead sa juba ise.
— Tean küll. Sellepärast me siin räägimegi....
— See on täiesti hullumeelne. Sellist laksu ma küll ei oodanud, et lähen ja võtan Hannaliisaga mingi kopsiku vastu – et Eesti aastahitt. See on minu jaoks õudselt naljakas, kuid samas muudab mind murelikuks, sest ma olen ikkagi indie-mees. (Naerab.) Ma ei oska sellele reageerida, kuidas edasi elada. Aga tulgu mis tuleb, võib-olla järgmine lugu on täielik häving.
Aga mul on hea meel, et on midagi uut. Miks peab peavool pask olema? Kui ma peavooluraadiot kuulan, on see üsna katastoof – kas keegi ei suuda midagi uut teha, pilti värvikamaks muuta? Selles mõttes on jube hea punki panna, et mul pole kohustusi, pole vastutust. Mõned inimesed elavad muusika tegemisest (seda tehakse müügiks: plaadifirmad, kontserdid, tuurid, majandusetegevus), mina teen lihtsalt mingi loo, Hannaliisa vaatab sellele siniste silmadega otsa, Critical kobestab biiti. Me oleme keemikud: kallame kolbi sisse, vaatame, mis mütakas tuleb. Kuu aja pärast on plaat väljas.
— Ja Rabarock?
— Ma ei karda sellise kooslusega rokilavale minna. Usun, et pudelitega surnuks ei visata. Kui Rabarocki korraldajad vaatavad, et äge, ja on asja läbi hammustanud, siis on tore. Hea meel, et kutsutakse. Võime ka džässifestivalil mängida.
— Tegelikult oled sa õppinud kunstnik...
Jah. Tartu kunstikool (mööblidisain-restaureerimine) ja kunstiakadeemia graafika. Kunstiga on mul hea suhe. Ma olen pigem planeerija, kõik sammud tuleb planeerida, mul on ettekujutus, mida ma elult tahan. Kindlasti pöördun kunagi suure kunsti juurde. Tahaksin maalida. Mu aukartus lõuendi ees on nii suur, et enne, kui ma ei ole 40, pole mul lõuendile midagi panna. Tahaksin ennast veel koguda. Või muu kujutav kunst – film on huvitav. Prooviks midagi uut teha, edasi liikuda.
— Rekaamikirjutajana oled pälvinud nii mõnegi Kuldmuna. Kuidas neid munetakse?
— Keeruline küsimus. Põhi-mõtteliselt nii, nagu kanadel käib: antakse brief ette, nokid endale sisse, istud kusagil õrre peal nurgas, muned muna välja ja ongi valmis. Kuldmuna tegemine on puhas õnnemäng. Kunst see minu arvates ei ole. See on turundus, äriline tegevus, kus saab rakendada loomingulisust.
See munandus on asi, millele ma pole tegelikult kunagi eriti tähelepanu pööranud. Auhind on asi, mis tuleb või ei tule – on lahe, kui tunnustatakse hea töö eest. Aga tööd alustades ei mõtle ma kunagi, kas tuleb auhind või ei. Klient peab olema rahul, asi peab tooma tulemuse. Muidu poleks mõtet seda tööd teha, võiks ju niisama joonistada ja kirjutada.
— Ütlesid märksõna “loovus”. Kui palju saab reklaamikirjanik-kunstnik oma töös vabalt mõelda, kui palju peab kompromissile minema?
— Oleneb tööst ja kliendist. Kui klient annab vabaduse ja sul on natuke kogemust ning sa suudad vastutada, siis on kõik võimalused valla. Kui lood paar korda tulemuse, siis tekib kliendil vabanemine. Kui asjad, mis on raamidest väljas, toovad tulemuse, tekib usaldus ja usalduse baasil tekivad ka head tööd.
Olen kindel, et pooled inimesed maailmas on head reklaamikirjutajad, igaühel on rääkida mingi lahe lugu, mille proffide abiga saab teha selliseks, et see teisi inimesi inspireeriks, teeks nende tuju heaks.
— Janek Murd muusikarühmitusest 3pead on öelnud, et reklaamiagentuur on “saatana kultuurkapital” (vt: www.melu.ee/index.php?id=1219). Kas kirjutad sellele väitele alla?
— Mingis mõttes ikka. Aga see pole ka asi, mida häbeneda. Raha võib teenida igatmoodi ja mulle see reklaamitöö isegi meeldib.
Ma ei ütle kordagi (ja pole kunagi öelnud), et, oi, see on nõme. Minu jaoks on see lahe töö, ma tunnen end tõeliselt hästi, lähen tööle hea tujuga. Muidugi on hetki, mil ma ei viitsi, aga üldiselt mulle meeldib see töö.
Ma olen torisevale müüjale üle leti öelnud: miks ta teeb seda tööd, kui see talle ei meeldi? Mingu tehku seda, mis meeldib. Pole mõtet asju vastumeelselt teha. Selline mõttelaad.
— Kes olid su noorepõlve iidolid-eeskujud?
— Kuna ma olen mingis mõttes maakas...
— Kui maakas?
— Pool elu Märjamaal elanud. On selline koht, kus eriti midagi pole. Olen üles kasvanud “lausmetali” sees. Ütleksin, et meeldis USA trash-metal lõpetades Metallicaga. Ka Pedigree kasvas ju sellest välja. Ja siis 1980-ndate elektrooniline muusika, nagu Frankie Goes To Hollywood ja teised imelikud asjad olid päris lahedad.
Mulle tuleb meelde, et mängisime Märjamaa kultuurimajas mu esimese bändi proovis Metallica lugusid. Siis lendas lumepall vastu teise korruse akent. Läksime aknale, all oli kulunud tagiga pungihakatis. Tegime akna lahti ja küsisime, mis värk on. Tüüp vaatas üles, küsis: “Mida te mängite?” Ütlesime: “Metallicat!” Siis ütles ta saatuslikud sõnad: “Mängige avangardi!” Istusime siis tüüpidega võimendite otsas ja mõtlesime, mis asi see avangard on... Jah, 1980-ndate elektroonika versus raskerokk on tänini kõige rohkem mõjutanud.
— Kas HU uus singel “Depressiivsed Eesti väikelinnad” on mingis mõttes autobiograafiline laul?
— Kindlasti on seal väga tugevaid seoseid. Ma võtsin vabaduse selline tekst kirjutada, olen ise ju poolmaakas. Aga see on illustratsioon sellisele väikesele kohale, ühe emotsiooni pealt tehtud. Märjamaa elu on seda mõjutanud. Lugu ise tuli paar aastat tagasi. Suvitasin Lõuna-Eestis. Läksin poodi ja vaatasin, et Rakvere viinreid on nii kallid, nagu keegi müüks kulda. Sealt see tekst hargnema hakkas. Pisiasjad.
— Su kõigi aegade tuntumaid bände on Borax. Meenutad ehk pisut, kuidas asjad olid ja käisid?
— Borax oli mõnes mõttes loogiline samm. Kui oled mingi asja keskel, hakkavad teised stiilid huvi pakkuma. Kui tuli house-muusika... Ma sain esimese house’i-litaka 1990-ndate alguses ja olin üsna pikalt koomas. Olin ju “padumetal”. Aga ma ei pöördunud sealt ära, kuulan siiamaani metal’it üsna palju, näiteks klapid peas tööd tehes. Aga house oli midagi täiesti uut.
Indie-asi tuli täpselt samuti: aju hakkas otsima uusi kombinatsioone muusikas. Tegin Pedigreega kolm albumit, see muusika polnud päris trash, polnud päris industrial. See on ajakirjanike lemmikküsimus: mis stiili te viljelete?
— Seda ma sult ei küsi...
— Kümme aastat tagasi oli see kogu aeg esimene küsimus. Eks indie tuli samuti ja grunge. Boraxis oli ka Janek (Boraxi laulja Janek Murd, praegu muusikarühmituse 3pead liige, artistinimega Rubik 3001 – toim) ju “paduhevikas”. Eks indie-muusika tulek andis võimaluse meloodilisemat poolt välja näidata. See tembeldati indie’ks. Kunagi pole võrreldud Boraxi muusikat Metallicaga, kuigi sarnasusi on jubedalt: hoog, meloodiakäigud, plokk sisse, plokk välja. Naljakas, et keegi pole leidnud nii ürgseid paralleele.
Fakt on see, et ükski mu bänd pole kunagi laiali läinud. Pedigree ei läinud laiali. Ma tulin Tallinna, kasvasime Bonnega lahku, tema jäi Tartusse. Ka Borax pole laiali. Me lihtsalt ei tegutse. Võib-olla hakkame veel. Meil on oma projektid, mõtted ja suunad. Me kasvame edasi ja või-malik, et vahepeal teed ristuvad.
— Oled olnud bändimees ja staažikas sooloartist. Kumb muusika loomise protsess on sulle loomupärasem – bändiproovis jämmimine või üksi tegemine?
— Ma ei tea… Olen viimasel ajal ümber kasvanud üksikuks hundiks, mulle meeldibki üksi teha. Mul on kaks last, pere, kellega tuleb tegeleda, ja töö. Ma saan muusikat teha ainult öösiti, olen oma elu ise selliseks kujundanud.
Mõnes mõttes mulle meeldib nii – öö on huvitav aeg, mulle meeldib olla üleval, kui kõik magavad, tegeleda loominguga. See juba iseenesest inspireerib. Tehnika ja raha dikteerivad muusika tegemist: kui raha pole, pole kitarri ega võimendit, ei saa sa midagi teha. Vanasti olid Heavenis (1990-ndate Tallinna indie-bändide ühine prooviruum kunstiakadeemias – toim) mingid võimud, plännisime kitarre, tulid lood. Kui leidsime kellegi – kas vanemate või sponsorite – rahakotist mingi raha, saime stuudios loo ära salvestada.
— Aga tänapäeval?
— Praegu on nii, et mul on kodus arvuti, kui tuleb mõte, saan selle öösel salvestada. Selles mõttes olen ma jube õnnelik, et elan sellisel ajal, kui saab niimoodi salvestada. Kuigi tehnika, arvutid ja helikaardid mind iseenesest ei huvita. Aga ma olen jube tänulik, et saan selliseid võimalusi kasutada.
Kui mõtlema hakata, olen ma bändimees. Mul on kinnisidee hakata veel ühte bändi tegema. Mulle meeldib bänditegemise hoog, laval käimine. Viimane bänd, kus ma tegutsesin, oli Holmes ja selle kõrvalt jäi nii palju ideid üle, et hakkasin ise tegema. Sellest ongi kasvanud välja sooloprojekt Leslie Da Bass. Kuigi üksi muusika tegemine pole mul kunagi olnud kinnisidee. Mulle meeldib bändi tunnetus ja bändiga tegelemine.
Praegu panustan Hannaliina Uusmaale, HU-le – hakkasin talle lugusid kirjutama ja kuna nõudlus on nii suureks läinud, panime bändi kokku ja hakkame kontserte andma. See on päris asi: koos teeme, koos esitame. Aga ma olen kindel, et kunagi saabub aeg, kui tuleb bänd, kellesse ma tahaksin jubedalt panustada.
— Kusjuures, jah, sa oled värske jõud. Teised – Lõhmused ja Kotkad – käivad mööda turvalisi sissetallatud radu...
— Võimalik. Ma kirjutasin sellise muusika, mida mulle meeldiks raadiost kuulata. Mulle meeldib selline rütm, selline meloodia, selline tekst. Auhinnad ja asjad pole eesmärk – need on lihtsalt tulnud. Selles mõttes olen ma õudselt õnnelik, et sellest on kasu olnud ja pole selline proovisin-ja-tuli-suva-käkerdis.
Kui ma kuulsin, et eestikeelne muusika võib hästi kõlada, tuli ka minu albumile (Leslie Da Bassi teine sooloplaat “Nights By Open Windows” – toim) lugu “Pisarad”. Ka see võeti hästi vastu, möödunud nädalal tuli raadiosingel välja. Selles mõttes jällegi midagi uut minu jaoks.
Ma lihtsalt teen – ühel päeval võib see olla edukas, teisel päeval inimeste jaoks täielik jama. Seda näitab aeg, praegu on niimoodi.
— Kuidas sa lugusid kirjutad – kitarril, klahvpillidel või rütmidel ja sämplitel mängides?
— Mul ei ole lemmikmeetodit. Tuleb nagu tuleb. Mõnikord on hea tuju – ma tean, et see tuleb ära kasutada. Tunnen, et on selline rütm, selline meeleolu. Võtan esimesed ettejuhtuvad instrumendid ja proovin seda kajastada. Pärast mõtlen sinna peale viisi, sisu ja teksti. Teine variant on, et tuleb tekst, luuletus. Panen selle muusikaga kokku.
Kolmas variant on ka päris naljakas. Paar nädalat tagasi käisin perega maal Valgas. Tulin tagasi, kõik magasid autos. Poole tee peal tuli kusagilt kosmosest minu pähe üks valmis lugu, millel olid olemas kõik komponendid: viis, tekst, kompositsioon, kõlad. Valmis lugu! Üritasin seda meeleheitlikult meeles pidada, lülitasin raadio välja. Kui pere ärkas, palusin kõigil vait olla, et issi ei tohi lugu ära unustada. Naine pakkus telefoni, et laulgu ma sisse – mis ma kannatan. Mõtlesin, et nii ei saa. Jõudsime koju, panin arvuti käima ja tegin tunni ajagademo, kirjutasin sõnad üles. Järgmisel päeval läksin Hannaliisaga stuudiosse, mängisin talle demo, laulsin ette. Ta laulis kohe sisse, Critical tegi põhja, saatsin talle read. Sõidust polnud möödas veel nädalatki, kui lugu oli täiesti valmis. Ja läheb plaadile.
Mõnikord näen linnas midagi ja tuleb idee. Sellepärast ma kannangi kaustikut (Leslie ees laual on kollaste-siniste kaantega kaustik – toim) kaasas, et kohe... Võib-olla tuleb diktofoni vaadates mõni mõte...
— Kui palju on sul muusikaharidust?
— Null. Koolis muidugi olid muusikatunnid ja mingil määral koorilaul. Selline kohustuslik kava.
— Nooti ei tunne?
— Bassinooti ma tegelikult isegi tunnen. Käisin aasta aega Paul Kikerpuu – fenomenaalne bassist, kes tänapäeval silma ei paista, on rohkem kulisside taga – juures õppimas. Sain hea dzˇässbassikooli. Tänu temale üldse hakkasingi bassi mängima. Vaatasin, et tore tüüp, sugulaste tuttav, ehk saaks tema juurde õppima minna. Õppisin nooti lugema, sain aimu. Praegu peaks meenutama. Tema käest sain tausta.
— Kui palju sa jälgid Eesti muusikat?
— Mind (heas mõttes) ei huvita, mida keegi teeb. Kui kellelgi on lahe mõte, siis las ta realiseerib selle. Ma proovin teha omamoodi, teised omamoodi. Mind häirib kõigi asjade spordiks tegemine, süsteemid ja tabelid. Milleks on vaja zˇüriisid ja võistlust, miks on see parem? Kujutad sa ette maalimise maailmameistri-võistlusi – vanamehed on reas ja maalivad õuna. Pärast võrreldakse. Maailmas, kus on sõda ja roppust, on muusika üks kihvtimaid asju üldse.
Aga piinlik on tunnistada, et pole mahti jälgida. Ma pole ka MySpace’i inimene. Nüüd olin üldsuse survel sunnitud sinna konto tegema. Pole MySpace’is – pole inimest. Aga aega seda tõeliselt kasutada mul pole.
Nii palju kui ma tean, on Pia Fraus, Mirabilia. Aga uue kooli asju ei tea. Üleüldse peaks muusika olema nooruslik. Ma ei kannata sellist nüüd-me-oleme-nii-vanad-nüüd-me-hakkame-tegema-sellist-intellektuaalsemat-mussi-natuke-vanematele. Nooruslik jõud on oluline, see viibki muusikat edasi, see peab jääma
Aga ma pole eriti kursis ega julge öelda, mis on parim. Ei tahaks selliseid väiteid ka esitada. Ma panustan ise tootmisesse. Proovin võimalikult vähe Eesti popmuusikat kuulata, et mitte sattuda mõjutuste alla, et sellel oli see, see kasutas seda ja see on selle sarnane. Tahan teha nii, nagu endale õige tundub.
— Mulle on jäänud intervjuust mulje, et sa lood kogu aeg midagi. Millal sa puhkad?
— Minu arvates on loomine puhkus, täielik kaif. Hea mõte on sada korda parem puhkus kui nädal aega troopilisel saarel. Kuid ka see on mõnikord huvitav. See toidabki, et ma teen hea loo ja mul on tuju hea, siis teen hea reklaami, tuju on hea ja ma teen jälle hea loo. Vahepeal mängin lapsega jalgpalli, jälle on tuju hea. See on ekstaas. Üks toidab teist. Aga puhkus on ikka suvel. Kui ma juulis midagi ei tee, siis ka see on kaif. Juulikuu ja Lõuna-Eesti, kes neid suudaks lahuta’.
Viis olulist
•• 1••
Pere
Inga, Kenlou, Kimmie. Võiks öelda: minu hooldetiim, kelleta oleksin null.
•• 2••
Itaalia autod
Täpsemalt 1960.–1970. aastate Alfa Romeod on minu hull nõrkus, Bertone, Zagato, Giugiaro disain ning Alfa inseneride geniaalne töö. Vanadest Alfadest võin ma jahuda tunde. Meie perele kuulub mitu Alfa GT kupeed, nende hulgas siinmail päris haruldane GTV 1972. aastast. Varsti vurab see tagasi maanteele, pärast mitu aastat kestnud uuenduskuuri lõppemist.
•• 3••
Haukka bass
Mis on näinud laval vett ja vilet, higi ja pisaraid, tuhandeid inimesi staadionil ning paari joodikut keldriklubis. Juba ligi 20 aastat mul kaelas, nüüd hoian teda erijuhtudeks. Ta on mul muidu viiekeelne ja omaleiutatud häälestusega. Tõeline sõber.
•• 4••
Filmid
Ma armastan filme. Oli aeg, mil ma ei läinud enne magama, kui olin vaadanud ära ühe filmi. Lõputult inspireeriv materjal. Ärge lootkegi, et ma mõne lemmiku nimetaks.
•• 5••
…viis oleks liiga perfektne. Palun vabandust.
Absoluutselt
Ma olin juuksuris täna jälle
täna pool päeva
Ja olin maniküüris täna jälle
täna pool päeva
Ja solaarium toonis mu nahka
ja jõusaal voolis mu keha
Ja üleüldse ma hullult näen
vaeva
päevast päeva, päevast päeva
Kuid ta ei vaata mind
Absoluutselt
Kuid ta ei taha mind
Absoluutselt
Kuid ta ei helista mulle üldse
Absoluutselt
Ja pole mõtet vist lisada
et ta ei messi ka
Absoluutselt
Ma käisin poodides täna jälle
täna terve päeva
Ja olin mõtetes täna jälle
täna terve päeva
Ja sõitsin autoga maha paar märki
ja unustasin oma gucci
koti parki
Ja nii päevast päeva
ma unistan aina kuid ta ei vaata mind
Absoluutselt
Kuid ta ei taha mind
Absoluutselt
Kuid ta ei helista mulle üldse
Absoluutselt
Ja pole mõtet vist lisada
et ta ei messi ka
Absoluutselt
Lalalalalalalalaa no mis elu see on?
Lalalalalalalalaa no mis elu see on?
Lalalalalalalalaa no mis elu see on?
Lalalalalalalalaa no mis elu see on?
Kuid ta ei vaata mind
Absoluutselt
Kuid ta ei taha mind
Absoluutselt
Kuid ta ei helista mulle üldse
Absoluutselt
Ja pole mõtet vist lisada
et ta ei messi ka
Absoluutselt
