Ilmamaa, Tartu, 1996

Ilmamaa prioriteedid on seni üpris selged olnud. Vähem kui kahe aasta jooksul on ilmunud üksteistkümmend köidet "Eesti mõttelugu".

ülekaalukalt on see praegu Eestis kõige imponeerivam raamaturida, eriti kui kujutleda ka neid plaanitsetud poolteistsadat köidet, mida veel ei ole. Kelle kavad veel nii kaugele uude sajandisse ulatuvad?

Selgesti tõuseb esile ka Uku Masingu pärandi publitseerimine. Möödunud aasta lõpuks oli Ilmamaa avaldanud viis Uku Masingu raamatut ("Mälestusi taimedest" lõpus nimetatakse miskipärast ainult nelja, puudu on "Pessimismi põhjendus").

Masingu avastamine kestab

Mida suuremana Uku Masingut kujutlenud oleme, seda enam on tunda andnud, kui vähe temast tegelikult teame. Ilmamaa publikatsioonid on tähendanud Masingu tegeliku avastamise algust. "Mälestusi taimedest" aitab huvilisi edasi, laseb mõtlejale ja eriti inimesele lähemale minna. Küll ei oska arvata, kui kaugele (lähedale) ollakse jõudnud, mis tuleb edasi.

Tegemist on viiekümnendatel aastatel kirjutatud teksti(de)ga. Ajast endast ei räägita (irdlõik leheküljel 29 välja arvatud - Masingu äge meelepahaavaldus kolme nimeka ja ühe mulle tundmatu kaasaeglase vastu). Pingeid mina-teised (ühiskond, maailm) teljel aga jätkub.

"Ei ole sellel mu teosel enam stiili ega plaani. Olgu pääle, plaani ei ole minus endaski," kommenteerib autor (lk 80). õige küll, ainult et plaani kaotsiminekut, teose teatud hajusust ei saa puuduseks pidada. Just botaanilisest põhihoovusest kõrvalekaldumine on andnud need leheküljed ja lõigud, mis kirjutajat lähemalt ning otsevalguses näitavad.

Mitte üksnes taimedest

Raamatu pealkiri üllatas, see tähendab intrigeeris. (Kui Hando Runnelist õigesti aru sain, on pealkiri kirjastuselt.) Pealkirjaga ühte keelt kõneleb maitsekas kaas. Kas lugeda otsetähenduses? Miks mitte: lilled ja puud, botaanika, suhted taimedega lapsepõlvest kirjutamise ajani välja. Toimetaja Pille Runnel annab järelsõnas olulise viite: elusloodusest kirjutama hakkas Masing viiekümnendatel ka seepärast, et mõistis oma üksiolemist - mõtlejana, maailma asjade seletajana. Aitab see põhjendus ka varakult tekkinud taimehuvi seletada?

Et loodusest kirjutamine kirjutajale alati meelerahu oleks toonud, raamatust küll ei selgu. Tegemist pidi olema valuliseks küpsenud sisekriisi läbi- ja väljaelamisega: "Tunnen ainult oma kibedust ja vimma inimeste vastu, kes mind ei luba teha asju, mida tahaksin, kes oma hoolimatusega võtavad mult aja ning elutahtmise. Kuidas siis kirjutada õieti taimedest, kes mulle on andnud tahtmist elada?" (lk 92).

Sellele küsimusele on erisuguseid vastuseid. Mitmes peatükis ("Põlluäärsed", "Aianukad") taasluuakse täpses nägelikkuses lõike ja detaile sajandialguse eesti külamaastikest. Tänaseks kadunud maailm nostalgiavabas esituses. Hoopis teine, rahutu ja närviline tundetoon valitseb koolimälestustes. Lepitamatut konfliktivaimu on tunda, kui arutlus jõuab - jõuab korduvalt - mehe ja naise erinevuse ja suheteni. Kas Masing on kõige strindberglikum eesti kirjanik?

Mõtleja üksildus

Kui üldistena, tervet Masingut esindavatena tohib võtta rohkeid tekstikohti kirjutaja ja "maailma" suhete kohta? Filosoofi meelerahust jääb asi sageli kaugele.

"Maailm on ju põhiliselt väga lapsik ja õel" (lk 112). "Olen kadedust ja viha pidanud haruldasiks ja haiglasiks nähteiks. Nüüd tean, et nad on üldtavalised, kuigi mõned peavad sündsaiks neid varjata..." (lk 114). Või siis otsekui tänasest Eestist kõneldes: "Saamahimu on niisama püha tung nagu emaarmastus. Surm sellele, kes julgeb naerda neid! Milleks muuks siis üldse elada kui võtmiseks, kuidas võib üldse küsida: mida sa selle kokkukraabituga hakkad pääle?" (lk 47).

Ent Masing ise selles ümbruses? Ta ei taha olla ahnitsev kõht, vaid aju, "millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu." (lk 115-116).

Uku Masingut ahistanud konflikt niisiis püsib. Pool sajandit hiljem ilmunud tekstid ei ole aegunud.

üLO TONTS