Levib veendumus: ajalehti teevad erialase ja keelelise ettevalmistuseta inimesed
Artikkel hõlmab ajakirjast kümme lehekülge ning kolmel neist teeb autor juttu ajakirjanduskeele probleemide põhjustest. “Pean seda selle tagajärjeks, et ajakirjanduses töötab üha vähem professionaale ja üha rohkem lihtsameelseid algajaid, kes ei oska pöörata tähelepanu paljudele olulistele asjadele,” kirjutab Reet Kasik. Ja teisal: “Lehte teevad üha nooremad ja üha vähem on nende hulgas eriharidusega ajakirjanikke.”
EPL-i reporteritest ja toimetajatest on kõrgharidusega ca 90% ning umbes neli viiendikku on selle omandanud ajakirjandusalal. Usutavasti on muudes toimetustes sama pilt. Millest siis sünnib niisugune arvamus?
Linnaosal olid päevad
Lugeja arvamust kujundavad eelkõige stiilivääratused, mis mõjuvad samavõrd kui faktivead. Pealegi peitub sõnavalikus sageli ka hinnang. Teisalt jälle võib küsida: kuivõrd on toimetajatel õigust kirjutaja väljendust muuta? See küsimus kerkib lehetöös iga päev.
Mida arvata, kui arvamusloo autor tituleerib Moldova eurolaulus trummi löönud “vanaema Liidiat” vanaeideks? Kas Mihhail Hodorkovskit, kelle kohtuprotsess pole pealegi veel lõppenud, sobib nimetada naftaärikaks? Või kas tüdrukutebändi pildistama tormavatest fotograafidest on kohe selge, et nad on kiimalised? Mida teha, kui kirjanik ütleb intervjuuvastuses: “Konrad Mägi elas sitasti”?
Pealegi eeldab uudislugu teistsugust keelt kui näiteks autoriveerg või reportaa. Autori tekst on üks asi ja intervjueeritava vastused midagi muud. Need stiilid on Eestis alles kujunemas.
Samas olevat igal sõnal iga kasutaja jaoks eriomane tähendusvarjund. Nõnda võivad arvamused lahkneda ka ootamatus kohas. Näiteks peab osa inimesi sõna juunior eestikeelset lühendit jun nii koledaks, et
eelistab kasutada võõrapärast jr-i. Või kuidas suhtuda meelelahutuslikus loos olevasse lausesse: “Kristiine linnaosal olid päevad”? Ka kaks Tartu ülikooli eesti keele õppetooli esindajat andsid sellele küsimusele erineva vastuse. Üks hinnang kõlas: “Suhtun kurjalt – kulunud ja labane.” Teine jättis võimalusi: “See tuleks kõne alla, kui kogu lugu oleks mingis mõttes humoorikas, nihkega või kiiksuga...”
Paraku on ajakirjandus kollektiivne looming. Kui raamatut tsiteerides viidatakse autorile, siis ajalehest toodavate näidete taha sulgudesse märgitakse väljaande nimi. Paari-kolme inimese kiiruga tehtud otsus mõjutab kogu väljaande mainet ja usaldusväärsust. Nõnda tulebki toimetuste töötajatel sagedamini lapata paksu valgekaanelist “Eesti keele sõnaraamatut”, kust leiab viiteid ka stiilivarjundile. Küsitava väärtusega sõnade taga seisab lühend VULG, HALV või ARGI. Ehkki nagu üks kolleeg hiljaaegu ütles: “No aga see raamat pärineb ka eelmisest aastatuhandest...”
