LIISI HUHTALA: Koledaid mängu ei võeta

Soome uuem noorsookirjandus peegeldab tänapäeva tüdrukute elust pärit ängi, masendust ja tihtipeale ka vägivalda.

Miks on noore tüdruku elu üks suur kannatus, küsib tüdruk Kirsti Ellilä Emma-raamatutes. Uuem noorsookirjandus tõestab seda, mida teame tüdrukutega läbiviidud uurimustestki: raske on olla tüdruk. Ängistus, masendus ja tihti ka vägivald kuuluvad tänapäeva tüdrukute ellu. Soome on tüdrukute depressiooni, suitsetamise ja uimastite kasutamise poolest Euroopa tipus. Noorsookirjanduses teevad tüdrukutele kõige enam tuska nende välimusele seatud nõudmised ja ootused: tuleb olla sale, aga vormikas.

Isegi juba algkooli esimeste klasside elu kajastavates raamatutes räägivad tüdrukud näljutamisest, sest paksud on koledad ja koledaid mängu ei võeta. Pekikartus läbib tüdruku elu lapsepõlvest täiskasvanuks saamiseni. Uuem lastekirjandus on läinud täiel rinnal kaasa tänapäevase tervise- ja välimuseõpetusega, mis tõotab paradiisi neile, kelle keha on nii treenitud, et raske on öelda, mis soost olendiga tegu.

Kehalisuse varju jäävad noorsooraamatuid varem vaevanud tabuteemad: seks ja vanemad. Need mõlemad on saanud vabaks, aga asemele on tulnud uus köidik: kohustus hea välja näha. Inimese väärtust hinnatakse tänapäeval tema keha järgi. Noorsookirjandusest selgub, et välimus võib sageli olla terve pere projekt.

Rasva tütred

Anoreksiaga jõuab välimusekohustus oma äärmuslikkusse. Anoreksia on üks ühiskonnas olemise viise, ütleb Anne Puuronen oma uurimuses “Rasva tütred”. Kirjanik Monika Fagerlund räägib omakorda sofistlikest enesetapukatsetest.

Kuna ilukirjandus lihstalt ei kajasta ümbritsevaid seisukohti, vaid loob ja süvendab neid, siis võib Puurose vaimus küsida, kas anoreksia kirjelduste kasv tähendab otseselt välimusekultuse kultiveerimist. Või seistakse sellele vastu ja seeläbi vastu ka täiskasvanute läbi-lõhki erotiseerunud ja seksualiseerunud tänapäevakultuurile?

Kas anorektik ei taha täiskasvanuks saada?

Kira Poutase auhinnatud noorsooromaan “Kaunis meri“ (“Ihana meri”) käsitleb anoreksiat kui tüdrukute võrdlusrahulolematust ja emadevastast mässu. Julia klassikaaslased võrdlevad oma saavutusi ja väljanägemist. Kui üks nendest saab teksade vöö nii kokku tirida, et ribikondid paistavad, ohkavad teised kadedalt: sa oled nii maru peenike! Julia (15) ei jäta enne järele, kui keskmine väärtus on puhas kümme ja kaal langenud alla 30 kilo.

Praeguses noorsookultuuris tuleb osata olla isiksus, kuid teha seda nii nagu teevad teised. Julia ammutab eeskujusid meediast, mis kultiveerib saledust. Poutase teos tsiteerib Madonnat: olla tüdruk tähendab olla nagu teised ja alati natuke vähem.

Julia tahab olla täiuslik: puhas ja rasvavaba. Järelikult teistsugune oma emast. Ta tõotab, et temast ei tule iial ema sarnast: “Ma teen endast androgüüni, nooruki või musklis ingli, ma pigem tapan enda ära, kui hakkan naiseks.” Naised on vastikud piripillid, otsustab Julia. Me pole naised, korrutavad tema saatusekaaslased.

Täiskasvanukultuur noorteromaanis

Võib ju küsida, miks tüdruk või üldse noor inimene peaks tahtma saada täiskasvanuks, kui seda ei taha alati ka täiskasvanud ise. Elame igavese nooruse kultuuris, kus vanadki noorenevad, sest nii lihtsalt peab.

Noore ja täiskasvanu piir on nii ähmastunud, et noorsooraamat on kaotamas oma missiooni – juhendada noori täiskasvanuks saamisel. Noorsooromaani peategelane on praegusel ajal enamasti täiskasvanu või peaaegu täiskasvanu ja täiskasvanute kirjandus kujutab omakorda noori. Pidev muutumispinge seletab, miks fantaasialähedane, suhteliselt üksluine žanr on nii populaarne.

Noorte täiskasvanute kultuuri esindab tänapäeval nn chick lit ehk tibukirjandus, millest maailmakirjanduses on nii tüdrukute- kui ka poisteversioone. Tiburaamatute noored karjäärinaised ostavad Pradat ja jälgivad oma kaalu, sest ilusad saavad tasu ja mehe. Nende “Bridget Jonesi” tüüpi raamatute populaarsust on iseloomustatud kui kaubanduslikku tsunamit.

Ähmastub ka noorukiea ja lapsepõlve piir. Üha lapsemad loevad noorsooraamatuid ja osalevad noorte popkultuuris. Näiteks Kari Levola Rouslaini-raamatute algkooli esimeste klasside tüdruk kordab armulõbude kli‰eesid ja kurameerib täie tõsidusega, kuigi enam-vähem samavanusele partnerile ei jõua asi päriselt kohale. Uurimused näitavad, et tüdrukute ja poiste tunde- ja mängukultuuridel on siiski tendents teineteisele läheneda, suunaga tüdrukute kultuuri poole.

2002. aastal tehtud uurimusest, kus võrreldi Soome, Rootsi ja Norra 7–13-aastaseid, selgus, et soomlaste lapsepõlv on kõige lühem. Tüdrukutelt oodatakse arukamat käitumist kui poistelt. Ka anoreksia algab praegusel ajal nooremas eas kui varem, sageli juba üheksa-aastaselt. Sama vanalt hakatakse kriitiliselt suhtuma oma välimusse – varem kui teistes Põhjamaades.

Rouslain esindab uue lastekirjanduse vingeid väikesi tüdrukuid, kes on tulvil elujõudu ja enesekindlust. Uurimused näitavad, et kui nad saavad kümneaastaseks, võivad nad kergesti muutuda vaikseteks eneses kahtlejateks, kellel on oht olla tõrjutud ja keda eriliselt painab välimuse probleem. Kirjastajad on seda märganud ja toodavad praegu Tittamari Marttise ja Viivi Pusu laadis enesekindlaid ja sõnakaid tüdrukid, kes näevad maailma läbi huumori.

Kontroll keha üle

Noorsooraamatud ühendavad saleduse ja oma keha imetlusväärse valitsemise. Nii et buliimia ei paku pinget: õgimine annab tunnistust sellest, et ei suudeta oma keha kontrollida. Nii kadestab buliimik Reija Kaskiaho raamatus “Väikest nakitsemist” (“Pientä purtava”) anorektikute tahtejõudu ja täiuslikkuse soovi. Tuuli sööb, et saaks oksendada, sest kui oksendad, pole probleeme: “Ei ängistavat kooli, ei hirmsat pekikihti enda ümber.”

Et keha on ainuke asi, mida me veel valitseme, siis paneb selle reetlikkus häbenema. Noorsooraamatutes võib mõnuga seksida, vähemalt siis, kui käiakse, aga keha ei tohi himudest sõltuvaks muutuda. Näiteks Marika Uskali tüdruk raamatust “Hõbeelevant” (“Hopeanorsu”), kellel on suhe õpetajaga, ei pääse sellest vabaks, sest keha mängib omi julgeid mänge.

Lisaks sellele, et ta on halb, usub Uskali tüdruk, et ta on ka inetu. Kuidas võis keegi olla nii kole: lai perse, paksud sääred ja rasvavoldid! Poisse seevastu sõltuvus välimusest, nn Adonise kultus veel ei ahista, kuigi see on juba tulekul.

Võrreldes poiste ja tüdrukute kujutamist tänapäeva noorsookirjanduses, tundub, et kui poisid on lõppude lõpuks saanud võimaluse olla empaatilised, alistuvad ja kogenematud, järelikult naiselikud, siis tüdrukutele neid omadusi enam ei võimaldata. Nad haigestuvad tugevusse.

Millal küll pääseb noorsookirjanduse kapist välja tavaline paksusääreline?

Soome keelest tõlkinud Maimu Berg