Liivalaia murtud fassaadiga maja kingib asukaile lendamise tunde

Ristkülikud, tahukad ja lihtsad kastid ei paku arhitektidele enam väljakutset. Järjest enam on hakatud mängima kaldpindadega ja rõhutama arhitektuuri skulpturaalset iseloomu. On omaette küsimus, kas ja kuidas astub selline hoone dialoogi ümbritseva linnaruumiga, arutleb arhitektuurikriitik Aale Kask.

 Liivalaia tänavale on iseloomulikud pikad horisontaalsed mahud vaheldumisi üksikute puitmajade ning viimastel aastatel kerkinud ja bürooks mõeldud tahvelhoonetega. Liivalaia 21 krunt pakub arhitektuurset mänguruumi pigem sügavusse kui laiusse, mistõttu arhitektide valik sai langeda üksnes peenikese püstise mahu kasuks. Detailplaneering kirjutas ette mahtude astmelise jaotumise: tänava poole 12 korrust ja hoovi poole 8. Arhitektid Madis Eek ja Reio Avaste (Eek&Mutso arhitektuuribüroo) teadsid, et igavat ja tavapärast kasti nad teha ei taha.

Idee oli teha midagi plastilist, võttes arvesse asukoha head vaadeldavust nii tänavalt kui ka maamärgina Hendriksoni küürult. Viimane vaatepunkt eksponeerib vahest kõige paremini seadmetest ja kommunikatsioonidest puhast kaldkatust. Tänavatasandil on maja aga paremini vaadeldav hotelli Olümpia poole jäävalt küljelt, kuna kõrvalasuv koolimaja astub tänavalt veidi tagasi ja serveerib uustulnukat nagu kandikul.

Kontrast tekib teisel küljel asuva madala ajaloolise hoonega, millele teeb kelmika reveransi klaasmajja lõigatud kiil, seda tulenevalt viltusest krundipiirist. Kuid samas esitab see kõrvalasuvatele hoonetele väljakutse.

Hoone tavapäratus peitub aga ülespoole “murduvas” kõrgemas osas, mis kaldub magistraali suunas. Tekib tunne, nagu hakkaks maja kukkuma. Kuigi tegu on puhtalt pettekujutelmaga ja langeva mahuna kujundatud arhitektuurse vormi konstruktiivne kandevõim ei saa kuidagi kahtlusi tekitada, tekkis arhitektide sõnul mõnel ehitajal magistraali kohal rippuval osal seistes hirm. Piiri peal mängivat ja pretensioonikat klaasosa “hoiab kinni” madalam hoovipoolne osa. Märksa tagasihoidlikum krohvitud osa haakub tänavapoolsega üksnes sinakate rõduklaaside ja küüru meenutava lookleva katusega.

Korterid on asukoha väärilised: 55 korterist enamiku moodustavad kolme- ja neljatoalised. Kaks aastat tagasi oli üsna tavaline tellida üksnes kahetoaliste korteritega maju, mis ei suuda enamasti täita pereinimeste vajadusi. Liivalaia 21 korterelamu pakub aga alternatiivi peredele, kes soovivad jääda kesklinna. Tõsi küll, lisaks majale ja parkimisele pole krundile mänguväljakut või puhkeplatsi mahtunud.

Magistraali mürast eraldavad kortereid spetsiaalsed klaasid, puitparkettpõrandad ja akende puit-alumiiniumraamid tagavad kvaliteetse siseviimistluse juba standardpaketis.

Eksklusiivsemate, läbi mitme korruse ulatuvate korterite juurde kuuluvad märkimisväärse suurusega katuseterrassid (u 100 m2).

Kadestamisväärsed vaated avanevad elanikel vanalinnale ja Liivalaia magistraalile. “Seda eriti fassaadi murduvas ülaosas, kust mööduvat autodevoogu vaadates tekib kerge lendamise tunne,” leiab arhitekt Avaste. Urbanistlik olemine, mis veenab uue kvaliteedis vahest paremini kui arhitektuurne vormivalik ise.