„Lihtsam oleks olla tõsine”
Ka kirjandus- või muusikakauge inimene teab une pealt laulusõnu „Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall…” ja „Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa…”. Need on tulnud just Enn Vetemaa sulest.
Vetemaa sündis Tallinnas arhitekti perekonnas, tema isapoolsed juured ulatuvad aga Raplamaale Raikkülla, kust on pärit ka mõtleja Uku Masing. „Kui olin umbes 14–15-aastane, andis Uku Masing mulle neli luulekogu. Tema talu oli Raikkülas minu vanavanemate talust 300 meetrit eemal. Masing oli minu teismeliseeas mu oluline mõjutaja. Olen muide ka ainuke laps, keda ta on ristinud,” on Vetemaa enda ja Masingu kokkupuutest rääkinud elulooraamatus „Mees nagu saksofon”.
Ilmumisaastal köidet Eesti Raadios tutvustanud Vetemaale andis saatejuht võimaluse oma elulugu jutustada. Noor, veel veidi rabedahäälne autor mainis, et on „kaheks tükiks katki tehtud: see kirjandus ja siis muusika”. Tallinna polütehnilisest instituudist konservatooriumi õppima olevat teda ajanud „kuri kiusatus”. Saatejuhilt Vetemaa poeedinäole antud kirjeldus – irooniline, eeskätt eneseirooniline – oli prohvetlik, sest sobitub tagasivaates hästi tulevase kuulsa kirjaniku loome ja ka autorimüüdiga.
„Enn Vetemaa puhul on alati meeldiv olnud tema ükskõikne suhtumine oma isiku upitamisse. Varjatud või varjamatul moel armastavad kultuurimeistrid ikka oma mina tähtsust ja selle armastuse igavesti haljas indikaator on oskus kergesti solvuda. Vetemaas on olnud maahärralikku sallivust kõige temast kõneldu suhtes. Ta pole saladust teinud sellestki, et omaenda isikust ülemaks peab ta oma kolme ammust kiindumust: kirjutamist, muusikat ja napsivõtmist,” on Vetemaad iseloomustanud kirjandusteadlane Jaan Undusk. „Küllap lepib Vetemaa sellegagi, kui väidan, et sotsiaalselt kõige säravam oli ta oma kirjanduslike alguste aegu, mis jäid 1960.–1970. aastaisse: kõigepealt poeedi, siis aga eriti prosaisti ja näitekirjanikuna.”
Karjääri maamärk
Luulekogudele „Häälemurre” (1962) ja „Lumesõda” (1966) järgnesid lühiromaanid: kogumik „Väike romaaniraamat” 1–2 (1968/1972) ja „Tulnuk” (kirjutatud juba 1971–1972, ilmus alles 1987). Mahukama proosa hulka kuuluvad „Möbiuse leht” 1–2 (1985/1990), „Risti rahvas” 1–2 (1994/1998), „Neitsist sündinud” (2000), „Vaba vaimu vennaskond” (2006). Vetemaad kui naljahammast jääb esmajoones meenutama „Eesti näkiliste välimääraja” (1983), kui näitekirjanikku aga „Õhtusöök viiele” (1972), „Püha Susanna” (1974), „Roosiaed” (1976) ja „Nukumäng” (1980).
Kindlasti oleks Vetemaal olnud lihtsam olla kriitiline oma mineviku mõnede tahkude koha pealt, kuid usutlustest selgub, et sealgi säilitas ta avatud pilgu ja juba mainitud eneseiroonia. Andres Laasikule antud intervjuus, mis tehti Vetemaa Gustav Naani teemalise romaani ilmumise puhul, vastas ta küsimusele „Kuidas te ise ENSV aega suhtute?” järgmiselt: „Ma olin Eesti NSV ajal aus kirjanike liidu partorg. Koos (Vladimir) Beekmaniga pidasime kordamööda seda ametit. Sinna taheti panna mõnda venemeelset, aga seda ei saanud lasta juhtuda.”