Andrus Kivirähki teatriromaani "Liblikas" mängureegleid pole raske omaks võtta isegi minul kui teatrist rikutud inimestel.

Siiski jääb pisike kahtlus, millised need reeglid seekord õieti on. Selle kohta leidsin hea tsitaadi teiselt teatrist rikutud inimeselt, Sauterilt: "... eks Kivirähki raamatud ole /.../ väga lahedad lugeda, aga mine sa võta kinni, millest nad õigupoolest on? Ons nad elust enesest, mis on tõsi igavest? Mina ei tea."

Õhuline raamat

See raamat oleks nagu teatrist ja oleks nagu elust ja veel paljudest asjadest, mis mõlema sisse ja vahepeale mahuvad. Esmamulje oli mingi seletamatu õhulisus ütlemise suure konkreetsuse juures. Koguni raamat ise oma füüsilises olekus tundus olevat kerge, õhuline ja kuidagi läbipaistev. Mari Kaljuste vana foto pruunikas-kollakas tonaalsuses kujundus, just nagu läbi uduliniku paistev kaanepilt rõhutas seda õhulisust. Rääkimata pealkirjast.

Raamatut on kerge lugeda, ühe hingetõmbega. Kas ei või see olla viide teatud hõredusele, mis ka õhulisust iseloomustab? Võib-olla on mõningane pealispindsus paratamatu, nagu liblikalennulgi. Aga seda korvab seletamatu õrna puudutuse tunne loo parematel kohtadel. Konkreetsus ja uduloor korraga. Aga mida siis tahtagi ühelt surnud mehe jutustuselt, kelle (August Michelsoni) suhu tekst nagu oleks pandud.

"Liblikas" on kivirähkilikke fantaasiauperpalle, kus autor ei lase ennast segada konkreetsetest nimedest ja sündmustest. Ka teatri teema soosib luiskamist, "luuletamist", mida raamatus korduvalt lugejale meelde tuletatakse. Olles seeläbi teinekord äkki tõesem kui tõsielu ise.

Raamatu põhitegelased on ajaloolise Estonia algus-aegadest pärit, praegu vähetuntud kujud.

Haprake tantsijatar Erika Tezky ongi jäänud õieti legendi tasandile nii kaasaegsete mälestustes kui ka teatriloos. See liblikalend oli nii lühike – aga ilmselt ka nii meeldejääv, et keegi omaaegsetest teda mainimata ei jätnud. Kivirähk teeb temast olulise sümboli – ja miks ka mitte.

Raskem on liblikakujundina vastu võtta valmivat Estonia maja ennast, kuigi seda on hästi põhjendatud. Siiski-siiski, mida rohkem sellele mõtlen, seda võimalikumaks seegi saab.

Vihjeist pungil

Näiliselt lihtne tekst on sümbolitest, vihjetest ja tähendustest pungil, kusjuures Kivirähk seletab enamasti kõik need asjad samas ka otsesõnu ära.

Sellest kasvab kummaline stiil, mis pole stiliseering ega otseselt ka "maagiline realism", vaid meenutab hoopis millegagi sajandivahetuse rahvaraamatute või õndsa Wiera ilunäitluste laadi, olles samas ehmatavalt napisõnaline ja asjalik. Muinasjuttude maailm on seal veel nii ligidal, aga kadumas või kadunud, nagu läbi uduliniku olemas kuskil mälu tagamail.

Kivirähk on tabanud midagi olulist meie teatriloost. Midagi just sellest tabamatust hingusest, mis üht teatriajastut kandnud. Üks aeg saab ümber, asjaarmastajate, Suurte Diletantide ja ebakindlalt boheemliku, kuid ehtsa mängurõõmu aeg. Alustajate aeg. Tões ja vaimus, nagu tookord kombeks, mängu ja luiskamisega pooleks. Natuke nostalgiat lisaks.

Kuni teatriloolased punnitavad ajaraamatusse seada, mis teatris kirjeldatav ja tabatav, võiks Kivirähkilt paralleelselt ilmuda veelgi "Liblika"-laadseid lugusid. Teise vaatenurga alt, legendilaadsemaid. Teater ise on ju nii konkreetne ja efemeerne korraga, ajalik ja ajatu ühteaegu. Pealegi on Kivirähk lihtsalt hea jutustaja. See on voorus igas ajas.

Nagu ma teatris ei loe enne etendust kavalehe selgitusi, nii õnnestus mul ka mitte vaadata tagakaanele valitud tekstilõiku enne, kui raamat läbi. See ütleb midagi olulist raamatu mõttelaadi ja ka teatri kohta. Kuigi – miski pole lõplik. Õnneks.