Lihavad kivid ja okkalised kroonid
Metallikunsti klassiku Lilian Linnaksi näitusel (nagu ka Leili Kuldkepi omal kahe aasta eest) kogetu kõnetab vahetult ka praegu, sütitab lootuse, et väärt looming kestab üle aja. Selles kohtuvad kõige imelisemal moel tohutu isiksuslik jõud ja universaalsed loomistõed (jah, ma usun, et viimati öeldu on siiski olemas!). Luues energia- ja mõttevälja, mis puudutab hinge.
Kui ma koju jõudsin ja märkmikust märksõnu vaatasin, siis nägin, et olin esimese asjana kirjutanud: „Olen rabatud”. Tõesti, massiivsus, millega läbi aastakümnete pühendumisega tegelenud kunstnik on oma lossi ehitanud, on muljet avaldav. See on ühe inimese lugu – aus ja alasti. Täis tuksuvat elujõudu ja loomistungi.
Lilian Linnaksi vormikeele kohta võiks öelda barokne, kuid kindlasti mitte vahutavalt lopsakal moel, pigem on selles rõõm segatud vürtsikamate nootidega. Bukett on magus-mõru ja karge. Lihavad ja väga tugeva iseloomuga poolvääriskivid (peamiselt ahhaadid, aga ka karneool, suitsukvarts, obsidiaan) on saanud endale kullatud hõbedast filigraankepikestest oreoolid – okkalised nagu kannatuste kroonid. Jõuliste saarekestena mõjuvad kivide ja emaili värvisähvatused keset lahjat kullatooni (hõbe kumamas läbi õhukese kullatud kihi): ultramariin, smaragdroheline, pruunikaspunane.
Jõuline kolmemõõtmelisus
Liliani ehetes on teatavaid art-déco’likke rütme – geomeetriat ja sümmeetriat –, mida lammutab loov kaos. Kuid loovusel ei lubata voolata üle ääre, pigem pürgivad kivid raamist välja taeva poole, andes töödele jõulise kolmemõõtmelisuse. Vormikate kivide ja peene metallitöö rütmide vaheldumine köidab. Vähesed ehtekunstnikud suudavad olla üle nii raskepärastest materjalidest, kuid loomupärane impulsiivsus on siin leidnud endale võimalikult loomuliku jõesängi.
Omaette peatüki moodustavad Lilian Linnaksi peamiselt 1970-ndatel loodud maalilised seinaplaadid – keskse emailitud siluetiga pildid. Ka siin on jõudu, mis lausa raginal tungib vastuvõtva silma võrkkestale. Need pildid ei keeruta, vaid lajatavad otse, hoolimata abstraktsest kujundikeelest. Hämmastavalt jõulised on ka peagi 80-aastaseks saava daami värsked mustale pleksile kinnitatud kujundid – tulitavad ja kergelt maneerlikud siluetid. Kunstniku hing ei vanane, see vaid küpseb.
