„Lihtsam oleks olla tõsine”

Eile meie hulgast lahkunud Enn Vetemaa oli mitmekülgne inimene: peale kirjaniku- ja tõlkijakutse tegutses keemikuharidusega Vetemaa ka heliloojana. Tema loomingusse jagus nii huumorit, sotsiaalset närvi kui ka eneseirooniat.

Ka kirjandus- või muusikakauge inimene teab une pealt laulusõnu „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall…” ja „Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa…”. Need on tulnud just Enn Vetemaa sulest.

Vetemaa sündis Tallinnas arhitekti perekonnas, tema isapoolsed juured ulatuvad aga Raplamaale Raikkülla, kust on pärit ka mõtleja Uku Masing. „Kui olin umbes 14–15-aastane, andis Uku Masing mulle neli luulekogu. Tema talu oli Raikkülas minu vanavanemate talust 300 meetrit eemal. Masing oli minu teismeliseeas mu oluline mõjutaja. Olen muide ka ainuke laps, keda ta on ristinud,” on Vetemaa enda ja Masingu kokkupuutest rääkinud elulooraamatus „Mees nagu saksofon”.

26-aastase Vetemaa kirjandusdebüüt tähistas ühtlasi eesti kirjandusloo ühe tuntuma põlvkonna, kassetipõlvkonna ellu astumist. Vetemaa osales esimeses „Noorte autorite” kassetis koos Paul-Eerik Rummo, Mats Traadi, Linda Ruudi ja Arvi Siiaga. Varem hoolsalt sahtlisse, aga ka publitsistikat kirjutanud Vetemaa põimik 1958.–1962. aasta luuletustest kandis pealkirja „Häälemurre”.

Ilmumisaastal köidet Eesti Raadios tutvustanud Vetemaale andis saatejuht võimaluse oma elulugu jutustada. Noor, veel veidi rabedahäälne autor mainis, et on „kaheks tükiks katki tehtud: see kirjandus ja siis muusika”. Tallinna polütehnilisest instituudist konservatooriumi õppima olevat teda ajanud „kuri kiusatus”. Saatejuhilt Vetemaa poeedinäole antud kirjeldus – irooniline, eeskätt eneseirooniline – oli prohvetlik, sest sobitub tagasivaates hästi tulevase kuulsa kirjaniku loome ja ka autorimüüdiga.

Veel enne 30. eluaastat avaldatud romaan „Monument” (1965) muutis kirjanik Vetemaa lausa kurikuulsaks. Selle peategelased on kaks noort skulptorit, kes valmistavad kavandeid fašismiohvrite mälestusmärgile. Tegelane Sven Voore kasutab sidemeid ja tõrjub kõrvale andekama kolleegi ning näppab tema idee. Romaan, kus heade sidemetega andetus alistab loovuse, tekitas ENSV-s palju kibedust, sõnasõda ja prototüüpide otsimist, venekeelsele romaanile anti Moskvas aga preemia.

„Enn Vetemaa puhul on alati meeldiv olnud tema ükskõikne suhtumine oma isiku upitamisse. Varjatud või varjamatul moel armastavad kultuurimeistrid ikka oma mina tähtsust ja selle armastuse igavesti haljas indikaator on oskus kergesti solvuda. Vetemaas on olnud maahärralikku sallivust kõige temast kõneldu suhtes. Ta pole saladust teinud sellestki, et omaenda isikust ülemaks peab ta oma kolme ammust kiindumust: kirjutamist, muusikat ja napsivõtmist,” on Vetemaad iseloomustanud kirjandusteadlane Jaan Undusk. „Küllap lepib Vetemaa sellegagi, kui väidan, et sotsiaalselt kõige säravam oli ta oma kirjanduslike alguste aegu, mis jäid 1960.–1970. aastaisse: kõigepealt poeedi, siis aga eriti prosaisti ja näitekirjanikuna.”

Karjääri maamärk

„Monument” oli Vetemaa karjääris kahtlemata maamärk. „Kui ma nüüd seda üle loen, siis küll ma tahaksin seda parandada, mõne koha teisiti teha, aga see oli see, mis mu elu ära rikkus, sest ma olin tollal tõsine muusik ja tõsine keemik. See „Monument” lõi mind muusika maailmast välja ja viis kirjanduse teele. Mu elu ta segas ja on tõesti mu elus mingi verstapost,” rääkis autor 1985. aastal telesaates „Õhtutund kirjanikuga”. Heliloominguga tegeles Vetemaa siiski veel, eriti 1990. aastatel.

Luulekogudele „Häälemurre” (1962) ja „Lumesõda” (1966) järgnesid lühiromaanid: kogumik „Väike romaaniraamat” 1–2 (1968/1972) ja „Tulnuk” (kirjutatud juba 1971–1972, ilmus alles 1987). Mahukama proosa hulka kuuluvad „Möbiuse leht” 1–2 (1985/1990), „Risti rahvas” 1–2 (1994/1998), „Neitsist sündinud” (2000), „Vaba vaimu vennaskond” (2006). Vetemaad kui naljahammast jääb esmajoones meenutama „Eesti näkiliste välimääraja” (1983), kui näitekirjanikku aga „Õhtusöök viiele” (1972), „Püha Susanna” (1974), „Roosiaed” (1976) ja „Nukumäng” (1980).

Vetemaa ei osanud enda sõnul väga tõsistest asjadest täiesti tõsiselt kirjutada. „See on minu suurim viga, aga ma mõtlen, et Cervantes oleks „Don Quijote” võinud ka teisiti kirjutada. Surmtõsised asjad ei pea olema alati nii surmtõsises rüüs. Iseenese, teiste ja lugeja jaoks tuleb sinna lisada ka midagi rõõmsamat, vallatumat või kelmikamat ja seda ma alateadlikult tean ja hiljem kahetsen, sest muidu oleks võetud tõsise teosena, aga mul seal üks naljakas mees käib ringi ja nüüd mõeldakse, et on naljajutt. Minu meelest just ei ole,” valgustas ta saates „Õhtutund kirjanikuga” oma loomepõhimõtteid. „Vaimukus tekitab inimestes pahameelt. Lihtsam oleks olla tõsine.”

Kindlasti oleks Vetemaal olnud lihtsam olla kriitiline oma mineviku mõnede tahkude koha pealt, kuid usutlustest selgub, et sealgi säilitas ta avatud pilgu ja juba mainitud eneseiroonia. Andres Laasikule antud intervjuus, mis tehti Vetemaa Gustav Naani teemalise romaani ilmumise puhul, vastas ta küsimusele „Kuidas te ise ENSV aega suhtute?” järgmiselt: „Ma olin Eesti NSV ajal aus kirjanike liidu partorg. Koos (Vladimir) Beekmaniga pidasime kordamööda seda ametit. Sinna taheti panna mõnda venemeelset, aga seda ei saanud lasta juhtuda.”

Enn Vetemaa

20. juuni 1936 – 28. märts 2017

Vetemaa õppis Tallinna 22. keskkoolis. 1959. aastal lõpetas ta Tallinna polütehnilise instituudi keemiainseneri erialal ja 1965. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi kompositsiooni erialal.

Ta on kirjutanud luuletusi, jutustusi, romaane, näidendeid, libretosid (näiteks Veljo Tormise „Luigelend”), filmistsenaariume (koos Sulev Nõmmikuga „Mehed ei nuta”, „Noor pensionär”, „Siin me oleme”, „Varastati Vana Toomas”), muusikatekste ja publitsistikat.

Vetemaa on töötanud ka Tallinna paberivabrikus meistrina (1959–1960), ajakirja Küsimused ja Vastused kaastöölisena (1963–1965), ETV vanemtoimetaja ning kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetajana (1965–1969), kirjanike liidu luulekonsultandina (1969–1976) ja kirjastuse Kupar juhina.

1973., 1975. ja 1976. aastal sai Vetemaa Juhan Smuuli nimelise preemia, 1977. aastal kuulutati ta Eesti NSV teeneliseks kirjanikuks. 2011. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Aastatel 1966–1990 kuulus Vetemaa NLKP-sse, 2007. aastal kandideeris sotside ridades riigikogu valimistel, aga ei osutunud valituks. Ta on kuulunud Tallinna linnavolikogusse.

Vetemaa oli Eesti heliloojate liidu liige alates 1994. aastast ja Eesti kirjanike liidu liige alates 1966. aastast.

Vetemaa oli abielus kunstnik Eve Vetemaaga, neil on lapsed Markus Vetemaa ja Maria Alajõe.