Liina Siib ammutab inspiratsiooni pigem inimesest kui Jumalast


Liina Siibile ei meeldi, kui kunstnikke seostatakse kitsalt ühe tegevusväljaga. Ta ei taha olla graafik, foto-graaf või videokunstnik, vaid kunstnik. Ja mõnikord võtab tema looming ühe, teinekord teise vormi. Alati on aga tema teosed täis ausaid lugusid iroonilises võtmes. Neid kuulas kunstiteadlane Karen Jagodin.

##Liina Siibist loo kirjutamine on olnud päevakorral juba viis kuud. Enne suvist pööripäev alguse saanud karussell jõuab lõpule natukene enne talvist pööripäeva, kui Liina üle mitme kuu uuesti Eestisse pidama on jäänud. Ja asi ei ole mitte ainult selles, et teda Eestis ei oleks.

Pigem on ta üks neid kunstnikke, kes ei taha endast liiga sageli meedia vahendusel märku anda. Kui kusagil juba midagi on kirjutatud, siis mõnda aega rääkigu tema asemel ta looming. Uue isikunäituse avamine Tallinna Linnagaleriis on aga piisav põhjus, et meediale ennast kätte anda.

Liina Vabaduse väljakul paiknev ateljee on puhas ja organiseeritud. Raamatute ja videokassettidega täidetud riiulid jätavad pigem mulje tavalise inimese korterist kui kunstniku ateljeest. Aga Liina ongi kõige paremas mõttes “tavaline” inimene – mõtlik ja rahulik. Äärmused pole tema rida. Kunstihoone õhkkond on elamiseks hea, ainult kardinaid ei ole ta jõudnud veel akna ette osta. Liina ei suuda otsustada, millised siia sobiksid, nii nagu ei ole ta suutnud otsustada, millist digifotoaparaati osta ning pildistab ikka veel filmi peale.

“Praegu ärkan igal hommikul saagimise heli peale. Kardan paaniliselt, et nad lõikavad Kaarli puiesteel puid maha. Eks ma närveerin jah iga asja pärast. Ka praegu veidi, aga kuna me leppisime intervjuu juba nii kaua aega tagasi kokku, siis olen saanud mitu kuud ideega harjuda. Aga ma ei teagi, miks see meediaga suhtlemine on minu jaoks nii raske. Olen ikka arvanud, et minu isik pole tähtis, oluline on see, mida teen, minu kunst. Meediat aga huvitab inimene, millest ma saan täiesti aru – mind ennast huvitab ka,“ tunnistab kunstnik.

Hädas vormiga

Alguses läks Liina kunstiõpetaja soovitusel graafikat õppima. Lõpetas ERKI 1989. aastal, kuid hakkas peagi tegelema hoopis fotokunstiga. Graafikaõpingutest on aga Liina verre jäänud suur esteetiline nõudlikkus kunstiteose vormile. “Puhas valgete servadega graafiline leht on minu ideaalkujund. Isegi kui ma tahaksin sellest üle saada, on see nii käe sees. Sellega käib mul ka pidev võitlus, et vorm võiks olla vähem korralik.“

Liina fotonäitustest pälvis avalikkuse suurema tähelepanu esimesena “Süütuse presumptsioon” Tallinna kunstihoone galeriis 1997. aastal. Uurides naise rolle, vastandades patulise Eva ja süütu Maarja, sai ta tulemuseks emasid, lapsi, vange ja modelle kujutavad fotomontaažid.

Keskendudes nii moraalse, juriidilise kui ka sotsiaalse süütuse teemale, ammutas kunstnik paljuski ainest oma lapsepõlvest. Mitte et ta oleks veetnud selle naistevanglas. Vastupidi – emaga on tal alati eriline suhe olnud. Lapsepõlvest rääkides kasutab Liina sõnu “kaunis”, “palju igasuguseid mälestusi” ja “rõõmu”. Edasi muutuvad meenutused aga ähmasemaks. Mõnikord tundub Liinale, et koolikaaslastel on kõik meeles hoopis teistmoodi kui tal. Näiteks meenuvad talle hoopiski värvilaigud: “Mäletan, mis kellelgi seljas oli või milline ta välja nägi. Nägemismälu on mul alati olnud tugevam kui faktimälu.”

Liinal on vedanud, tal on alati hästi läinud. Ta tunnistab seda ka ise, et tunnustus ja võimalused ennast teostada on vaikselt ja järjekindlalt ta juurde tulnud, mis pakub väga suurt rõõmu. Töötanud stipendiaadina New Yorgis, San Franciscos, Londonis, viimati Roomas, peab Liina reisimist oma elu lahutamatuks osaks, mida ta piiritult naudib: “Ma olen nagu Laika, kes hüppab kosmoseraketti. Alati valmis minema.”

Sellest hoolimata peab ta kõige paremaks elukohaks ikkagi Tallinna, oma kodulinna. Siin on lihtne töötada, alati saab ligi algallikatele ja materjalidele. Väga heaks töötamise linnaks peab ta ka Londonit, mis mõjub inspireerivalt. Kõige eredamad mälestused meenuvad aga Liinal San Franciscost.

Loe veel

“See oli esimene kord, kui mind teadvustati fotograafina, ma ise pidasin ennast ikka veel kujutavaks kunstnikuks, kes kõigub kuskil vahepeal.” Suurte linnade juures paeluvad Liinat kihistused ja subkultuurid, millele pääseb kõige paremini ligi sihitult ringi uidates ja püüdes linnaruumi tajuda.

“Eks ma olen ära ka eksinud. Ükskord Arezzos sattusin viinamarjaistanduse ja oliivisalude keskele, kus olid suured sildid “Siin ei tohi olla!” Mitu tundi ukerdasin seal, mõeldes, millal need murdjakoerad nüüd tulevad. Aga varsti nägin seal veel ühte naist, kes viinamarju sõi – ega vist temagi tohtinuks seal olla.”

Jumal elab Roomas

Viimane pikem peatus oli Liinal Rooma lähedal. Kuna Itaalia on küllastunud antiigist ja klassikalise maalikunsti pärandist, ning kaasaegse kunsti näitusi pidi Rooma galeriidest otsima tikutulega, süvenes Liina hoopiski linnaellu. Rooma ajaloo- ja kultuurikihtidesse süüvides ammutas ta ainest uute projektide jaoks, mis tulevad käsitlemisele tõenäoliselt hoopis poliitilise ja religioosse vaatenurga alt.

Igavese Linna tänavatel lonkides avastas loomult pigem ateist end üha sagedamini juurdlemas religioossete küsimuste üle. Valdavalt protestantlikes riikides töötades oli usuteema alati tagaplaanile jäänud. Katoliikliku maa kunsti ja kiriku tihedad suhted ning tava religioossust eksponeerida, viisid Liina korduvalt kirikuseinte vahele. “Kirikud on seal nagu galeriid. Tahad Caravaggiot vaadata? Siis tuleb minna mitte muuseumi, vaid kirikusse. Kummalised seosed. Üldiselt ei tunne ma vajadust enda jaoks lahti mõtestada Jumala või muu suure ja abstraktse jõu olemasolu, see pole minu jaoks oluline teema.”

Seletamatu jõu olemasolusse uskumine viib sageli ka äärmustesse, millest Liina püüab eemale hoida. Fanaatilisi inimesi ta pigem kardab kui imetleb, sest nendega ei teki dialoogi ning tihtipeale võib veendumuste kuulutamine võtta ajupesu vormi. “Ma ei ole olemuselt üldse fanaatiline inimene, aga võib-olla ma lihtsalt ei tunne ennast veel nii hästi. Kes teab, äkki ühel hetkel ma muutun selliseks. Selles suhtes olen ma väga ettevaatlik – ma ei saa endas midagi eitada. Ma ju ei tea, mis mu sees on. Igal inimesel on oma usk ja mina ei saa seda muuta. Mulle on ka öeldud, et ma võiksin seda või teist pildistada ja filmida, aga kui mul puudub sellega kogemus, siis ma ei saa.”

Lenini jalajäljed

Liina Siib ei ole kunstnik, kes elab elevandiluutornis. Olles tundlik sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise suhtes, jälgib ta pidevalt maailmas toimuvat. “See on huvitav, mis praegu Prantsusmaal toimub. Need kaadrid, mida olen näinud Euroopa 1968. aasta sündmustest, tunduvad praegu täiesti uskumatud. Kuidas see sai võimalik olla, et inimesed olid tänavatel ja põletati autosid? Ja nüüd hakkas see kõik uuesti peale, teise nurga alt. Olen ühiskondliku elu suhtes tundlik küll. Eesti elule ei olegi võimalik olla kurt, tumm ega pime. Poliitika valitseb kõike ja muudab muu teisejärguliseks.“

Oma töödes on Liina kasutanud poliitikat otseselt ühes videos, mis käsitles inglise kommunistlikku parteid. Uurides, kas sellest midagi veel järel on, selgines huvitav tõsiasi – Inglismaal on kommunistlikke parteisid kolm ja neil on 3000 liiget, kes siiralt usuvad, et nad võidavad peagi valimised. Kuna Eestis on “kommunist” sõimusõna, siis tekkiski kunstnikul tahtmine neid tähendusvälju uurida.

“Inglismaal õppides olin keskkonnas, kus olid peavarju saanud Marx ja Lenin. Seal olles nägin ma ka Marxi jalamatti, millel olid Lenini jalajäljed. See on nagu usund. Ühiskonnas peaks ikka olema vasakpoolsus ka, nagu inimese parem ja vasak käsi. Mõlemaid on vaja, et nuga ja kahvlit käes hoida. Maailmaga suhtlemine on väga oluline ja inimesed teevad seda erinevalt. Minu viis on suhelda läbi kunsti, ning ma sooviksin rääkida laia publikuga.”

Surmamüsteerium

Liina Siib tunnistab, et püüab hoida kunstnik Liina Siibi lahus kodanik Liina Siibist. Nii ei pea ta alati põhjendatuks oma loomingu ideede üksühest ülekandmist tema isikule. Siiski on paljud teemad võetud isiklikust kogemusest.

Filosoofiliste teemade lahkamine on viinud ka püüdeni mõtestada surma, mis teda väga lähedalt on puudutanud. Mingil hetkel tundus Liinale endalegi, et tegeleb liialt morbiidsete teemadega. “Olgugi et ma seda analüüsin, jätan otsad lahti. Ma ei suuda ega tahagi teha lõplikke järeldusi.”

Viimase näituse, “Marlowe” puhul on tähtis ka surmaga kaasnev müsteerium. Teatakse küll Marlowe surmakuupäeva, kuid keegi ei tea, kuidas ja millal ta täpselt hukkus. William Shakespeare’iga samal aastal sündinud poeedi hauakivil Westminster Abbey kirikus on surmadaatumi järel küsimärk.

“Meie ümber on palju vandenõuteooriaid, mis mind väga huvitavad, kuna Eestis haaratakse neist alati kinni. Näiteks Estonia hukuga seonduv. Haavad on hakanud juba kokku kasvama (niivõrd, kui võimalik), kuid ikka tuleb uusi asju päevavalgele. Kui keegi sureb ebaloomulikult, siis see jääb inimesi painama. Marlowe suri 500 aastat tagasi, aga teema painab endiselt. Meenub Eugene Ionesco ütlus: “Surnuid on rohkem kui elavaid. Surnute arv kasvab. Elavaid kohtab harva.””

Söök ja karate

Igavikuliste teemade lahkamise kõrval pakuvad Liinale huvi ka palju proosalisemad asjad, näiteks kinoskäimine ja söögitegemine, eriti itaalia ja mehhiko köök. Muuhulgas on ta tegelenud ka korvpalli ja karatega. Vanuse kaela ajab ta naerdes kasvava nõudlikkuse enese vastu. “Mõnikord tundub, et näituse ettevalmistamine on selline töö, nagu läheks panka röövima. Sa pead oskama ette näha kõiki võimalikke ebaõnnestumisi.”

Muul ajal võrdleb ta oma tööd pigem unistamisega. Ja Liina unistab palju. Kes seda ei teeks? Need on lihtsalt unistused. Samas lisab Liina naerdes: “Igatahes ei unista ma paremast elust. Ma arvan, et alati saab halvemaks minna. Ma pole võib-olla rahul iseendaga, aga sellega, mis mul on, olen ma küll rahul.“

Pärast pilguheitu Ado Vabbe istutatud pärnale kunstihoone hoovis tunnistab Liina vaikselt: “Miks selle kõigega (intervjuu tegemisega – K.J.) nii kaua aega läks, oli sellepärast, et alles nüüd ma tunnen, kuidas miski ei istu mul enam kuklas. Kuidagi rahulik on olla. Aga see kõik võib muutuda järgmise hetkega.”

Teised Liina Siibist

Liina Siibil on šikki stiili

Maria-Kristiina Ulas, graafik

•• Olen temas ajuti märganud kompetentset ametnikku, õpiahnet tudengit, sügavat uurijanatuuri, kavalat tehnikakasutajat, analüüsivat loomust. Seda ja muud ilmestab kuiv irooniline huumor. Liina Siib oskab meediaga ümber käia, tema tekst on mitmetasandiline. Lihtsast silmatorkavast loost jõuab ta ristatud reieluudega surmasügavikeni.

Vahe mõistus ja hea lastetuba

Ly Lestberg, fotokunstnik

•• Liina õppis graafikat minust kursus eespool, aga koolis me eriti kokku ei puutunud. Liina tundus olevat natuke liiga eeskujulik ja tavaline. Mida enam kooli lõpupoole, seda tihedamini sattusime jutuotsale number 18 bussis – teel kooli või koju. Ja endale üllatuseks osutus just Liina üheks neist vähestest eakaaslastest, kellega oli maailma asjadest nii huvitav rääkida, et teinekord oli kohe kahju, kui kodupeatus kätte jõudis. Eriti võlus tema oskus vormida teravaid hinnanguid diskreetsuse küütleva looriga. Selle taga võis aimata ülihead lastetuba ja eriti vahedat intellekti. Liina isikunäitusel Rotermanni soolalaos tekkis tunne, nagu oleksin koos temaga läbi teinud pika psühhoanalüüsi. Seal paotati valgust autori lastetoa kõige hämaramatesse nurkadesse, anti alateadvuslikke lõdvestavaid lisaimpulsse kunstniku vahel liigagi trimmis tundunud intellektile. Selle tulemusena tundus ühtäkki, et Liina ise oligi üks neist videol kujutatud väikestest tüdrukutest, koos väikese tüdruku unistustega.

Oma põlvkonnast üle saanud

Anders Härm, kuraator ja kriitik

•• Liina Siib on väheseid kunstnikke oma põlvkonnast, kes on suutnud ennast 1980. aastate vaimust puhtaks rapsida ja olla aktiivses suhtes maailmaga ka praegu. Tuli ju temagi kunsti “meie kuulsa naisgraafikute põlvkonnaga” 1980. aastate lõpus. Ja palju neist on meie adekvaatses kunstipildis siiani alles?

Selle “adekvaatse” all pean ma muidugi silmas rahvusvaheliselt konverteeritavat kunsti, ja Liina Siib on kahtlemata üks meie vähestest rahvusvahelistest kunstnikest. Avara silmaringiga, sotsiaalselt tundlik ja visuaalselt võimekas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare