Lihtne ja aristokraatlik Surganova

24. detsembril esines Tallinna Amigo klubis Peterburi ansambel Surganova ja Orkester.

Pool tundi enne südaööd pakub jõululaupäev meeleolukat vaatepilti. Kuigi õues on plusskraadid, on lumi maas.

Üle bussi levib kummiliimi lehka. Tagapingil lesivad kaks somnambuulses seisundis 12–13-aastast poisikest, üks neist näost sinakas. Väljun Viru keskuse juures ja satun otsekui hämarast agulist moodsaimasse city’sse.

Sellist Amigot polegi mu silm veel näinud. Pilt on tagasihoidlikum kui kunagi varem: rahvast pole murdu ja vist on turistegi vähem ning õhkkond on äraütlemata meeldiv. Oma panuse annab ka diskor, kes ei mängi unepealt äratuntavaid tantsuhitte, vaid täiesti arvestavat klubimuusikat.

Kontserdi algul selgitab lauljatar Svetlana publikule, et Tallinna jõudis bänd vähendatud koosseisuga: “Osa pillimehi ei pääsenud üle sellest piirist, mis meid eraldab. Nii et nüüd asendame üksteise partiisid ja see on väga põnev kogemus.” Tagantjärele võib pillimeestele au anda: ootamatu olukord ei kostnud kusagilt välja.

Tean küll, et pole just kiiduväärne opereerida sellise terminiga nagu “rahvapärasus”, ent ometigi pole rahvuslik iseloom vaid müüt. Surganova orkester on läbinisti venepärane nähtus, esindades just seda tolstoilikku aristokraatlikkust, mis on segatud sõjajärgsete blatnoilaulukestega. Ja tulemus on kahtlemata võluv. Nimetab ju lauljatargi oma loomingut tabavalt vip-punk-dekadentsiks.

Klounilik popp

Igatahes on see üks väga veider orkester, kus kõrvuti kõlavad kitarr, basskitarr, lõõtspill, klarnet, klahvpillid, tromboon jne. Rütmid on põnevad ja puhkpillid vahvalt meloodilised. Surganoval on hea vokaal, natuke kähe, ent meeldivalt paindlik. Kui ta trombooniga unisoonis laulab, kõlab see nii muhedalt, et naeratus kerkib iseenesest näole. Ta põimib oma lauludesse nii filmiklassikast tuntud meloodiaid kui ka ida tümpsu imitatsioone.

Lauljatari looming on äärmiselt moodne ja kaldub kohati küll pungi, küll Buena Vista Social Clubi ridadele. Aimata võib 1980. aastate retrot ja esmajoones meenuvad Madnessi-laadsed ska-bändid.

Nii oli tulemuseks lõbus, kohati suisa klounilik ja äärmiselt venepärane popmuusika. Svetlana ise pole mingi femme fatale. Temas oli maalähedast pugatsŠovalikku teatraalsust ning kui vaja, suutis ta akordioni saatel kahe sõrmega vilet lasta. Siis aga projitseeris see pisikest kasvu heleda kräsupeaga naine oma häälde nii ehedat traagikat, meeleheidet ja jalust nõrgaks võtvat pateetikat, et südame alt läks külmaks.

Väljun Amigost heas tujus. Kell on üks öösel ja tänavune jõululaupäev on lõpule jõudnud. Taksot oodates möödub minust tikk-kontsadel suitsu kiskuv kaunitar, peas päkapikumüts.