Libahundi Tiina on teistsugune

Filmi „Libahunt” peategelast Tiinat mänginud Ene Rämmeldi mälestuste järgi tegutses teose loomise ajal lavastaja Leida Laiuse vastu kolmest mehest koosnev vandenõu.

Laiusele olevat loopinud kaikaid kodaraisse filmi kaasstsenarist ja Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas, filmi toimetaja Lennart Meri ja leedulasest operaator Algimantas Mockus.Remmelgas ja Meri olid väljapaistvad literaadid, kes olid andnud kolm veretilka filmikuradile. Mockus oli aga hea operaator, kes oli end Tallinnfilmis juba tõestanud „Jäämineku” kaunite kaadritega.

Rämmeldi mälestustest ei tohiks teha järeldust, et need kolm meest tahtsid kogu hingest näha Laiuse läbikukkumist, kuid tähelepanuta ei maksa seda vastasseisu juttu ka jätta, sest Rämmeld ja Laius olid lähedased ja oletatavasti kuulis Tiina osatäitja vastasseisust Laiuse suu kaudu.

Võttegrupi tähtsate tegijate seas olnud vastuoludest räägib seegi, et „Libahundi” juhtumit – teemaks loomevabadus – arutati 1968. aasta kevadel Eesti kinoliidus, mida tollal nimetati kinematografistide liiduks. Neile aruteludele tuli järg, kus tegijad nõudsid endale rohkem loomeõigusi, ning üks ideolooge ja suunajaid oli seejuures „Libahundi” toimetaja Lennart Meri. Filmirahva eneseteadvus suurenes ja selle viljad – „Viimne reliikvia” ja „Kevade” – kergitavad praeguseni rahvusliku filmikunsti mainet. Klapi puudumisest „Libahundi” tegijate vahel räägib ka tõsiasi, et pärast suurt Vilniuses tehtud paviljonivõtete perioodi jäi töö katki ja seda otsustati uuesti alustada. Stuudiosse ehitatud Tammarude talu praagiti välja koos Marguse osatäitjaks leitud Tõnu Mikiveriga. Teisele ringile mindi Evald Hermakülaga ja Kanepisse loodusesse ehitatud taluga.

Küllap „Libahundis” kaasa löönud kanged mehed ei arvestanud piisavalt tõsiasja, et filmi teeb ikkagi lavastaja. Laiuse kohta on kolleegid öelnud, et ta oli võimsa intuitsiooniga naine, kellel otsuste langetamine käis raskelt, aga nende otsuste selgitamine lausa vaevaliselt. Filmi tegid inimesed, kes rääkisid üksteisest mööda. Kuid valmis „Libahunt” sai ja õnnetut käiku arvestades sugugi mitte ebaõnnestunult. Paremat Kitzbergi igihalja klassika ekraniseeringut lihtsalt pole.

Tähtsa teose kramp

Filmi kunstiline probleem ongi klassikateosega seotud paratamatu mütologiseeritus. Tegemist on tähtsa näitemänguga, millega on avatud teatrimaju, mida on teatreis palju mängitud ja kirjandustunni jaoks koolipõlves loetud. Selline staatus seab omad nõuded ja staatuse krambist on vaja üle saada nii tegijatel kui ka vaatajatel, et filmilinale ilmuksid alalised ja ajatud väärtused, mis on klassikas tallel.

Laiuse „Libahundi” nüüdisajaks kõige kõlavam sõnum on seotud Rämmeldi osatäitmisega. Kas just näitlejamänguga, pole kindel, sest kedagi võõrast Rämmeld ei kehastanud. Ta lihtsalt oli Tiinana teistsugune. Teistsugune kui Tammarud ja külarahvas. Film on arutlus sallivusest, sest lugu vaatles teistsuguse õigust olemas olla.

Huvitaval kombel ei kirjuta tollane kriitika teistsuguseks olemisest ja sallivusest. Kas nende teemade nimetamine oleks ületanud mingite tabude piiri? Kas see oleks 1969. aastal paistnud pealekaebamisena? Teisitimõtlemine oli nõukaajal teadagi mis…

Andekas ja tark inimene võtab ikka õppust. Laiuse järgmiste filmidega pole seotud ei fakte ega legende riidude ja lahkarvamuste kohta. Vastupidi, Laiusega koostööd teinud Arvo Iho jaoks oli filmitegemine nii imelihtne, et ta otsustas iseseisvaltki lavastamist proovida.

Kolm küsimustRämmeld: Tiina oli vabadusvõitleja

••Ene Rämmeld, praegu „Libahunti” vaadates jääb mulje, et Laiusele oli kõige olulisem just eristumise teema. Kas sellest oli juttu ka Laiusega rolli arutades?

Leida otsis väga-väga Tiinale osatäitjat, kellel poleks mitte ainult teistsugune välimus, vaid ka mõtlemine. See film tehti sügaval Nõukogude ajal ja Leida oli tõeline kangelanna, et ta selle filmi üldse läbi sai suruda. Leida rõhutas mulle kogu aeg, et Tiina on mõtleja. Pärast filmi väljatulemist rõhutati aga just minu teismoodi välimust, kuigi tegelikult oli Tiina ikka täitsa vabadusvõitleja. Ega meil palju selliseid naisi pole, kes hambaid näitavad.

••Millised suhted olid teil Laiusega võtteplatsil?

Ma olin eriline ja karakteriga, aga ma olin ka küllalt kaval ja sain kogenematusest hoolimata aru, et režissöör on nagu kapten laevas. Iga hinna eest tahtsin teha, mida Leida soovis. Aga Leida sai võtteplatsil ka teistega hästi läbi.

••Kas teie tegite Tiina või tegi Tiina tegelaskuju teid?

Pärast filmi olin ma ju täpselt selline nagu filmis, ainult miniseelik oli seljas. Mind tunti väga-väga palju ära. Tiina jälitas mind kogu aeg, see segas mind väga.

Mari PeegelFakte filmistNoort Tiinat mängis Doris Kareva, kelle heledad juuksed värviti selle rolli jaoks mustaks.

Tiina rolli kaaluti ka Mare Garšnekki, kes oli mänginud Kaljo Kiisa filmides „Me olime 18-aastased” ja „Hullumeelsus”.

Tõnu Mikiveri ja Evald Hermaküla kõrval oli Marguse rolli kandidaat Kalju Komissarov.

Leida Laius võttis Ene Rämmeldi oma filmi „Kõrboja peremees” (1979) assistendiks.

1977. aastal ekraniseeris väliseestlane Edmund J. Martin „Libahundi” filmiks „Tiina”. Sellele kirjutas muusika Taavi Virkhaus. Veel on Rainer Sarnet teinud teatrimüsteeriumi-filmi „Libahundi needus”.Filmisarja 34. film„Libahunt”

••Autor: August Kitzberg
••Stsenaristid: Leida Laius ja Lembit Remmelgas
••Režissöör: Leida Laius
••Operaator: Algimantas Mockus
••Helilooja: Veljo Tormis
••Kunstnik: Linda Vernik

Osades:

••Tiina – Ene Rämmeld
••Väike Tiina – Doris Kareva
••Mari – Malle Klaassen
••Väike Mari – Külli Song
••Margus – Evald Hermaküla
••Väike Margus – Rein Valter
••Tammaru peremees – Arnold Sikkel
••Tammaru perenaine – Evi Rauer
••Vanaema – Elsa Ratassepp
••Jass – Leonhard Merzin
••Esilinastus 6. jaanuaril 1969